Just. Reedel andis von der Leyen Ukraina presidendile üle selle küsimustiku, mis on mõnikümmend lehekülge. Ta ütles ka, et me aitame teil sellele vastata, mis on ka erakordne. Euroopa Liit tunneb Ukrainat juba päris hästi. Ma vaatasin seda küsimustikku ja ma arvan, et mõne küsimuse ma suudaks isegi ära vastata.
Kui kiiresti Ukraina peab sellele küsimustikule vastama?
Nii kiiresti kui saab. Tahe on meeletu. Juba esmaspäeval istume me Ukraina asepeaministriga maha ja vaatme, kuidas Euroopa Liit saab aidata. Arusaadavalt ei ole see lihtne riigil, mis on sõjas.
See on selge, et isegi kandidaatriigi staatuse andmine annab Ukrainale selles sõjas sellise võimsa motivatsioonilaksu, et isegi mingit relvaabi pole enam vaja.
Muidugi. Aga tuleb arvestada, et laienemine pole kunagi olnud Euroopa Liidus populaarne otsus. Alates sellest, kuidas (Prantsusmaa tollane president) De Gaulle 1960ndatel vetostas kaks korda Suurbritannia liitumise.
Ükski laienemisega seotud samm pole kerge ega tõenäoliselt kiire. Ma ei räägi üldse praktikast. Lõviosa Euroopa Liidu seadusandlusest moodustab siseturg ja selle nõuded. Sa ei saa kedagi võtta niimoodi prauhh sisse. Kui sa ei täida siseturu nõudeid, siis ei saa kogu see siseturg toimida lihtsalt. Isegi mina ei suuda sellist asja ette kujutada, et sa annad neile homme kandidaatstaatuse ja siis nad on aasta pärast sees. Aga sul on õigus, see annab motivatsiooni ja see annab ka täpselt ette selle, mida on Ukrainal vaja teha.
Kas on nii, et ukrainlased ise peavad aru saama, et kandidaatriigiks veel võib võtta sõdiva riigi, aga mingil juhul ei saa Euroopa Liidu liikmeks sõdiv riik?
Seda ma jälle ei saa ennustada ega sel teemal spekuleerida. Euroopa Liitu on võetud riik, mis on osaliselt okupeeritud - Küpros. Aga seal ei ole sõda.