/nginx/o/2020/12/04/13513841t1hca5e.jpg)
/nginx/o/2022/03/22/14440731t1h1925.jpg)
- Kabulist pääsenu Ali Afzali: süsteemid on Eestis väga aeglased
- Afzali on üks 16st põgenikust, kes Afganistanist tee Eestisse leidis
- Afzali: kõik korrutavad, et oodake, kuid aeg ei tule kunagi tagasi
- Afzali sõnul on nende pere väga õpihimuline ning eesti keele õpe on prioriteet
Eelmise aasta augustis Afganistani langemise järel Eestisse jõudnud 44-aastase Ali Afzali sõnul on ta tänulik Eestile rahvusvahelise kaitse pakkumise ja abi eest, kuid meelehärmi teeb talle lõputu ootamine ning vajalike teenuste kättesaamatus.
«Süsteemid on siin väga aeglased. Näiteks meil on vaja tugiisikut, meil on vaja perearsti, meil on vaja eesti keele kursuseid, laps lasteaeda või kooli saata ja praegu oleme üle 21 päeva lihtsalt oodanud ning mitte midagi pole juhtunud,» kurtis Ali.
Ali sõnul on raskusi tekitanud ka ühistranspordi kasutamine. «See on väga ilus süsteem ja see on tore, et Tallinnas on nii hea süsteem, kuid me ei tea, kuidas seda kasutada – me ei tea õiget meetodit ja lähenemist sellele,» nentis ta.
«Mu naine tahab keelekursustele minna, kuid need on nii kaugel Mustamäest, et sinna jõudmiseks tuleb lausa kaks korda bussi vahetada. Mu naine ei orienteeru nii hästi linnas kui mina ning mõnikord eksib ta ära ka poes käies. Lisaks ei tunne ta keelt, kultuuri ega ühistranspordi süsteemi.
/nginx/o/2022/03/22/14440734t1h6c43.jpg)
Ma kirjutasin kirja Tartu Ülikooli keelekursustele, et palun saatke õpetaja mu naist koju õpetama või kas oleks võimalik käia Mustamäel keelt õppimas,» lisas mees.
Mehe sõnul on ta ka Mustamäe linnaosa valitsusega ühenduses olnud ning palunud tugiisiku abi. «Nad ütlesid, et palun oodake, ning nüüd oleme juba väga pikalt ka neid oodanud,» lausus Ali, lisades, et Mustamäe linnaosa valitsusest käisid küll kaks ametnikku juba nende koduse olukorraga tutvumas.
Ali räägib intervjuud andes inglise keeles, kuid vastab vahepeal ka aktsendita eesti keeles. Tema sõnul on see tänu eesti keele veebikursustele ja Facebooki grupile «Räägi minuga»: «Samas tahan ma ka füüsilistele kursustele minna ning mu naine, kes tahab täiesti algtasemelt alustada, vajab samuti just kohapeal toimuvaid keelekursuseid.»
Ali sõnul on nad ise sotsiaalsed ning neile meeldib suhelda, kuid eestlastega on raske kontakti luua ning kultuuriline erinevus on suur takistus.
Viimaste nädalate jooksul oleme vaid kolm korda päikest näinud, jumala pärast, kuidas see võimalik on?
«Kultuuriliselt tundub mulle, et eestlastele meeldib rohkem isekeskis olla, aga meile meeldib kogu aeg suhelda ja sõpradega olla,» tõi ta esile ning lisas: «Need on väljakutsed, kuid me peame kohanema siinse kultuuriga, sest me tahame siin elada ning me oleme vähemus.»
Šokina tõi Ali esile Eesti ilma: «Ausalt öeldes oleme masenduses, sest ilm on nii külm ja me ei ole ammu päikest näinud, kuid me armastame päikest. Viimaste nädalate jooksul oleme vaid kolm korda päikest näinud (intervjuu on tehtud veebruari lõpus – K.-H. P.), jumala pärast, kuidas see võimalik on?»
Ohtlik lahkumine Kabulist
Ali jõudis Eestisse mullu augustis, kui Kabul Talibani kätte langes. «Peale minu oli veel 13 inimest, kes üritasid Eestisse jõuda. Veetsime lennujaamas ligi kolm ööd: kaks ööd väljas tänaval, mis haises, oli rahvast täis ning kus oli raske magada, ning ühe öö lennujaamas sees,» meenutas Ali raske ohkega.
