POSTIMEES KIIEVIS ⟩ VIDEO JA FOTOD: Kunst, kommuun ja meeletu kaitsetahe

Kleenuke Svitlana juhatab meid vanasse tehasehoonesse Kiievis. Seal peitub mitme metallukse taga prooviruumide, töökodade, salvestusstuudiote ja olmeruumidega põnev põrandaalune kultuuripesa, kus noored kunstiinimesed annavad oma vabatahtliku panuse Ukraina kaitsmisse.

Need ruumid on Kosmos Tabiri nimelise kunstirühmituse loominguliseks pesaks. Bändiruumist kostub bassi ja trummi jämmi, seintel hakkab silma plakateid ja moodsat kunsti. Keegi timmib hooaja alguseks jalgrattaid. Võib öelda, et siin on paremate hetkede Telliskivi loomelinnaku vaibi, hipsterlust siiski kraadi võrra vähem.

Aga ärme unustame, et Kiiev on sõjas. Sestap on need noored inimesed oma kommuunielu sõjaolukorraga kohandanud. Nad aitavad oma kodulinna kaitsjaid. Näiteks keevitavad kokku metallist teetõkiseid, millega sissetungivaid vaenulikke masinaid peatada.

«Leppisime meile peavarju pakkuva ettevõtte juhtidega kokku, et nad annavad meile kasutada oma tootmispinda, materjali ja võimsaid keevitusaparaate, ning hakkasime valmistama metallist maanteetõkkeid ehk nn siile,» räägib noormees, keda omad kutsuvad Artiks. «Esialgu leidsid need kasutust meile lähimas piirkonnas, aga nüüd on meie «siilid» mitmes muuski piirkonnas üle linna.»

Arti lõuga tõmbamas. Keldriruumides nad töötavad, loovad, söövad, pesevad ja tahtmise korral teevad ka sporti. Foto: Erik Prozes

Kosmos Tabiri kunstnikud disainisid ka uhke logo – kollane siil, kes on võtnud okastele kõngeva punase roti. See pannakse kleebistena teetõkistele. Firmamärk! «Ka selles olukorras oleme me kunstnikud,» nendib Arti.

Üks esimesi omavalmistatud tõkiseid. Foto: Erik Prozes

Kolme nädalaga on kunstirühmitus valmistanud ligemale 300 tõkist. Järjekorras 100. ja 200. neist said ka eriliselt tähistatud. Ühele graveerisid noored «Donetsk on Ukraina», teisele, et «Krimm on Ukraina».«Tahan rõhutada, et alustasime täiesti nullist, aga nüüd valmistavad tõkiseid kunstnikud, muusikud, poeedid ja muud boheemid, mitte insenerid, mehaanikud ja muud metallitööspetsid. Aga võin kinnitada, et praktikas on meie «siilid» end tõestanud, need toimivad suurepäraselt,» lausub Arti,

Svitlana sõnul polnud neil esimesi tõkiseid valmistades teadmisi materjalist ega konstruktsioonist. Erilisi oskusigi polnud. «Me aimasime, et seda kraami läheb vaja. Ja meil oli tahtmine ja osavad käed… ning loomulikult leidus ka neid, kes oskasid õpetada,» meenutab ta. «Tegime nö õppevideo ning meie õpetuse järgi tehakse nüüd «siile» üle riigi. Anname ju endale aru, et oma kommuuniga ei ole me mingi suurettevõte, kes suudab suuri koguseid toota. Seega jagame oma nõu ja kogemusi teistele huvilistele. Peab ütlema, et huvi on suur.»

Osa kunstnikest keevitajaid on sedavõrd osavad, et on käinud abiks üle linna tabamuse saanud paikades, kus on vaja kiirkorras mingeid metallkonstruktsioone remontida. Ka siis, kui raketitabamuse sai Kiievi telemast, käidi abiks.

Svitlana oma elutoas. Foto: Erik Prozes

Aga seegi pole veel kõik. Kui veebruari lõpus, märtsi alguses läksid ööd järsult külmaks, selgus, et linna kaitsjad vajavad välitöödel nn buržuika tüüpi ahjusid. «Mis seal ikka – tegime joonised, otsisime sobiva metalli ja asusime tööle. 15 ahju tegime valmis. Territoriaalkaitse üksuste mehed olid tänulikud - saavad sooja, saavad riideid kuivatada…Väga praktiline ahi,» kiidab Arti.

