POSTIMEES BUTŠAS ⟩ FOTOD JA VIDEO: iga linnaelanik teab rääkida loo tapetud tuttavatest

Butšas näeb praegu paljude majade hoovides kohalike elanike matmiskohti.

Hoovi matmine oli Vene vägede okupeerimise all olles ainus võimalus. Vastasel juhul oleksid surnukehad lihtsalt läinud hoovides ja korterites mädanema. Hoovidesse sai ka matta ainult siis, kui Vene sõdurid seda üldse lubasid.

Andrei (33) ja Julija (28) Tšornõid matsid märtsil lõppu otse Butša kesklinnas neli inimest: kaks naist ja kaks meest.

Butša, Vokzalnaja tänav, kesklinn, Julija Tšornõi Foto: Ain Liiva/Virumaa Teataja/Scanpix Baltics

«Ühel õhtul, 16. märtsil toodi meile maja haavatud tüdruk,» rääkis Julija. «Algas tulevahetus. Isa ütles, et käib puhastus.»

«Võib olla hakkas selle korteri perenaine (kuhu tüdruk toodi) midagi venelaste kohta ütlema. Igatahes ta lasti maha,» lisas Andrei. «Me kuulsime automaadivalangut. Hiljem lasid nad maha ka korteri peremehe ja ka selle haavatud tüdruku, kelle nad tõid.»

Andrei Tšornõi FOTO: Ain Liiva/Virumaa Teataja. Foto: Ain Liiva/Virumaa Teataja/Scanpix Baltics

Matta õnnestus surnukehad alles nädal hiljem, kui need hakkasid korteris juba roiskuma. «Me lõpuks läksime neid paluma, et laske meil nad vähemalt hoovi matta. Et see on ju mõnitamine,» rääkis Andrei. «Algul nad ei lubanud. Nad ütlesid, et snapirid töötavad ümberringi, võivad teid ka lihtsalt maha lasta. Lõpuks andis nende tankistide ülem meile kolm tundi aega matmiseks, kella 11-st kella 14. Tegime risti ise, nagu oskasime.»

Neljas maetu oli üks mees, kelle Vene sõdurid olid juba varem nende hoovis maha lasknud. «Ta mitu nädalat lamas meie hoovis. Snaiper oli teda pähe lasknud. Ma ise tõin ta käru peal siia hauda. Me ei tea, kes ta oli. Nagu ka see haavatud naine.»

Haud kaevati kohta, kus seisis enne Vene tank. Nelja inimese kääpad on näha otse risti taga. Foto: Ain Liiva

Haua tegemiseks kasutasid nad kohta, kus Vene tank varem seisis. Raske tank oli pinnase üksjagu juba üles võtnud ja seetõttu oli kergem kaevata.

Kui Julija ja Andrei meile hauda näitasid, siis oli käsitsi tehtud puust rohelise risti taga ilusti näha neli kääbast.

Selliseid haudu pidi Butša hoovides leiduma kümneid.

Julija ja Andrei elasid kogu ligi kuupikkuse Vene vägede okupatsiooni Butšas üles oma 12-aastase pojaga. Nende poeg kuulis pealt, kui majas inimesed maha lasti. Hiljem matmise ajaks kamandas ema poja tuppa. «Poeg on mulle mitu korda öelnud, et ta kardab. Kui nüüd tulid meie sõjaväelased, siis üks neist ütles talle heatahtlikult, et tahad automaati hoida. Poiss väga hirmus selle peale ja ütles, et ei taha,» rääkis ema.

Eile saatsid nad poja vanaema juurde siinsamad Butšas. «Vanaemal on korteris aknad ees, seal on soojem,» ütles Julija.

Nendega koos elab veel Julija isa.

«Vene sõdurid leidsid meie juurest sõjaväevorm, mille isa ostis kalal käimiseks. Meid kästi välja tulla. Ma jätsin isaga mõtteis juba jumalaga,» rääkis Julija. «Kui me välja tulime, siis esimene asi mida ma hoovis nägin, oli tank, millele oli kirjutatud Sõjajumalad (vene keeles). Meie hoovis seisis seitse tanki. Nad väitsid, et me teid ei puutu, et me ei tulnud teie järele. Võib olla nad olid meie suhtes sellised lojaalsed lapse pärast.»

