Saada vihje

IGOR TARO UKRAINA PÄEVIK Vene okupandid varastavad Mariupolisse mõeldud humanitaarabi

Mariupoli elanikud üleeile puhast joogivett hankimas.
Mariupoli elanikud üleeile puhast joogivett hankimas. Foto: ALEXANDER ERMOCHENKO / REUTERS / Scanpix

UKRAINA PÄEVIK 4.04: edaspidi koondub lahingutegevus Ukrainas Harkivi-Odessa teljelt lõuna poole, kuhu Vene okupatsiooniväed on suunanud kogu oma tähelepanu, kirjutab Igor Taro oma blogis 40. sõjapäeva kohta.

Põhja pool seda telge Vene okupatsiooniarmeed enam pole ja Ukraina piirivalve on taas võtnud kontrolli alla riigipiiri. Okupantide pisut rohkem kui kuuajase kohalolu tagajärgi tuleb ravida ja parandada veel väga pikalt, kuid palju on ka sellist, mida ei saa korda teha mitte kunagi.

Vene okupatsioonivägede kaotused Ukraina peastaabi andmeil olid hommikuse seisuga järgmised - ründajaid 18 300 (+300), tanke 647 (+3), soomukeid 1844 (+14), suurtükke 330 (+5), raketiheitjaid 107 (+2), õhutõrjesüsteeme 54, lennukeid 147 (+4), helikoptereid 134.

Kui sõja esimeste päevadega kaotas Venemaa müüdi oma relvajõudude võimsuse ja võitmatuse kohta, siis Butša veresauna ilmsikstulekuga ka igasuguse rahvusvahelise respekti.

1) Kiievi loodesuuna kohta saab ilmselt viimast korda rindeteate vormis kirjutada, et Ukraina vägede sisenemisest alates on avastatud uusi massihaudu ja surnukehade peidikuid keldrites. Ilmselt tuleb neid lähipäevade jooksul veelgi, sest hoonete kontrollimine võtab aega.

Butša kohta on kirjutatud, et tegu Pärnu suuruse linnaga, aga seal on veel üpris suuri asulaid, näiteks Borodjanka, kus on ka 9-korruselisi purustatud paneelmaju.

Kõnelemata rohketest teistest hoonetest ja asulatest, kus on ka keldreid ja seinataguseid, mis varjavad hirmsat tõde Vene okupatsioonivägede sõjaroimade kohta. Kui sõja esimeste päevadega kaotas Venemaa müüdi oma relvajõudude võimsuse ja võitmatuse kohta, siis Butša veresauna ilmsikstulekuga ka igasuguse rahvusvahelise respekti. Iga Vene riigi esindaja võrdsustub täna kõntsaga, mille osaks peab saama ainult põlgus.

Ei suuda leida ka neid kaalutlusi, miks peavad sõjaroimaritel olema tsiviliseeritud maailmas näiteks diplomaatilised esindused, mis võimaldavad protokollikohast suhtlust.

Butša veresauna piirkonnas elanud inimesed ei saa veel niipea oma kodudesse naasta, kuna kõigi hoonete ja maa-alade kontrollimine ja vajadusel demineerimine võib võtta nädalaid.

Ukraina sõdurid Tšernihivi oblastis 2. aprillil.
Ukraina sõdurid Tšernihivi oblastis 2. aprillil. Foto: SERHII NUZHNENKO / Reuters / Scanpix

2) Pisut helgemaid uudiseid blokaadist vabastatud Tšernihivist. Ka see oblast on «punastest» puhas. Vabanenud on ka mõni pantvangis olnud kohalik juht. Neid on kokku Vene okupatsioonivägede poolt röövitud üle kümne.

Osad on ka juba teadaolevalt tapetud. Niinimetatud «denatsifitseerimise» protsess eeldaski kõigi Ukraina juhtide ja eliidi hävitamist, nagu võeti ette Eesti 1940.

Oblastis hakatakse taastama elutähtsaid funktsioone ja teenuseid. Blokaadist vabanes ka Slavutitši linn. Põlvamaa sõpruspiirkonna Kulikovka juht on jõudnud esmakordselt pildile oma kabinetis.

Samas on ka oblastikeskuses olukord pikalt kriitiline ning sisepõgenikud ei saa sinna niipea pöörduda. 70% linnast on hävitatud. See tähendab, et inimestel pole enam kodusid, kuhu tagasi minna. Ainult suitsevad varemed.

Hetkel tõrjub Donbassi rinde kaitsjate grupeering keskeltläbi 7-9 rünnakut päevas ning tanke hävitatid paar tükki.

