KOMMENTAAR ⟩ Kristi Raik: kui palju šokke me veel vajame? Lääne Venemaa-poliitika on muutunud järsult, kuid mitte veel piisavalt

Purustatud elumaja Kiievi oblastis Borodjankas. Foto: Daniel Ceng Shou-yi/Zuma/Scanpix

Krimm, Donbass, MH17, Skripali mürgitamine, Navalnõi mürgitamine, Kiievi pommitamine, Mariupoli hävitamine, tapatalgud Butšas – Venemaa on lääneriike viimase kaheksa aasta jooksul korduvalt šokeerinud.

Muidugi võib sellesse nimekirja lisada ka varem toime pandud roimad Tšetšeenias, Gruusias ja Süürias, kuid need toimusid Lääne-Euroopa pealinnadest ilmselt piisavalt kaugel ega raputanud sarnaselt sealseid ühiskondi.

Iga šoki tagajärjel on räägitud pöördepunktist suhetes ja võetud kasutusse vastumeetmeid. Ükski hukkamõist, hoiatus ega sanktsioon ei ole aga takistanud Venemaa muutumist üha agressiivsemaks. Mis veel tähtsam, Venemaa ei ole oma strateegilisi eesmärke muutnud, vaid tegutseb jõhkralt oma mõjusfääri kehtestamise nimel ja soovib jõuga luua Euroopas uut julgeolekuarhitektuuri. Seda ka praegu.

24. veebruar muutis lääneriikide suhtumist Venemaasse sügavamalt kui ükski varasem sündmus, mida Eesti oleks soovinud näha äratusena. Butša veriteod kinnistavad muutunud hoiakuid. Paraku ei jää see viimaseks šokiks.