Andrei sõnul suri eile nende eakas naabrimees: «Lamab praegu üksi korteris. Ilmselt sai kõigest üleelatust südamerabanduse. Räägitakse, et tema poeg leiti tapetuna.»

Tatjana Tretjak. Foto: Ain Liiva

Butša keskuses humanitaarabi jagamist oodanud Tatjana Tretjak (72) rääkis, et istus kuu aega oma kodumaja keldris, sest kohe kui Vene sõjavägi sisse tuli, hakkas ta kartma, et kui läheb väravast kaugemale, siis lastakse ta maha. «Naaber, 45-aastane mees lasti maha. Kes teab, võib olla neile ei meeldinud, et läks valest kohast üle tee. Ega nemad ei hoiatanud, kui lasid,» rääkis Tatjana.

Tema sõbranna Vera Štšerbak rääkis, kuidas tema naabrimees sõdis Donbassis, aga suri mõned aastad tagasi. Vene sõdurid leidsid Butšas aga üles tema poja, kellel Vera sõnul murti näpud ja käed ning siis lasti maha.

Vadim Tretjaki (47) sõnul tuli tal tuttav rattaga Irpenist. Vene sõdurid võtsid kinni ja hiljem leiti ta surnuna. “Minu lähedal üks mees näitas meie sõduritele viite surnukeha oma maja keldris,” lisas ta järgmise traagilise loo.

Ja nii võis lõputult Butša inimestega täna rääkida. Igal ühel oli rääkida lugu, mis võistles teiste lugudega oma kohutavuselt, traagilisuselt ja hirmsate detailide poolest.

Vera Štšerbaki sõnul tuleks Venemaa president Vladimir Putin peale Vene sõdurite kuritegusid anda Ukraina inimeste kätte karistamiseks. «Me hakkame teda tükk haaval lõikuma ja igale haavale soola raputama, et ta piinleks samamoodi nagu meie inimesed. Nagu need noored tüdrukud, keda tema sõdurid vägistasid ja siis tapsid!» sajatas Vera. «Mina küll ei suuda olla nii humaanne, et teda vangi panna.»

Vadim Tretjaki sõnul suhtlesid Vene sõdurid kohalikega ainult ähvardustega. «Ise aga kartsid pidevalt. Isegi kui suunasid automaadi sinu peale, isegi siis neil käed värisesid,» rääkis ta. «Ei tea, kust neid küll siia saadeti. Ma kuulsin, et kuidas nad omavahel imestasid, et siin on kõikjal asfalt.»

Kuigi Butša on tänaseks juba neli päeva vabastatud pole seal siiani elektrit, vett, gaasi ega telefonisidet. Kõik see puudub märtsi algusest, kui Vene väed vallutasid linnakese. Linna elanikud elasid varem varudest ning jagasid omavahel toitu, nüüd sõltuvad nad humanitaarabist.

Kiievi oblasti politseiülem Andrei Nebetov ütles täna Butšas ajakirjanikele, et politseil on Kiievi ümbrusest vabastatud aladelt seni üks kaebus Vene sõdurite vägistamise kohta. See on Bohdanovka külast Kiievist Tšernigivi poole, mis oli mõnda aega Vene üksuste käes. «Ta on seni ainus naine, kes on otsustanud teha avalduse ja sellest rääkida. Tal oli kohutav tragöödia,» rääkis Nebetov. «Ta oli kodus koos abikaasa ja kolmeaastase pojaga, kui majja tungisid purjus Vene sõdurid ning vägistasid ta. Abikaasa üritas teda kaitsta, kuid venelased lasid ta maha. Seejärel nad üritasid teda hirmutada, et kuritarvitavad ka tema kolmeaastast poega. Nad vägistasid teda korduvalt.»