REPORTAAŽ ⟩ Arkadi Babtšenko: sõja ja rahu vahel

• Poolakad on praegu uskumatud, nende abi on meeletu.
• Mul on vaja viisat sõtta. Viisat. Sõtta. Või okupandi passi.
• Pärast sõda püstitatakse Ukrainas sõduri ausamba kõrvale ka vabatahtlike oma.

Lugu on nii, et mu Eesti sõber Tõnu Antipov ostis auto, Toyota Land Cruiseri. Diiselmootoriga. Õigemini, ta ostis mitu sõidukit, kuid jutt käib just sellest. Minu Poola sõber Rodion värvis auto sõjaväeliselt mustaks, remontis ja laadis selle täis umbes kümne tuhande euro väärtuses meditsiinipreparaate. Täpsemalt, ta on täislastis teele saatnud rohkem kui ühe veoki ja sadade tuhandete eest varustust, kuid jutt käib just sellest autost. Mina aga hüppasin rooli ja põrutasin Saksa piirilt otse Harkivi poole. Tõsi, juhilube mul pole.

Aga arvestasin loogiliselt, et autobahn’il ei hakka sõidukit keegi peatama, ja kui peatataksegi – poisid, te olete ju täiskasvanud ja teate, et sõda käib, see auto sõidab rindele, palun ärge urgitsege, sest ma kõigest viin auto rindele, kuhu ta jääbki. Aga et keegi üldse ei õiendaks, paigaldati autole kleebised Harkivi jalkafännide kõige krõbedamate sõnadega Putini aadressil. Mulle aga anti t-särk tuntud ütlusega Vene sõjalaeva kohta. Et kontrollpunktides mulle tibla aktsendi eest kohe pasunasse ei antaks, vaid ikka räägitaks hakatuseks. Ja välja sõitsime öösel, et läbida võimalikult pikk vahemaa, kuni politsei magab.

Nii läkski. Keegi meid ei peatanud, keegi midagi ei küsinud ning kohale jõudsime probleemideta. Ja kui olekski peatatud, siis olen veendunud, et meid oleks aidatud ja kõik. Poolakad on praegu täiesti uskumatud, nad abistavad meeletult palju. Pigistavad silma kinni ükskõik mille peale: «Viige, poisid. Teil on seda vaja.». Piiril pole palju autosid, poolakad ei nori ja lasevad kiiresti läbi.

Ukrainasse veetakse abisaadetisi kõikjalt üle maailma. Täielik geograafia. Ameeriklasi kohtasin korda viis. Veetakse ravimeid ja kõiksugu muud kraami. Iisraelist tuuakse kohale kiirabiauto. Kaks täisvarustuses soomlast sõidavad võõrleegionisse. Poola päästetöötajad veavad kohale tuletõrjeauto. Furgoonid, maasturid, veokid. Ja kiirabiautod, kiirabiautod, kiirabiautod… Toetus on uskumatu. Ma pole sellist asja kunagi näinud.

Tollis selgus, et see kutt, kellelt auto osteti, pole mingi äpu, vaid tõeline kavalpea. Et hiilida kõrvale aktsiisi maksmisest, tõi ta selle auto sada aastat tagasi Poolasse mitte maasturi, vaid veoki nime all. Ja nüüd pandi mind loomulikult veokite ootejärjekorda.

Järjekorras astub ligi tolliametnik. «Mis sa siin ootad?» pärib ta. «Vaadake, mu Eesti sõber Tõnu ostis selle auto. Mu Poola sõber Rodion värvis selle mustaks, remontis ja laadis auto meditsiinitarbeid triiki täis. Ma ise pole kohalik, vaid Vene põgenik, elan sellel ja sellel aadressil ning toimetan auto Harkivisse. Kuid mul pole juhilube. Aga see kutt, kellelt me auto ostsime, pole mingi suvaline…». «Hea küll, proovin su kiiresti üle piiri aidata,» vastab ta.

Läks muidugi kauem kui sõiduautode sabas, kuid poolakad ei uurinud pikalt ja lasid kiiresti minna. Okei, sõitsin välja.

Ukraina piiril küsitakse: mis sa siin teed? «Mõistate, mu Eesti sõber Tõnu ostis auto ja mu Poola sõber Rodion värvis selle mustaks ning laadis meditsiinitarvikuid täis. Nüüd viin ma selle Harkivisse. Siin on mu Ukraina alaline elamisluba, siin on mu põgenikupass, siin ID. Need on mu dokumendid: avaldus pataljonikomandörilt, kellele me selle lasti viime, rajoonivalitsuse avaldus. Siin on pitser, siin nimekiri. Punktikaupa. Ainult et mul pole juhiluba.»

