IGOR TARO UKRAINA PÄEVIK ⟩ Vene sõjadraakon ei purska enam tuld, vaid sülgab ainult auravat tatti

Ukraina sõdur patrullib Lukianivka külas Kiievi lähistel. Foto: Ronaldo Schemidt / AFP / Scanpix

Sõjalise aktiivsuse vähendamine Kiievi ja Tšernihivi ümbruses ei tähenda Vene okupatsiooniarmee üksuste tuleulatuses pommitamiste lõppu, kirjutab Igor Taro Facebookis iga päev avaldatavas Ukraina päevikus.

Ukraina võimud ei omista neile Vene poole väidetavatele sõjalise aktiivsuse vähendamise avaldustele ülemäära suurt tähendust, sest lähtuvad printsiibist, et sõja tulemus otsustatakse lõviosas lahinguväljal, mitte läbirääkimiste käigus. Ilmselt selles osas on neil vähe lahknevusi Vene poolega, kes teeb suuri ponnistusi edasijõudmiseks eelkõige kolmes punktis Donbassi rindel.

Ukraina proovib vabastatud piirkondades hakata taastama sõjajärgset elukorraldust. Vabastatud külades ja piirkondades remonditakse esimese asjana mobiilside tugijaamu, pioneeriüksused alustavad demineerimist ning valitsuse teatel hakkavad üle riigi 1. aprillist taas tasapisi tegutsema kultuuriasutused – teatrid, kontserdisaalid, muuseumid.

Seda põhjendatakse vajadusega anda inimestele moraalset tuge ning ühtlasi hoida sõjategevusest hoolimata elus ka kultuuritegevust. Kahtlemata on see hea märk, kuigi aktiivset sõjategevust Ukraina territooriumil jätkub kindlasti eelolevateks nädalateks.

Vene okupatsioonivägede kaotused Ukraina peastaabi andmeil on järgnevad: ründajaid 17 300 (päeva varasemaga võrreldes lisaks 100), tanke 605 (+8), soomukeid 1723 (+13), suurtükke 305 (+2), raketiheitjaid 96, õhutõrjesüsteeme 54, lennukeid 131 (+4), koptereid 131 (+2).

Helikoptereid ja lennukeid on nüüd hävitatud sama palju ja see on märkimisväärne, sest lennukit alla lasta on keerulisem ning lisaks on see ka tunduvalt kallim. Iga päev mitme lennumasina alla tulistamine tähendab seda, et Stingerid ja muud õhukaitse vahendid on läinud asja ette. Venemaa praalimine sõja esimestel päevadel Ukraina õhutõrje hävitamise teemal on leidnud iga päev ümberlükkamist.

Psühholoogiliselt on Vene õhuväe tegevus kahtlemata korralikult häiritud, kuna vahelduseks pommitatakse mitte lihtsalt rahumeelseid elanikke, vaid sellised, kelle kaitsjad on võimelised igakord kedagi taevast alla tooma.

Tulevahetus Kiievi kandis kestab

Kiievi loodesuunal käib jätkuvalt aktiivne tuletegevus ning üksuste väljaviimise asemel täheldavad Ukraina ametiisikud pigem sisemist liikumist Kiievi-äärsetelt aladelt Tšornobõli poole. Ukraina territooriumilt massilist lahkumist seal pole täheldatud.

Samas on palju sõjatehnika liikumist Valgevene territooriumil Ukraina piiri lähedal. Kõik ei liigu eemale, midagi sõidab ka Ukraina poole põhja suunalt.

Tšornobõli kohta on niipalju infot, et radiatsiooniohutusmeetmete eiramine on toonud kaasa seitsme meditsiinibussi tuleku Valgevene Gomeli tervisekeskusesse, mis tegeleb kiiritushaiguse ja radiatsiooni mõjudega inimeste tervisele. Vene sõdurite hulk, kes sinna jõuavad, on viimasel ajal kasvanud.