Lahkuvate okupatsioonivägede kannul jõudis Ukraina armee hävitada veel ühe tehnika kolonni Itšnja linna piirkonnas. Vabanenud on ka Konotop. Ukraina lipud lehvivad taas piirivalvekordonites ka Tšernihivi oblasti piiridel.

3) Sumõ oblast on okupantidest vaba.

Vene mürsutabamuse järel põlema süttinud elumaja eile Harkivis.
Vene mürsutabamuse järel põlema süttinud elumaja eile Harkivis. Foto: ROMAN PILIPEY / EPA / Scanpix

4) Harkivi linnale ja ümbrusele on avaldatud tuletegevusega survet. Üks sihtmärke oli loodeosas asuv Dergatši eeslinn, kus pihta sai hoopis kirik. Ukraina peastaabi hinnangul võib venelaste muutunud eesmärkide seas olla taas Harkivi hõivamine, et võtta kontrolli alla Harkivi-Slovjanski maantee, mis on varustusteena parim Donbassi rinnet piiravale grupeeringule varustuse tagamiseks Belgorodi suunast.

5) Hetkel üks peamisi Vene okupantide löögisuundasid on Izjumi linna ümbrus. Seal üritavad okupatsiooniväed juba palju päevi, kui mitte nädalaid, vältida ukrainlaste kaitsepositsioone ja minna neist ringiga mööda. Ei õnnestu.

Enne Slovjanski poole teele asumist oli Vene okupatsiooniarmee vahe-eesmärgiks Barvinkove hõivamine - sinna tehti okupantide poolt õhuluuret ja anti ka mõned tulelöögid. Reaalses elus ei suutnud Vene armee seal maastikul edeneda ja löödi paarkümmend kilomeetrit varem Bražkivka asula juurest tagasi. Ega nad jonni ei jäta ning võivad rünnata samast kohast ja samas formatsioonis veel päris mitu korda.

Seal õnnestus ukrainlastel alla lasta ka kõige moodsam Vene ründelennuk Su-35S, mis tegeles ukrainlaste õhutõrjesüsteemide otsimisega. Mingis mõttes ta leidiski selle. Piloot sattus seejärel ukrainlaste kätte sõjavangi. Paljastas, et on teeninud Süürias, kus tegi kümneid väljalende. Ukrainas siiani jõudis teha 15 väljalendu.

Kas ukrainlased omavad ka analoogset relvastust, hetkel ei saa kindlalt väita, kuigi Twitteris on levinud jutt, et brittide laevakaitsesüsteem Harpuun olla Odesses kohal.

6) Suurpealetungi oodatakse ka Rubižne suunas Severodonetski linnastu äravõtmise plaaniga. Siiani on need olnud tulutud, kuid ukrainlased märgivad, et toimub ülisuur tehnika koondamine ning mängu võib lisanduda traditsiooniline vene kombel massiga löömine.

See hakkab tähendama muidugi ka ummikuid ja troppe ning drastiliselt suurenevaid kaotusi.

Hetkel tõrjub Donbassi rinde kaitsjate grupeering keskeltläbi 7-9 rünnakut päevas ning tanke hävitatid paar tükki. Kui algab eepiline rünnak, siis on lootust ilmselt ka eepiliste kaotuste tekkimisele.

Teised ründeohtlikud piirkonnad on Kreminna, Popasna ja Mariupol.

Mariupoli elanik purustatud hoonete taustal.
Mariupoli elanik purustatud hoonete taustal. Foto: Alexander Ermochenko / Reuters / Scanpix

7) Mariupolis toimub küllalt visa edenemine. Azovil on viimase ööpäeva jooksul hävitatud 2 tanki, õhutõrjekahuriga soomuk ning okupantide jalaväge suuremas koguses. Azovi kaitsekeskus peaks asuma Azovstali hiigeltehase territooriumil ning lisaks on linnas veel Iljitši metallurgiatööstus.

Neisse ei julge Vene okupandid siseneda ja paistab, et valdav osa linnast on neil samuti veel läbiuurimata. Ida poolt on võetud paar mereäärset tänavat ning pisike kiil elurajoonidesse.

Läänes on kesklinnast tekitatud kitsas koridor linna keskele, kuid ilmselt pole sellises koridoris liiklemine kuigi turvaline.

Mariupolist on igapäevaselt proovitud evakueerida tsiviilelanikke. Selleks annavad venelased võimaluse ainult oma autodega. Humanitaarabi ja kaupadega busse Mariupolisse ei lasta. Tõtt öelda, korduvalt on mainitud, et Vene okupandid varastavad selle humanitaarabi endale.

Hersonist on tulistatud rakette Mõkolajivi linna pihta. Seal on ka mõned hukkunud. Hersoni oblasti piiridel. Hersoni oblasti piiridel käib mingisugune nügimine, mõtlen läänepoolset külge ja pisut ka põhjasuunalist, kust läheb tee Krõvvõi Rigi poole.

