E, 6.02.2023

SÕDA UKRAINAS ⟩ Igor Taro 24. sõjapäevast. Suuri uudiseid ei ole, inimesed surevad

Igor Taro
Igor Taro 24. sõjapäevast. Suuri uudiseid ei ole, inimesed surevad
Facebook Messenger LinkedIn Twitter
Comments
Jalgrattur Kiievis üritab liikuda mürsutabamuse tõttu tekkinud prügi vahel eile.
Jalgrattur Kiievis üritab liikuda mürsutabamuse tõttu tekkinud prügi vahel eile. Foto: Daniel Ceng Shou-Yi / Zuma Press / Scanpix

UKRAINA PÄEVIK 19.03: vene okupandid jätkavad aktiivsete ja vähetulemuslike pealetungidega Donbassi rindel, kuid mujal on toss väljas. Paraku pole ka Ukrainal veel piisavalt reserve, et minna laiaulatuslikule vastupealetungile okupantide väljaajamiseks enda maalt. Mõned lokaalsed kontrarünnakud on siiski õnnestunud.

Vene okupatsioonivägede kaotused Ukraina peastaabi andmeil olid päeva alguse seisuga järgmised:

  • ründajaid 14400 (+200),
  • tanke 466 (+16),
  • soomukeid 1470 (+22),
  • suurtükke 213 (+8),
  • raketiheitjaid 72,
  • õhutõrjesüsteeme 44 (+1),
  • lennukeid 95 (+2),
  • helikoptereid 115 (+3).

Ukrainlased muidugi muretsevad, et plaan jäi justkui täitmata, kuid vabandavad, et venelased ei julge enam eriti lennata ega rünnata – sellest ka mahajäämus. Samas lubatakse end parandada, kui lääneriikidest tulevad korralikumad õhutõrjerelvad.

1) Kiievis olevat olnud üks päev üle pika aja, kui okupandid otseselt ei pommitanudki linna. Võimalik, et Kiievist loodes asuvate okupatsioonivägede käsutuses olevate kaudtule relvade laskekaugus ei võimalda seda enam. Smertš–rakettidega sai siiski pihta Kiievist põhjas asuv Novi Petrivtsi asula. Muude pommitamiste kaart Kiievist väljas lubab oletada, et ukrainlased kontrollivad taas Žitomiri–Kiievi maanteed. Vene okupandid on Kiievist loodesektoris siiski hakanud kaevuma ja asunud kaitsele, mis mõnevõrra takistab ukrainlaste pealetungi võimalusi. Sellel suunal tegeletakse eelkõige enda julgestamise ja logistika sättimisega.

Logistiliste väljakutsete teema võib olla venelaste jaoks muutunud nüüd pisut keerulisemaks, kuna keegi on rikkunud Valgevene-Ukraina piiri ületavat raudteed. Vene okupandid on tänu sellele justkui sunnitud paigaldama pontoonsilda Pripjati jõele piirist põhja pool, kus toimub ka raudteega saabuva tehnika mahalaadimine ja kokkukuhjamine treileritega.

Ukraina presidendi kõneisiku hinnangul võib Venemaa kokku kraapida veel 10-20 pataljoni lahingugruppi, misjärel ilma üldmobilisatsioonita nende ründevõimekus ammendub.

Ära on toodud üksusi ja tehnikat Armeeniast, tunnustamata Abhaasiast ja Lõuna-Osseetiast. Kõnelemata kõige kaugematest Venemaa väeosadest. Endiselt on ka infot ajateenijate kasutamise kohta.

2) Tšernihivi linna on tabanud taas kaudtule löögid ning ilmselt seetõttu on sealsed ukraina väed kõige enam pühendunud okupantide suurtüki ja raketiheitjate patareide otsingutele. Kaks sellist on ööpäeva jooksul hävitatud – üks raketiheitjate ja teine MCTA-C suurtükkide oma. Pommitamise tagajärjel ei toimi linnas elementaarsed elu toetavad teenused, nagu küte, vesi ja elekter. Kohalikus haiglas peavad opereeritud patsiendid lebama koridorides, kus on +10.