Probleemiks on ilmselt see, et okupatsioonivägede tehnika on radioaktiivse saastega alal korralikult tolmu üles keerutanud. Kaitsevahendeid keegi ei kanna – maskid on ju kurjast, eks ole. Lisaks olevat nad seal suisa pinnast üles kaevanud. Ja see kiirgab. Kiirgus on nähtamatu, kuid pikaajaliselt suurtes kogustes surmav.

Ukraina spetsialistid on korduvalt viidanud sellele, et Vene okupatsioonivägede intellektuaalne tase ei võimalda neist asjadest aru saada. Elektrijaama kaitsetaristu lülitati Valgevene energiavõrku. Üks põhjendus nende seal toimetamisele oli loomulikult see, et kiirgusohtudest teadlikud ukrainlased sinna ei roni.

Ukraina sõdur eile Kiievis. Foto: Rodrigo Abd / AP / Scanpix

Kuid midagi peab seal veel olema, aga sellest ei saa me hetkel aru. Peale 1986. aasta avariis viga saanud reaktori on seal ka ohtlike tuumajäätmete ladustamise koht, mida samuti jahutatakse. Võib-olla on nende huvi seotud sellega.

Brovarõ suunalt oli Vene üksuste ära liikumine kõige märkimisväärsem. Sealt tehti viimased katsed ukrainalasi positsioonidelt tõrjuda veel eelmisel päeval. Nüüd on täheldatud suurtel kiirustel ja hulgakaupa liikumist Vene piiri poole. Võimalik, et see on seotud ka vajadusega tugevdada üksusi lõunapoolsematel operatiivsuundadel.

Tšernihivi linna ellu pole nn sõjategevuse vähendamine toonud mingit muutust, sest pommirünnakud jätkuvad. Purustatakse järjekindlalt olulist ja väärtuslikku taristut. Viimases satsis sai pihta oluline raamatukogu, umbes nädalakese tagasi põlesid maha SBU represseeritute arhiivid, mida hoiti julgeolekuteenistuse hoone pööningul.

Ukraina vägi on suutnud vabastada lisaks ühe küla Tšernihivist 15 kilomeetrit lõunas. See on Sloboda asula. Muudes suundades on seal pealetungivõimalused üsna piiratud looduslike takistuste, peamiselt Desna jõe tõttu, mille osad sillad on õhitud. See on olnud ka Vene okupatsioonivägede peavalu pealetungi korraldamisel.

Lõuna pool on Nežini kaitsekeskus saanud tulelööke, kuid ukrainlased pole seal sentimeetritki maad kaotanud juba veebruarist saati.

Esmane side, elektri ja veevarustuse taastamine

Sumõ kandi Trostjanetsis käib mobiilimastide taastamine. Elon Muski saadetud Starlinki terminalide abil tehti ajutised interneti levialad administratiivhoonetes, kus on generaatorid kodanike telefonide laadimiseks ja sidepidamiseks. Kõigepealt katustakse purukspommitatud külades taastada elutähtsaid teenuseid, nagu elektri ja veevarustus.

Trostjanetsi naabruses Ohtõrkas on Vene üksused rikkunud soojuselektrijaama, mis vajab samuti taastamist.

Harkivis on Ukraina väed teinud äsja mõned edukad vastupealetungid, puhastades linna ümbrust kagus ja jätkates sama tegevusega loodes.

Tankitõkked Ukraina lipuvärvidesse värvitud katusega hoone juures Kiievi lähistel Malaja Aleksandrovka külas. Foto: Rodrigo Abd / AP / Scanpix

Kagupiirkonnast eile juba kirjutasin. Seal tagasi võetud Malaja Rogani külast on nüüd ilmunud välja ka mõned videomaterjalid. Vene sõjaväeüksused olid end kindlustanud seal ühel kõrgendikul, kaevunud kõrvuni maasse ning tulistanud iga päev suurtükkidest Harkivit, mis paistis kaugelt nagu peopesalt. Seal suudeti haarata staabimasin koos kogu dokumentatsiooniga ja lisaks võtta vangi sidepealik ja suurtükipatarei ülem.

