Sõja jäljed loomade varjupaigas. Inimesed lahkuvad, kassid jäävad

Kiievis, Dnepri jõe vasakul kaldal Troještšina linnajaos asub kohaliku loomakliiniku keldrikorrusel Irina Dobroljubova eraalgatuslik kasside varjupaik, mis sõjapäevil pakub elupaika sadadele omapäi jäetud kassidele.

«Kummardage, hoidke pead,» hoiatab varjupaiga administraator Tetiana Ultšenko, kes meid sisse juhatab. Ruumid on madalad, mõnes kohas läbivad neid keskkütte- ja veetorud ja seal tuleb läbi mahtumiseks kummarduda. Neil, kel kasvu üle 1,75 meetri, oleks siin raske liikuda.

Varjupaiga administraator Tetjana Ultšenko. Foto: Erik Prozes

«Nii me kallikesed elavad – siin üks, siin teine, kolmas…» loetleb Ultšenko tube, mis täis eri mõõdus puure, igas pikutamas mitu kassi. «Siin oli varem laoruum kasside toidu hoidmiseks, aga pidime ka selle nende eluruumiks kohandama. Nüüd ehk mõistate, kui keerulises seisus me oleme.»

Ajal, kui Postimees varjupaika külastas, oli seal uue kodu ootel 300 kassi. Nädal varem oli neid lausa 500 ringis, aga siis õnnestus 200 looma Euroopasse saata. Põhiliselt Saksamaale ja Poola. Seega on ruumiga mõneks ajaks natuke lahedam, aga mitte kauaks. «Iga päev tuuakse meile 15-20 uut asukat,» ütleb varjupaiga administraator.

On sõjaaeg, inimesed lahkuvad kodust kaugemale, välismaale. Vähestel on võimalik koduloom ühes võtta. Või siis ollakse seotud sõjaväeteenistuse või vabatahtliku tegevusega, nii et koju kassi toitma ja kasima jõutakse harva. No ja loomulikult leidub neidki, kes raskel ajal oma koduse kassi omapäi õue jätavad, sest ei jaksa teda enam toita ja pidada. Lisaks on suures linnas palju vanuritest kassiomanikke. Kui inimene siitilmast lahkub, jääb kass üksi, sugulased teda pigem enda juurde ei võta, sest… Sest on rasked ajad. Keegi ei tea, mida homme toob. «Eks siis helistatakse meile, me võtame ikka vastu, ehkki ruumiga on tõesti kitsas,» räägib varjupaiga töötaja Daya Paršina.

Tööpäevad on neil pikad ja rasked, sest paljud vabatahtlikud, kes seni abiks käisid, on kas riigist lahkunud või seotud oma probleemide lahendamisega. «Me koristame ja peseme ja kasime – nagu näete, siin on kord majas,» ütleb Paršina. «Loomulikult on meie kassid suures osas vaktsineeritud. Kuna meid aidanud veterinaar pidi koos lapsega sõja eest välismaale pagema, siis anname vajadusel ise kassidele ravimeid ja seome haavad.»

Varjupaigal pole heldet toetajat või metseeni, sestap hangitakse loomadele toitu sotsiaalmeedias üleskutseid tehes. Õnneks on seni leidunud heldeid annetajaid, kes appi tulevad ja kassidele toitu saadavad.

Osa alalisi töötajaid, kel elukoht kaugemal ja hommikul raske tööle pääseda, ööbivad sageli koos kassidega varjupaiga ruumides. Maja perenaine Irina Dobroljubova elab jõe teisel kaldal ja sealt on sõjapäevil tööle käimine samuti keeruline. Sestap võtab ta varjupaigale usaldatud kasse vastu oma kodus ja sealt viib auto nad kord nädalas Troještšina linnajaos asuvasse nö peamajja.

Ühest perest pärit kassid ootavad ühises puuris uut kodu. Foto: Erik Prozes

Kui seni on varjupaik leidnud üksi jäänud – või jäetud – kassidele uue pere enamasti Ukrainast, siis nüüd tuleb seda otsida ja leida pigem välismaalt. «Meil on oma kasside pildid väljas, samuti tekstid iseloomu ja vanuse ja senise perekonna kohta, nii palju kui teada on. Välismaalased saavad vaadata ja soovi avaldada,» räägib Ultšenko. «Muidugi on probleeme transpordiga. Mõned inimesed abistavad Ukraina piires, mõni aitab ka kasse välismaale vedada, ent tegelikult oleks väga vaja otsekontakte näiteks teie riigi vabatahtlikega, kes saaks sama teha. Või kes suudaksid kassid mõneks ajaks enda juurde võtta. Varjupaikasesse me oma kiisusid põhimõtteliselt ei saada.»

Paršina sõnul on omaette mure kiipidega. Otse öeldes neid praegu Kiievis koduloomadele polegi. «See teeb loomade üle piiri transportimise paraku veelgi raskemaks,» märgib ta.

Kui on huvi, vaata lisaks siit:

https://www.facebook.com/cats.shelter/