«Okei, pargi seni siia ja tule meiega kaasa.» No muidugi, kordagi pole veel olnud, et oleksin niisama piiri ületanud.

Jõuame kohale. «Noh, mis sul on?» küsivad nad. «Vaadake, mu Eesti sõber Tõnu ostis auto…» Ja nii edasi. Aga ma ise pole kohalik, kuid kaks aastat elasin Kiievis. Siin on elamisluba, siin põgenikupass. On ka ID. Ainult juhiluba pole.

Sa elasid liiga kaua Soomes, kui tead kõiki ümberkaudseid põtrasid nimepidi. Sa elasid liiga hästi Euroopas, kui unustasid mitte ainult piirid, aga ka piletid. Lennukiga lendamine – see on nagu trammisõit. Ostsid online’is pileti, lükkasid Wallet’isse, asetasid telefoni lennujaamas vastu pöördväravat, astusid edasi ja võtsid istet. Kõik.

Elamisluba on väljastatud Vene passile. Kuid Vene pass on juba aegunud, ei kehti enam, on täiesti kasutu ning mingu see sama teed nagu Vene sõjalaev. Olin juba unustanud sellise aspekti oma elus nagu Vene pass. Seda pole mu elus üldse enam. Aga põgenikupassi on viisat vaja.

Mul ei tulnud see isegi meelde. Maailm on piirideta ja kõik. Kuid enne sõitu igaks juhuks täpsustasin – ei, selle riigi kodanikele, mis andis mulle varjupaiga, pole Ukraina viisat vaja. Jah, võib rahulikult sõita. Aga seda võivad teha kodanikud.

Sõitsime välja 10. märtsi paiku, aga 14-dal, kui olin juba teel, minusuguste põgenike sissesõidu kord Ukrainasse muutus. Need muudatused tabasid mind juba teel.

Poolteist tundi istusime koos piirivalvurite ja SBU töötajatega, kõik püüdsid leida minu jaoks võimalust Ukrainasse pääsemiseks. Aga ei. Seaduslikku alust sissesõiduks pole. On vaja kas Vene passi või viisat. Okei, ütlen mina, hea küll. Sõidan viisat vormistama.

Aga teate, milles on asi… Mu Eesti sõber Tõnu ostis auto. Mu Poola sõber Rodion värvis selle üle, remontis ja pani sellesse kümne tuhande tonni eest meditsiinivahendeid. Mina aga kimasin autoga Harkivi poole. Tõsi, sõitsin ilma juhiloata, kuid autot oodatakse seal pikisilmi. Homme peab see olema rindel. Tohib, ma jätan auto siia teie juurde, leiame Ukrainas inimese, kes viib selle kohale, mina aga lähen jalgsi Poolasse?

«Anna andeks, sõber, me saame kõigest aru, aga: kui saabusid autoga, siis ka sõidad välja autoga.» Noh, okei.

Kohe ajan auto kiiresti üle piiri Poolasse ja teeme seal vahetuse.

Naasen Poola kordonisse. «Mis mureks?» küsitakse seal. «Teate,» räägin ma neile, «mu Eesti sõber Tõnu, mu Poola sõber Rodion, ise pole ma kohalik ja mul pole juhiluba. See tähendab, viisat. Mulle öeldi ümberpöörd. Nüüd naasen Poolasse, vahetame juhi ja auto sõidab tagasi. Homme peab see olema Harkivis, kus seda oodatakse. Mina aga lähen jalgsi viisat vormistama.»

«Okei, pole probleemi.»

Aga te ju mäletate, et see kutt, kellelt me auto ostsime, polnud mingi suvaline vend. Selgus, et veokite EList väljumise järjekord POLE ÜLDSEGI SEE, MIS SISSESÕIDUL ELi !!! Oh, raisk!

Pagan võtaks, see on omaette põrgu. Kaalumine. Piirikontroll. Toll. Röntgen. Röntgen, kurwa! Kõik see võtab kohutavalt aega ja on väga tüütu. Ja kirsiks tordil on depositaarium.

Depositaarium, tuleb välja, on sihuke asi, et kui sa sõitsid EList välja, siis selleks, et sinna naasta, pead oma vara uuesti deklareerima. Kurat. Mul on Land Cruiser. Selles on kümne tuhande eest kaupa. Ja mul on vaja tasuda pooleteise tuhande eest tollimaksu.