Pataljoniülem on tõenäoliselt raskelt haavatud või surnud – otsustades tema sõjaväepileti seisukorra järgi, mis teiste dokumentide seast leiti. Hea nali oli muidugi see, et positsioonidelt põgenenud Vene pataljoni riismed jätsid endast maha ka salajaste dokumentide mahakandmise akti, mille kohaselt olevat kõik paberid punkris mürsutabamuse järel maha põlenud. Nii oli lihtsam põhjendada. See paberike on aga kogu muu arhiiviga nüüd rändamas Ukraina armee analüüsiosakonda.

Üks kole leid Rogani piirkonnas Harkivist läänes olid Vene sõdurite surnukehad, millel polnud vägivallatunnuseid. Ehk siis sõdurid surid ilmselt külma ja nälja tõttu kusagil kraavis kükitades. Degradeerumine ja käegalöömine on Vene sõjaväel vist veres.

Segadus kärgatustega Belgorodis

Eilne Belgorodi kandi laskemoonaplahvatus on saanud huvitava arengu. Belgorodi oblasti võimud teatasid, et ilutulestik moonalaos oli põhjustatud seal puhkenud tulekahjust. Tulekahju põhjust nad ei avaldanud ning soovisid ka Vene kaitseministeeriumi selgitust sellele. Kirjutamise hetkeks seda polnud.

Ukraina peastaap omakorda rõhutas, et Belgorodi lähistel on toimunud laskemoonakäitlemise eeskirjade jäme rikkumine. Ning samasugune oht varitseb kõiki Vene armee moonaladusid, sealhulgas ka Tšornobõli tuumajaama ümbrusesse tekitatud arsenali – seetõttu tuleks tuumajaam kiirelt demilitariseerida.

Eks seda ongi raske kindlaks teha, kus on fakt ja kus on suur tagasihoidlikkus. Esimene teade eile õhtul kõneles raketilöögist raudteejaamale, seejärel naaberasulas asuvale moonalaole ning nüüd on kolmas versioon – ohutusreeglite eiramine. Kõigi teiste andmete põhjalt võib öelda, et kõik kolm versiooni tunduvad usutavad. Põhjusest sõltumata on tulemus ikka sama – Vene armee hävib kas omaenda rumalusest, hooletusest või ebakompetentsusest. Ega ausalt öeldes vahet pole.

Izjumi piirkonnas käivad endiselt ägedad lahingud, kuigi detaile seekord väga ei pudene. Pisut retrospektiivset infot ainult selle kohta, kuidas venelastel õnnestus hästi kaitstud linnakesse pärast pikka pingutust siseneda. Kohalike võimukandjate seas leidusid mõned reeturid, kes osutasid kaitsmata teele ja nii suutsid okupandid ootamatult linna kohale ilmunda. Seal peaks käima võitlused veel mingi osa linna pärast ning pääsu eest Harkivi-Slovjanski maanteele.

Donbassi rinde kolm tulist punkti, kus Vene okupatsiooniväed üritavad läbi murda, on Rubižne, Popasna ja Mariupol.

Rubižne-Sjeverodonetski-Lõssõtšanski piirkonnas on pidev intensiivne suurtükituli. Järjest muudetakse rusudeks paneelmaju, surmatakse tsiviilelanikke, kes pole jõudnud evakueeruda.

Popasnas on sama lugu – väga intensiivne kaudtuletegevus ja pealetungikatsed. Muidugi lastakse kogu rindejoone ulatuses, kuid eelpool nimetatud kolm kohta on hetkel Vene okupatsioonijõudude põhisuunad.

Donetski lähistel Marjinkal kasutati tulelöögi andmisel fosforit, mis põhjustas asulas rohkelt tulekahjusid. Fosfor on tsiviilsektoris kasutamiseks keelatud moon.