Taliban hoidis tema sõnul tuhandeid inimesi lennujaama sissepääsudest jõuga eemale. «Taliban oli oma kontrollpunktides vägivaldne, mind peksti nuiaga kaks korda vastu jalgu ning korra rinda. Ühel hetkel sattus mu laps kaheks minutiks teisele poole Talibani viimast kontrollpunkti ning kui Talibani võitlejad muuga tegelesid, liikusime ka naisega nende jalgade tagant teisele poole.
/nginx/o/2022/03/22/14440733t1h89f5.jpg)
Mäletan lennujaamas paljusid, kes rahvahulgas maha kukkusid. Nad hüüdsid appi, kuid teised ei kuulnud neid ning rahvahulk tallus nad ära. Selles rahvasummas oli isegi hingata raske,» lisas Ali. Tema sõnul jäid tema perest Afganistani maha isa, õde ja vend.
PPA teatel jõudis Afganistanist Eestisse lõpuks 16 inimest, kes kõik said rahvusvahelise kaitse, ning PPA identiteedi ja staatuste büroo valdkonna koordineerija Marina Põldma sõnul on Eesti valmis ka kriisiolukordades suurema inimeste hulgaga toime tulema.
Ma mäletan lennujaamas paljusid, kes rahvahulgas maha kukkusid. Nad hüüdsid appi, kuid teised ei kuulnud neid ning rahvahulk tallus nad ära.
«PPA-l on plaan massilisest sisserändest tuleneva hädaolukorra lahendamiseks. Lisaks on kriisiolukorras võimalik rakendada rahvusvahelise kaitse taotluste menetluste läbiviimiseks ASYLi reservametnikke ning paluda ka ELi varjupaigaameti (EUAA) abi,» lausus Põldma Postimehele antud kommentaaris.
Ali sõnul võiks pärast rahvusvahelise kaitse saamist pagulastele suunatud integratsiooniprogramm sisaldada senisest rohkem just füüsilisi kohtumisi.
«Minu meelest peaks rohkem rõhku panema sellele, kuidas me käituma peaksime erinevates olukordades, kuidas siinse kultuuriga kohaneda ning meid võiks tuua üritustele, kus me saame kõike näha, et paremini integreeruda. Praegu õpetatakse ja näidatakse seda vaid internetis ja selle kasutegur on väike,» arvas ta.
Ali on aga positiivne Eestis elamise ning siin uue elu alustamise suhtes. «Väljakutseid ja probleeme on ikka, aga siin on parem kui Afganistanis, eestlastel on tööjõudu ka vaja, ma näen seda CV Keskusest ja Facebookist, kuid mul on vaja kiiresti eesti keel ära õppida, praegu oskan vaid väga algelist eesti keelt.
Tahaks rohkem õppida
Soovin leida tööd, mis läheb kokku mu kogemuste ja haridusega. Olen õppinud juurat ning töötanud analüütikuna, eelkõige inimõiguste, naiste õiguste ja migratsiooni teemadel. Praegu tahaksin ka vabatahtlikku tööd teha, lihtsalt et integreeruda ja eesti keelt õppida. Küsisin ka Mustamäe linnaosa valitsuselt vabatahtlikku tööd, kuid jälle öeldi, et oodake palun,» ütles ta ja rõhutas: «Ma olen väga õpihimuline ja ma ei saa aru, miks keeleõpe nii raskeks on tehtud. Keelekursused on vaid kaks korda nädalas, kuid miks mitte viis korda nädalas?
Kõik kordavad üha, et oota ja oota, kuid aeg on väärtuslik ning see ei tule tagasi, see vaid kaob. Ma ei saa aru, mis siin üldse probleeme tekitab. Me oleme juba rohkem kui 21 päeva kaotanud. Päevad, mida me oleksime võinud kasutada keele õppimiseks.»
Kirjutis on valminud koostöös MTÜ Mondoga projekti «Jagatud teekonnad: faktid ja lood rändest 21. sajandil» raames, mida kaasrahastavad Euroopa Komisjon, Eesti välisministeerium arengu- ja humanitaarabi vahenditest, kultuuriministeerium ja Kodanikuühiskonna Sihtkapital. Kirjutis ei pruugi väljendada rahastajate seisukohti.