«Poisid, tuleb midagi teha,» räägin. «Saate aru, mu Eesti sõber Tõnu ostis auto, minu Poola sõber Rodion värvis selle üle ja remontis ära. Pani meditsiinitarbeid tuubil täis. Ise ma pole kohalik. Olin viimas autot Harkivisse. Seda oodatakse seal, aga mul pole viisat.» Praegu kirjutan ja mõtlen, et kui idiootlikud olukorrad võivad sfääride piiril tekkida. Sõja ja rahu piiril. Seal, kus puutuvad kokku kaks paralleeluniversumit. Mul on vaja viisat sõtta. Viisat. Või okupandi passi. Seda juba ise välja ei mõtle.

«Poisid,» räägin mina. «Ma ei saa ju autot lahti pakkida, sorteerida, deklareerida iga salvrätikut, uuesti kokku pakkida ja maksta selle eest poolteist tuhat. Parem mõtleme midagi välja!»

Poolakad on lahedad. Poolakad on uskumatud. See on tõesti vennalik rahvas. «Okei,» ütlevad nad. «Oota siin. Otsige asendajat. Võid elada siin, pagasiaidas, parklas.»

Asendaja on, seisab näe sealpool piiri. Aga on üks probleem. Mehi vanuses 18-60 riigist välja ei lasta. Kurrwaaa……

Kuni sõitsin Ukrainasse. Nagu veok. Kuni käis asjaajamine piirivalvurite ja SBU-ga. Kuni sõitsin välja. Nagu veok. Kuni otsiti naisterahvast-asendajat. Kuni ta sõitis. Kuni ületas piiri. Kuni viidi ta Poolast tagasi. Poolakad on uskumatud. Aitasid ka selles. Lükkasid tara lahti, astu sisse, ütlesid nad. Ainult mitte kellelgi sõnakestki. Nägemiseni. Seni on kõik.

Ühesõnaga, kaks ööpäeva elasin autos. Kahe maailma vahel. Pagasiaidas. Röntgenläbivaatuse juures. Depositaariumiplatsil. Te ju teate, et piiril peldikuid pole, eks? Tom Hanks ja «Terminal».

On öö. Külm. Tuul puhub ka kontidest läbi. Vabatahtlikud, kes on mähitud vatijopedesse, keedavad teed ja suppi. Telkides soojendavad end naised ja lapsed. Minust voolab mööda lõputu inimvool. Inimesed, inimesed, inimesed… Autod, bussid. Sildid «Lapsed». Ukraina lipud. Abi liigub sinna, tühjad veokid veerevad tagasi. Need laaditakse täis ja sõidavad uuesti sinna. See konveier töötab vahetpidamata juba kolm nädalat. Ka inimjõgi voolab pidevalt. Lapsed, lapsed, lapsed. Mida sa, värdjas, oled küll teinud. Elajas.

Aga sigaretid on. Vett ka. Ja kolm ööpäeva võib vabalt söömata olla. On isegi parem mitte õgida. Ehkki olen kõverdunud asendis, pole tualetti tarvis. Kõik on okei.

Need kaks päeva nautisin ma iga sekundit. Iga oma elu hetke. Olen autos. Soojas. Sigarettidega. Mind ei tulistata. Ei triigita Gradidega. Mul pole vaja sonkida külmunud maad ja urus tankirünnakut oodata. Mul pole vaja purunenud majade rususid laiali kaevata ja otsida sealt lähedasi. Pole vaja, lapsed kätel, pakase käes tundmatusse minna, jumal teab kuhu, lõigates läbi kogu oma eelneva elu. Võrreldes sellega, mis ümberringi toimub, olen mina lausa suurepäraselt end sisse seadnud.

Hommik. Valve vahetub. Sammun kontorisse. «Mis sa siin teed?» «Teate, mu Eesti sõber Tõnu…» «Ah jaa, sina oled see sama tobu, eks!» Bingo! Mu nägu naeratab, mind juba tuntakse. Kõik on hästi.

Ainuke raadio, mida autos saab kuulata, on Poola katolik raadio Maria. Psalmid, kiidame meie issandat Kristust, halleluuja, abordid on saatanast, homoseksualism karistus meie pattude eest. Kolme ööpäevaga tabas mind jumalik taltumine ja taevane vägi kattis mind oma käega. Veest, liikumisvaegusest ja horisontaalasendi võimaluse puudumise tõttu lähevad käed ja jalad paiste. Ka nägu paistetab millegipärast. Imelik, sest see on ju üleval. Ja samuti hakkan ma haisema. Kurat, kui külm on öösel.

Vahetub kolmas vahetus. Lähen tutvun tolli uue ülemaga. «Dzień dobry,» tervitan. «Vaadake, mu Eesti sõber Tõnu ostis samochód… «Tere, idioot! Oled see tõesti sina? Sinu üle naerab juba kolmandat päeva kogu Poola ja Ukraina piir. Tohib sinuga pilti teha?»

