Postimees Kiievis ⟩ Sõjahaavad, hirmud ja varjatud pinged

Kevadine Kiiev. Üks kena park, milliseid leidub Ukraina pealinnas ju rohkelt. Fotograaf võtab kaamera välja ja… Ja juba jooksevadki laigulistes vormides mehed ligi, automaadid õlal, sõrmed päästikul. Nad on tigedad. Selgub, et kusagil siin on miski kaitserajatis, mida mitte mingil juhul ei tohi pildistada. Kes me oleme? Mida me tahame? Kas hoiatavat silti ei näinud? Eesti pass ja Ukraina kaitseministeeriumi akrediteering aitavad vähe. Umbusk säilib.

«Hе москали́!» hüüab üks relvamees kaugemal seisvatele kamraadidele, kui meid ülemuste jutule eskordib. Jumal tänatud! Päris vaenlaseks nad meid ei pea. Ülemus on rahulikum: «Teate, siin on käinud tüüpe, kel seljas kuulivestid, millel kenasti silt PRESS. Aga tegelikult on osutunud diversandiks, kes vaenlase tarbeks me positsioone kaardistab.» Pinge lahtub.

Ehkki agressori väed piiravad Kiievt kolmest küljest ning eeslinnades käivad raevukad ja laastavad lahingud, on suurlinnas näiliselt rahulik. Kui mitte arvestada seda, et üsna regulaarselt lõikab linnamürasse sisse õhuhäiresignaal. Ning siis kuuled kusagil kaugel kumedaid mütsatusi. Õhutõrje töötab!

Päikeseline hommik pingil vaatega purustatud majadele. Foto: Erik Prozes

Aga vahel kukuvad vaenlase raketijäänused ka linna. Kärgatab plahvatus ja lööklaine tekitab arvestatavaid purustusi. Nii juhtus 15. märtsil Lukjanivska metroojaama lähistel. Jupp tänavat on palistatud majadega, millel katused ja fassaadid purustatud. Kõrval asuva ärihoone akende asemel haigutavad tühjad augud. Kohaliku turu letid on plahvatusest väändunud, kõikvõimalikest putkadest järel vaid jäänused. Viga saanud kaubanduskeskuse kohal kõrguva suure kella ühe külje seierid on peatunud 10.26 peal. Mis tüüpi rakett möödunud teisipäeval sellise kaose tekitas? Miilitsavormis ametimees vaatab otse silma. Kes teie veel olete? Miks te seda küsite? Umbusk kasvab hetkega. Eesti pass ja akrediteering, mida mees hoolikalt uurib, rahustavad ta maha: «See oli Kalibr!» vastab konkreetselt ja lühidalt. Sellist nime kannavad venelaste tiibraketid, millega kõige sagedamini Ukraina linnu rünnatakse.

Plahvatuspaigast mööduv naisterahvas. Foto: Erik Prozes

Kiievis (nagu ka mujal Ukrainas) viibides peavad dokumendid olema kaasas ja korras, sest linnas liikudes läbid iga natukese aja tagant kontrollpunkti, kus relvis mehed su näo ja paberid üle vaatavad. Ses olukorras pole võimalik midagi seletada ega selgitada. Ja mitte ainult seal. Kiievi telemasti tabas agressori raketirünnak teatavasti 1. märsil. Sellest sai alguspäevade sümbolsündmus. Sest naabruses asub Babõn Jari memoriaal – 1941. aastal saksa okupatsioonivägede korraldatud juutide massimõrva ohvrite mälestamispaik. Ja nüüd maandusid selle püha kohta vahetusse lähedusse Vene raketid. Seda paika tuleb näha, olukorda tunnetada.

Söestunud puu telemasti lähistel. Foto: Erik Prozes

Aga katsu sa telemasti Babõn Jari memoriaali taustal pildistada. Relvis mehed on kohal – vehivad kätega, sõimavad, keelavad. Näpp püsib neil alati automaadi päästikul ja see on piisav argument, et pikemast jutust loobuda. Teeme oma pildid kohe kõrval asuvast purustatud majas – murdunud elektripostidest, söestunud puust, mis sama rünnaku tagajärg. Siin-seal näeb vedelemas teravaservalisi metallkilde – need samad, mis plahvatuses laiali lendavad ning sageli surma külvavad.

Nappi salvestust, kuidas 26. veebruaril, seega sõja kolmandal päeval, rakett Kiievi Soljaminski linnaosas kõrget elumaja tabas ning 14.-16. korruse piirkonnas ränki purustusi tekitas, on näidatud üle maailma. Sellest hetkest – kui keegi ikka veel kahtles – oli selge, et agressor ei pelga sugugi elurajoonide ründamist ja tsiviilelanike tapmist, udutagu Putin ja teised Venemaa ametimehed ükskõik kui palju tahes. Nad tungisid kallale, nad alustasid täiemahulist sõda. Nad on kurjategijad.

Piimamüük Soljaminskis tabamuse saanud korrusmaja lähistel. Foto: Erik Prozes

Ukraina kuulsa jalgpallitreeneri Valeri Lobanovski nimelise prospekti ääres seisab see rängalt vigastatud maja jätkuvalt. Ja maja ees müüb üks nooruk otse paakautost värsket piima. Elu peab jätkuma.

Reedese plahvatuse järgsed purustused Kiievis Podilskõi elurajoonis. Foto: ERIK PROZES/Postimees

Kiievis pole praegu nii hull olukord nagu Mariupolis, Harkivis või veel mitmes suuremas linnas, mida Vene agressor meeletu ja halastamatu pommirahega lömastada üritab. Aga sõjaaja elu elatakse siingi. Sõja hääled ja purustustest tekitatud haavad linnapildis ütlevad, et see kõik on lähedal. Eeslinnades, kust tsiviilelanike voorid agressori eest meeleheitlikult põgeneda üritavad, ja äärelinnades, kuhu kukuvad vaenlase raketijäänused. Nagu juhtus reede varahommikul, kui Ukraina pealinna loodeossa jäävas Podolskis (või ka Podilis) muutis elumajade vahel toimunud plahvatus hetkega elamiskõlbmatuks lähedusse jäävad korrusmajad ning kahjustas tugevalt naabruses asuvat koolimaja ja lasteaeda. Hukkus üks kohalik elanik, vigastada sai 19. Ametliku teate kohaselt on 24. veebruarist, mil Vene väed Ukrainale kallale tungisid, hukkunud ainuüksi Kiievis 228 tsiviilisikut, sealhulgas neli last. Vigastatuid on 912.