Odessa pihta on lennanud ka mõned raketid laevavastasest kompleksist Bastion, mis asub maismaal.

Kas ukrainlased omavad ka analoogset relvastust, hetkel ei saa kindlalt väita, kuigi Twitteris on levinud jutt, et brittide laevakaitsesüsteem Harpuun olla Odesses kohal. Eks neid rakette võiks kasutuses näha, kui Putin otsustaks ikkagi Odessat rünnata. Ja siis oleks see juba üks hoopis teine olukord, kui sõja alguspäevadel.

Samuti ei saa hetkel väita nagu ukrainlased oleks kuskil läänesuunal olulisel määral rinnet murdnud ning pääsenud lähedale Mariupoli linnale kas Berdjanski või Melitopoli kaudu. Mõistan positiivsete uudiste vajadust, kuid rindeuudised neid ei kinnita.

Vene väed hävitasid 3. aprillil Odessas kütusehoidla.
Vene väed hävitasid 3. aprillil Odessas kütusehoidla. Foto: Vincenzo Circosta / ZUMA / Scanpix

Diplomaatiliste suhete katkestamine kahe riigi vahel on oma veealuste karidega ning kahtlemata erandlik meede. Kui keegi arvab, et ütlesin selle välja eile Vikerraadio «Välistunnis» lihtsalt hetkeemotsiooni ajel, siis nii see kindlasti polnud.

Püüdsin ka põhjendada, et nende suhete jätkamise otstarbekus Venemaaga peaks praegusel ajal olema vettpidavalt argumenteeritud. Milleks need praegu vajalikud on? Kas Eesti suudab reaalselt diplomaatilisel rindel Venemaaga suheldes midagi saavutada? Kas meil on pidada mingeid olulisi läbirääkimisi?

Jah, võimalik, et üks põhjendus võiks kõlada nii, et siis säilib kanal teiste riikide diplomaatiliste esinduste inimestele Moskvas Ukraina ja Eesti asju selgitada. Samas tuleb anda endale aru, et see toimuks sellisel juhul sõjaroimarite lipu lehvides Tallinnas ning nende normaalse elukorralduse jätkudes.

Jah, meil on Venemaal veel Eesti kodanikke. Praeguseks peaks igaüks neist küll olema adekvaatselt ära hinnanud, millised on tema jaoks Venemaal jätkuva viibimise riskid. Kas konsulaarabi peaks jätkuma - saadiku väljasaatmisel on selleks võimalus.

Samas tuleks nüüd tõsiselt kaaluda, kas poleks õige hetk mõneks ajaks lipud kokku kerida ning jätta demurinid koos karaganovitega omas mahlas hauduma.

Samas jäävad saadiku väljasaatmisel alles kümneid teised saatkonnatöötajad alles, kes saavad jätkata oma tavapärast elu Euroopa Liidus, nagu midagi poleks juhtunud. Teatud erakordsetes oludes peavad väärtuspõhised otsused sündima ka siis, kui nendega võib kaasneda mõningane kahju. Sest selle väikese kahju vältimisel tehtud väärtuspõhised kompromissid toovad tavaliselt kaasa veelgi suurema kahju.

Igal juhul minu austus ja lugupidamine nende inimeste suhtes, kes on Venemaal pidanud ja peavad edaspidigi oma tööd tegema Eesti huvide kaitsmisel. Moskva saatkonna ja selle inimestega seoses on palju ilusaid mälestusi, ka Pihkva ja Peterburi esindustega seotud inimestega.

Samas tuleks nüüd tõsiselt kaaluda, kas poleks õige hetk mõneks ajaks lipud kokku kerida ning jätta demurinid koos karaganovitega omas mahlas hauduma. Ja selle kaasnevaks mõjuks oleks Vene diplomaatide lähetusvõimaluste piiramine tsiviliseeritud maailmas. Meil on seevastu olulisi kohti, mis võivad vajada juurde mehitamist ja tugevdamist.

Gruusia võib olla üks näide, kelle sanktsioonidega mitteühinemise lugu on selgitatav küll mitmete asjaoludega, arvestades vastusammust Saakašvili varjamise eest Ukrainas kuni vene investeeringuteni või valitsuse venelembuseni, kuid samuti võimalik, et nendega ei tehtud piisavalt tööd, et eelnevalt mainitud argumendid ära siluda.

Ehk mõeldi, et nad on nagunii meie meelsed ja pole seetõttu prioriteetsed? Sellesse kohta võiks küll energiat pisut rohkem suunata, aga maks peab ka sama tugev olema nagu Venemaal olles.

Kommentaarid
Tagasi üles