Mariupoli kaitsjad saatsid loojakarja taas ühe gruppi Vene GRU spetsnazi ehk pealuurevalitsuse erivägede üksuse. Ilmselt pole need eriväed hoolimata kõlavast nimest sugugi surematud.

Raketid Dnipro tehasesse

Vene okupandid on jätkanud raketilöökidega Ukraina territooriumile väljaspool aktiivset lahingutegevust. Õhtul lendasid raketid Dnipro linna ühte tehassesse, lisaks on purustatud hulk naftabaase ja kütusehoidlaid.

Rivne kütusehoidla kustutamine võttis näiteks aega kaks ööpäeva. Edaspidi proovitakse kütusevarusid hajutada ning hoida neid suurematest ettevõtetest ja objektidest eemal. Samas on õhutõrje neid rakette ka alla tulistanud ja Kiievi piirkonnas on teatatud nelja tiibraketi kahjutuks tegemisest.

42-aastane Mariupoli elanik Pavel seisab oma sõbra Igori haua juures linna tänaval. Igor hukkus mürsutabamuses, kui kaks meest sõitsid koos autos. Foto: Aleksandr Jermotšenko / Reuters / Scanpix

Distantsilt Ukraina territooriumi tulistamine rakettidega on üks teema, milles väljendub Valgevene kaasatus Ukraina vastasesse agressiooni. Valgevene diktaator Aljaksandr Lukašenka on nimelt võimaldanud Venemaal kasutada enda maad raketilöökide platsdarmi, pommituslennukite baasi ja sõjatehnika logistikakeskusena ning osutab Vene armeele hädavajalikku meditsiiniabi.

Seega ei saaks tõesti kõnelda sellest, nagu Valgevene on lihtsalt kõrvaltvaataja. Kui Valgevene juhtkond väidaks, et neil polnud valikuvõimalust, siis tuleks see riik tunnistada ajutiselt okupeerituks, mida ta ilmselt ongi. Aga samas oli praeguse olukorra kujunemiseks diktaator Lukašenka selge tahe, kes suutis Vladimir Putini abiga pikendada oma igavest presidendi ametiaega, millega ta edestab Putinit ennast kuue aasta võrra.

Hersonis on Vene okupatsioonijõud asunud kaitsele, mingeid aktiivseid rünnakutegevusi nad seal enam ei ürita. Püüavad taastada lahinguvõimet ja täiendada varusid.

Mõkolajivi oblastivalitsusele eile tehtud raketirünnakus hukkunud ohvrite arv kasvas 15ni. Niipalju surnukehasid on praeguseks välja kaevatud rusude alt. Seletagu siis Venemaa esindajad, millist militaarobjekti nad mingit linnvalitsuse kontorit pommitades sihtisid ja kuidas nende kommunaalametnike surm aitab kaasa Ukraina «denatsifitseerimisele» või «demilitariseerimisele».

Vene sõjadraakon ei purska enam tuld, ainud sülgab auravat tatti. Ukraina president Volodõmõr Zelenskõi on kirjeldanud päris hästi, mis on oma riik kaitsva ja naabrit okupeerida üritava armee vahel. Ühel on tehnika, aga teisel on inimesed. Ühel on käsk, aga teisel on tahe.

Ukrainlaste võidutahe ja motivatsioon kasvab iga päevaga. Venemaa tele-eetris kasvab viha, aga Vene sõduri peas ilmselt hirm oma elukese pärast. Venemaa katsed kraapida kokku reserve kallaletungi uue laine käivitamiseks pole ilmselt vilja kandnud. Ladudest väljaveetav tehnika on viletsa kvaliteediga ning pikale veniva nn erioperatsiooni edukuses on lihtsam veenda küll televiisori ees istuvad memmesid, mitte noori mehi, kes peaksid minema eluga riskima.