Suur hulk rahvusvahelisi preemiaid. Eetrid. Vastuvõtud. Loengud. Mitte kunagi. Mitte kunagi pole minu kuulsus nii kõrgele tõusnud.

Seda, et mind asendama tulnud naine pidi rehvi purunemise pärast tungraua hankima, seejärel otsima omanikku, et tagastada tungraud, mille ta pagasnikus minema viis, pärast Poolasse liikus, pärast otsiti seda teisel pool – kõike seda, arvan, pole mõtet siin jutustada. Midagi muud ei saanudki juhtuda. Karma.

Tegime vahetuse. Tema sõitis ära. Minule tundmatu inimene, keda ma enam kunagi ei näe, aga kes muutus nende viieteistkümne minuti jooksul, kui me kohtusime, mulle nii lähedaseks.

Poolakad viivad mu jalgsi üle piiri. Surun kätt. Tänan. Minule tundmatud inimesed, kes, selle asemel et välja visata, süvenesid probleemi, otsisid lahendust, aitasid, ootasid, tegid.

Põgenikelaagris seisab keset lagendikku klaver. Kutt mängib «Štšedrikit». Lõpmatu inimvool. Inimesed, inimesed, inimesed… Naised. Ja lapsed. Lapsed. Lapsed.

Kollastes vestide tundmatud inimesed keedavad teistele tundmatutele inimestele, keda nad enam kunagi ei näe, toitu, aitavad, vestlevad, toovad bussid kohale, veavad tasuta laiali, lubavad oma kodudesse…

Miski ei tõsta inimese vaimu nii kõrgele kui katastroof. Me oleme ikkagi head. Meie - inimesed.

Bussis on umbes kaheksa aastane tüdruk. Vene keeles: «Ema, ega venelased siia ei jõua? Ei jõua, jah? Ainult lennukid?»

Przemyśli vaksal on täielik Paabel. Inimesed ootesaalis, inimesed põrandal, restoranis. Lapsed magavad emade põlvedel. Politseinikud tassivad kohvreid, vankreid, lapsi. Soe supp, soe toit. «Teate,» ütlen ma. «Mina ei ole põgenik. Ajakirjanik olen. Tohib ma maksan tee eest?». Äärepealt oleksin vastu vahtimist saanud.

Rongid hilinevad. Kolm tundi. Neli. Aga siiski sõidavad. Varssavi rongis kuuleb ainult ukraina ja vene keelt.

Varssavis on uus Paabel. Vabatahtlikud tegelevad saabujatega, räägivad, näitavad, aitavad, veavad laiali. Poola. Aitäh sulle. Kõige eest.

Kogu teekonnale kulus mul kümmekond päeva. Neist viis autos. Kuni sõitsin auto juurde, kuni viisin selle piirile, kuni elasin selles. Kolm tuhat kilomeetrit. Kümme päeva ületasin kangelaslikult raskusi. Ja tulemus null. Ära ole idioot, Arkaša.

Ei arvanud, et see võtab nii palju aega. Et see on nii tüütu. Nii keeruline. Nii palju pabereid ja bürokraatiat. Hankida, leida, osta, kohale tuua, mujale viia, vormistada, laadida, maha laadida, uuesti otsida, uuesti osta. Vabatahtlikud teevad uskumatut tööd. Lihtsalt uskumatut. Hinnake seda.

Igaühele, kes midagi hangib, ostab, otsib raha, veab laiali, igaühele, kes liitus selle ühiskondliku lendliisi piibelliku vooluga… Olen veendunud, et pärast sõda püstitatakse Ukrainas sõduri ausamba kõrvale ka vabatahtlike oma. Ilma ülemaailmse toeta Ukraina ei võida.

Aga nüüd oskan ma autosid kohale toimetada. Nüüd tean sellest kõike. Ja mind teavad nüüd piiril kõik. Lähen viisat tegema.

Aga samuti olen aru saanud, et ma pole enam kahekümneviiene. See kõik tuleb juba raskelt kätte. Samuti on mul kohutav süütunne. Selle pärast, et ma pole seal. Ellujäänu sündroom on täielik. Oleksin võinud selle kasvõi piirile viia. Ja oleksin võinud kasvõi põgeniku teekonna lõpuni käia. Remark. «Öö Lissabonis» Via Dolorosa. Auto on juba kohal ja kõik on hästi.

Ja veel, mul on täna sünnipäev. No kuidas täna. Siis kui piiril elasin. Sõja ja rahu vahel. Olen neljakümne viie aastane.

Algselt avaldatud portaalis Rus.Postimees.