Tšernihivi puhul on siiski juttu osalisest blokaadist, eelnevatel päevadel on ukraina väed oma areaali linnast kagus pisut laiendanud. Selles sektoris asub ka Põlvamaa sõpruspiirkonna Kulikovka omavalitsus.

3) Sumõ ja Harkivi kandis polnud vene okupandid rünnakutegevusi ette võtnud. Harkivi jaoks tähendab «vaikne päev» muidugi 29 tulelööki linnale. Okupandid seal maavägedega ei ründa, ainult pommitavad.

4) Izjumi lugu pole hetkel muud arengut saanud, kui et vene okupatsiooniüksused proovisid ukrainlaste kaitset murda, kuid ei õnnestunud. Proovijaid tabas sama saatus, mis eelmisel korral läbimurret üritanud kursante. Ukraina peastaabi lakooniline teade ütles: «valdavalt hävitatud».

5) Tuline on Severodonetski piirkonnas. Ukraina väed ütlevad, et nad kontrollivad endiselt Rubižne asulat – vähemalt valdavalt. Selle põhja ja lääneosas peaks aga vene okupandid sees olema. Käib aktiivne lahingutegevus. Rubižnet pole loovutatud, kuigi võimalik, et on olnud mingi organiseeritud taandumine. Alates sellest alast Luhanski lähistel kuni Mariupoliini ütlevad kõik, et ootavad peagi korralikku täiendust. Ja küll siis alles hakkame elama. Eks ta ole – sõjas on alati üks brigaad puudu. Ukrainal tekib märkimisväärne täienduste võimalus siis, kui mobiliseeritud reservistid läbivad õppe, saavad varustuse ning pisut kokkuharjutada. Aeg mängib ukrainlaste kasuks ja venelaste kahjuks. Venemaal hakkavad profisõjaväelaste reservid otsa saama. Ajateenijate kasutamine on riskantne mitmes mõttes – reputatsiooniliselt ja ka nende tase pole kindlasti parem, kui neil üksustel, keda ukrainlased on juba ära hakkinud.

Vene okupandid on Kiievist loodesektoris siiski hakanud kaevuma ja asunud kaitsele, mis mõnevõrra takistab ukrainlaste pealetungi võimalusi.

6) Donbassi rindel oli kokku kümmekond rünnakut vene okupatsioonivägede poolt. Ukrainlaste teatel kandsid venelased olulisi kaotusi – sadakond ründajat ning kümneid ühikuid tehnikat. Kõvasti kritiseerib kogu seda olukorda Donbassis sõja kunagi algatanud erupolkovnik Igor Girkin, kelle kommentaaridest kumab sama tõdemus, millest olen paari päeva eest kirjutanud – lubadus Donbassi rinne ära lõigata ja piiramisrõngasse võtta pole vene propagandast hoolimata täitunud.

7) Mariupoli kaitsjad suutsid teha lisaks ka ühe vasturünnaku, millega saadeti teispoolsusesse 50 okupanti ning mõned ühikud soomustehnikat. Lahingud käivad Azovstali tehase pärast. See kõik ajab okupante marru. Mariupolis on näljas ja külmas endiselt sajad tuhanded inimesed, kaitsjate raskelt haavatud ei saa piiramisrõnga tõttu vajalikku abi.

Tossavate linnade tõttu on Ukrainas toimumas ka keskkonnakatastroof – Kiievi õhukvaliteet on mõõdetud üsna viletsaks ja ega teisteski linnades palju parem pole.

8) Teine eduka vasturünnaku koht oli Guljai-Pole asula piirkonnas Zaporižžja lõigul. Seal suudeti kahjutuks teha 60 okupanti, lisaks soomustehnikat, üks allalastud ja üks vigastatud helikopter. Vasturünnaku koht on hästi valitud, see oli ohtlik suund okupantide edasiliikumise mõttes põhja poole Donbassi kaitsegrupeeringu äralõikamiseks.

9) Hersoni kandis on okupandid proovinud küll liikuda Krivõi Rigi poole, kuid on pidama jäänud samal joonel, kuhu nad jõudsid juba mõni päev varem. Seal on toimunud ka raketiheitjate tulelöök Suure Kostroma külale. See pole siiski okupantide eduks piisav olnud.

