Kevadine Kiiev. Üks kena park, milliseid leidub Ukraina pealinnas ju rohkelt. Fotograaf võtab aparaadi välja ja… Ja juba jooksevadki laigulistes vormides mehed ligi, automaadid õlal, sõrmed päästikul. Nad on tigedad.

Selgub, et kusagil siin on miski kaitserajatis, mida mitte mingil juhul ei tohi pildistada. Kes me oleme? Mida me tahame? Kas hoiatavat silti ei näinud? Eesti pass ja Ukraina kaitseministeeriumi akrediteering aitavad vähe. Umbusk säilib.

«Hе москали́!» hüüab üks relvamees kaugemal seisvatele kamraadidele, kui meid ülemuste jutule eskordib. Jumal tänatud! Päris vaenlaseks nad meid ei pea. Ülemus on rahulikum: «Teate, siin on käinud tüüpe, kel seljas kuulivestid, millel kenasti silt PRESS. Aga tegelikult on nad osutunud diversantideks, kes vaenlase tarbeks me positsioone kaardistavad.» Pinge lahtub.

Ehkki agressori väed piiravad Kiievit kolmest küljest ning eeslinnades käivad raevukad ja laastavad lahingud, on suurlinnas näiliselt rahulik. Kui mitte arvestada seda, et üsna regulaarselt lõikab linnamürasse sisse õhuhäiresignaal. Ning siis kuuled kusagil kaugel kumedaid mütsatusi. Õhutõrje töötab!

Kommentaarid (1)
Copy