INTERVJUU ⟩ Vene teadur Igor Gretski: meie rahvas ei tule massiliselt tänavatele

Vene ühiskonna suurim probleem on see, et me ei tõmmanud punast joont, mis eristas NSVLi ja Venemaad: ei moraalsete väärtuste ega sise- ja välispoliitika mõttes, ütleb Igor Gretski. Foto: Sander Ilvest

Venemaa on täielikus vähemuses, Vene valitsust toetavad vaid sellised riigid nagu Põhja-Korea, Süüria, Eritrea ja Valgevene, nendib Rahvusvahelise Kaitseuuringute Keskuse venelasest külalisteadur Igor Gretski intervjuus Postimehele.

​Kuidas see juhtus, et Venemaa – riik, kus inimesed on haritud, kirjaoskajad, kus ühel hetkel 1990ndail olid kogu maailma vabadused – jõudis täiemahulise paariariigi staatusesse?

Venemaa pole demokraatlik riik olnud päevagi oma ajaloost, isegi mitte 1990ndail. Jah, siis oli teatud märke Venemaa poliitilise ja sotsiaalse elu järkjärgulisest liberaliseerumisest, kuid sellegipoolest oldi väga kaugel demokraatlikust riigist.

Oli raske oodata, et NSVLis sündinud ja haritud inimesed, kes veel üsna hiljuti uskusid, et Lenin oli geenius, muutuvad üleöö demokraatlike ideede pooldajateks.

Vaid üksikud lääne liidrid – ja see oli nende valearusaam sellest, mis toimus 1990ndatel – nimetasid Venemaad demokraatlikuks, aga see ei vastanud üldse tõele.

Kui vaatate Vene rahvastiku struktuuri, siis see ei meenuta Euroopa riikide oma. Keskmise Euroopa riigi rahvastiku struktuur on väga sümmeetriline püramiid. Vene demograafiline struktuur on nagu kuusepuu kahe suurema kihiga.

Esimene kiht on kohe pärast Teist maailmasõda sündinud: 1940ndate lõpus ja 1950ndail oli NSVLis beebibuum. See on Vladimir Putini põlvkond, kes oli NSVLi kokkuvarisemise ajal 35–40-aastane. Neile oli see tragöödia, sest nad olid harjunud, et riik hoolitses kõigi nende vajaduste eest. Näiteks tasuta lasteaiad, koolid, kõrgharidus, riigi tagatud töökohad ja kodud.

Ootamatult see süsteem lihtsalt kadus ja nad pidid õppima ise toime tulema. Pole liialdus öelda, et sellele põlvkonnale turumajandus oli ja on midagi võõrast ka veel palju aastaid hiljem. Vanem põlvkond oli harjunud passiivselt infot tarbima, lihtsalt televiisori käima panema, neist vaid 23 protsendil on nutitelefonid, nad ei kasuta regulaarselt internetti. Kui nad seda siiski teevad, siis nad ei otsi sealt uudiseid ega alternatiivseid vaatenurki. Nad ei taha poliitilisi debatte, nad eelistavad liidrite järgimist. Nad ei räägi võõrkeeli.

Sõjajärgse põlvkonna lapsed – 1970ndate lõpus ja 1980ndail sündinud – on suuruselt teine vene ühiskonna kiht. Nad on teistsugused peaaegu kõiges. Nooremal põlvkonnal on võõrkeeltega parem suhe.