Alles eile kirjutasin Hersoni Rahvusvahelise lennuvälja Tšornobajevka korduvast tulelöökidega mõjutamisest ukrainlaste poolt, kes hävitasid seal hulga tehnikat ja eelmisel päeval ka ühe kindrali. Aga selle päeva öötundidel kirjutas Ukraina presidendi kõneisik taas: «Te hakkate naerma, aga jälle Tšornobajevka. Kuues kord.» Võimalik, et Vene väed soovivad liikuda ülihelikiirusel demilitariseerumise poole. Ühtlasi sai teatavaks veel ühe kõrge vene ohvitseri hukkasaamine, kuigi asjaolud pole veel selged – tegu on Musta mere laevastiku aseülemaga propaganda alal, kes oli maaväe polkovnikuga võrdsustatud mereväe auastmes 1. järgu kapten. Kuidas kõrge taseme politruk rindel surma saab – on ka sellest teatajale müstika.

Proovijaid tabas sama saatus, mis eelmisel korral läbimurret üritanud kursante. Ukraina peastaabi lakooniline teade ütles: «valdavalt hävitatud».

10) Venemaa teatas maa-aluse moonalao ründamisest Ivano-Frankivskist lõunas ülimoodsa raketiga. USA kinnitas, et see võib tõele vastata. Ukraina tunnistas moonalao tabamist, kuid pidas vajalikuks muus osas asja uurida.

Kui see ka tõele vastab ja Venemaa katsetaski oma ülimoodsat raketisüsteemi Kindžal, siis ei pruugi neid töötavaid rakette liialt palju olla. Nagu kuulda olnud, siis mitmeid kõrgeid ametiisikuid Vene armees võetakse nüüd vastutusele «erioperatsiooni» teatud tahkude ebaõnnestumise või suisa varastamise eest. Venemaa väidab, et Ukraina vastu algatatud sõjakäik oli vajalik puhtalt riigi neutraalse staatuse kindlustamiseks. Seepeale tuleks meelde tuletada, et Ukraina oli oma iseseisvusdeklaratsiooni kohaselt neutraalne riik ning see põhimõte kadus Ukraina Põhiseadusest alles 2014, aastal Krimmi poolsaare hõivamise ning Venemaa poolt Donbassi rinde avamise järel. Neutraalne staatus ei päästnud Ukrainat 2014. NATO mitteliikmelisus samas ei anna täielikku kaitset, kuigi NATO riigid on Ukrainat mitmes liinis toetamas. Ukraina presidendi kõneisiku sõnutsi ei saa juttugi olla mingist «demilitariseerimisest», mida Venemaa nõuab, sest igal riigil on õigus enesekaitsele. Samuti pole praegu näha, et keegi sooviks eemalduda Ukraina rahvusvaheliselt tunnustatud territoriaalse terviklikkuse taastamisest. Ukraina-Venemaa kõnelustest avaldavad mõlemad pooled, et liigutakse üksteisele lähemale, kuid praktikas on eelneva kahe põhimõtte osas seda raske ette kujutada. Sestap on kõnelusi peetud ka osaks venitamistaktikast. Ukrainale võib aeg mängida paremad kaardid kätte, kui õnnestub varustada ja välja õpetada 200-300 tuhat reservisti ja vabatahtlikku. Muidugi samal ajal makstakse selle aja kasutamise eest kõrgeimat võimalikku lõivu inimeludes. Teine aspekt, mida lääneriikide poolt ei pruugita arvestada, on Putini võimalik valmisolek viia see püha sõja staatusesse, kuulutada välja üldmobilisatsioon ja jätkata pikaajalise ja kurnava sõjaga. See poleks meie vaates ratsionaalne samm, kuna näeme selles suurt kulu. Siiani pole veel tõestatud, et Putini jaoks poleks see kulu vastuvõetav. Sestap on mõistlik panustada igakülgse abiga, et Putini nõrgim lüli Ukrainas kukuks kokku ning järgneks doomino efekt, mis pühib ta lõpuks võimult.

Märksõnad
Tagasi üles