Sealjuures pole sobivat metalli kiiruga kerge leida. Aga nagu paljud siin öelnud, sõda lähendab. Raskes olukorras pannakse seljad kokku, aidatakse üksteist. Nii leiduski inimesi, kes pakkusid tasuta sobivat metalli ja tõid selle ka ise autoga kohale. Ning mõned erikauplused andsid kunstnikele keevitamiseks vajalikke seadmeid.

Väikesest kunstnike kommuunist, mille tuumiku moodustavad umbes 15 inimest, hakkas kasvama omamoodi tootmisüksus. Ja vabatahtlikke, kes soovisid kaasa lüüa, tuli aina juurde. «Mingil hetkel oli meid siin neljakümne ringis,» mainib Svitlana.

Ja ega ka buržuikadega asi lõppenud. Teada on, et Ukraina kaitsejõud vajavad hädasti kuuliveste. Ühel heal päeval toodi Kosmos Tabiri meistrimeestele soomusterast. «Lõikasime selle sobisse mõõtu, karastasime, katsime plaadi rikošetivastase kihiga. Leidsime väikese õmblustsehhi, kes – loomulikult vabatahtlikult ja tasu soovimata – õmbles sobivate taskute ja kinnitusrihmadega vestid. Nii hakkasimegi tegema kuuliveste. Ja anname need jällegi meie kaitsjatele, kes eesliinil võideldes neid kõige enam vajavad,» räägib Arti ja näitab, kuidas nende valmistatud vest selga istub. «Kõik on katsetatud, proovitud – vastavad täielikult nõudmistele.»

Tuleb välja, et muusikud, kunstnikud, filosoofid ja teised loojad, kellele on omane pigem patsifistlik ilmavaade, said sõjaolukorras… Kelleks? «Ma arvan, et iga inimene võiks sõjaolukorras oma võimaluste ja oskuste piires mingi panuse linna ja tema kaitsjate heaks anda. Suisa peaks. Ja paljud seda teevadki,» lausub Arti.

Mitmed toad on sõja puhul ümber kujundatud magamisruumideks. Foto: Erik Prozes

Praegu, sõja ajal, elavadki paljud kommuni liikmed neis samades ruumides. Sestap on nii raamatukogutoas, muusikakuulamise nurgas kui ka väikeses nõupidamiste ruumis voodid. Stuudio, kus Kosmos Tabiri liikmed salvestavad aktuaalsetel teemadel podcaste, on muidugi vaba. Nagu ka väike puutöökoda, kus kõikvõimalikest tootmisjääkidest mööblit, aga ka kunsti tehakse. «Praegu on meie esmane ülesanne siiski teha asju, mida vajavad eesliini võitlejad,» tõdeb Arti.

Aga kunst? Kas sõjaajal sünnib kunst? Kas inimesed vajavad kultuuri?

Arti ütleb, et kõik see, mida nad praegu teevad, on mingis mõttes kunst. «Sellest me ei tagane. Kunst, laiemalt öeldes looming ongi ju see, mis meid ühendab.»

Svitlana lisab, et mida kauem kestab see õudne konflikt, seda enam tuleb tegeleda vaimse tasakaalu otsimisega. Mis sest, et laialt on levinud arvamine, et sõjaaeg pole õige aega teatri tegemiseks, filmide vaatamiseks, maalinäitusteks, loomiseks...

Kommuuni nime kandev limusiin nende hoone ees. Foto: Erik Prozes

«Tegelikult teame, et mitte kunagi pole justkui õige aeg kunsti tegemiseks. Alati on justkui midagi tähtsamat, mis vajab rohkemat tähelepanu, ressurssi,» arutleb Svitlana. «Kardan, et pärast sõda võib kultuur kannatada kõige enam, sest kogu energia ja tähelepanu suunatakse küllap linnade ülesehitamisele ja sõjahaavade lappimisele. Kogu kapital suunatakse majanduse taastamisele. Aga kui sa ei tegele ka rasketel aegadel kunstiga, kultuuriga, siis võid üsna varsti märgata moraalset ja vaimset taandarengut. Võib sattuda vaimsesse mülkasse. Just nimel selle pärast tasub kultuuri toetada ja kunsti teha ka praegu. Ka sõja ajal, mis on oma olemuselt väga agressiivne ja vägivaldne, peab olema midagi, milledl on tasakaalustav, tunnetuslik ja analüüsiv mõõde. Midagi, mis avab võimaluse analüüsile.»