POSTIMEES BUTŠAS ⟩ Sõjaroimade tõttu tuntuks saanud linn taastub tasapisi haavadest

Butša kortermajade hoovides tehakse tasapisi koristustöid. Silma hoiavad kõigel peal politseinikud ning linna sisse- ja väljapääsuteedel on endiselt relvastatud kontrollpostid. Foto: Margus Martin

Vene vägede sooritatud sõjakuritegudega maailma vapustanud Kiievi eeslinnas Butšas taastub vähehaaval tavapärane elurütm. Paljud sealt varem pakku läinud inimesed võtavad aga taas ette kodutee.

Tänaseks on Butša tänavad purustatud sõjatehnikast puhastatud. Värskema ilme on linn saanud ka üldises plaanis - mitmel pool näeb suisa uue asfaltkatte saanud teelõike. Värskeid värvitriipe kohtab jalakäijate teeületuskohtades.

Vene vägede Kiievisse liikumise takistamiseks õhku lastud Irpini silla kõrvalt võib aga nüüdsest leida korraliku ajutise ümbersõidutee. Tegusaid inimesi leiab Butšas igal sammul: elektrikud parandavad elektriliine, raudteetöölised paikavad katkiseid rööpaid.

Koristamist ja renoveerimist jagub Butšas tükiks ajaks. Foto: Margus Martin

Usin kraamimine käib rüüstatud või lahingute teele jäänud majade hoovides. Mõne korterelamu juures peavad korda turvatöötajaid. Kuuldavasti on liikvel pikanäpumehed, kes püüavad praegu suuremas osas tühjana seisvatest korteritest võtta, mis võtta annab.

Sajad korteriomanikud ei naase oma eluasemetesse iial. Nende lähedased seisavad kohaliku surnukuuri juures järjekorras, et kriminalistide põhjaliku töö järel kadunukese põrm lõpuks kätte saada ning maha matta.

Kodukanti käima tulnud Oleh rääkis, et tahtis kaeda, kas enne Kiievit kaitsva territoriaalkaitseüksusega liitumist ära peidetud väärisasjad ja mõned vajalikud dokumendid on korteris alles. Paraku pidi mees pettuma, sest midagi head teda naastes ees ei oodanud. «Kõik nuuskisid välja,» kostis Oleh ning osutas maja seina äärde tassitud katkisele uksele, mis ebavõrdse võitluses idanaabri sõduritega nende ihurammule alla vandus.

Mees manitses veel, et tegelikult tuleb linnas ringi liikudes olla väga hoolas, sest endiselt leitakse siit ja sealt üllatusi - peitemiine. Ühte seesugust pealnäha süütut plekist karpi näitas ta oma kodumaja ees ka ajakirjanikele.

Väikesed süütud esemed, mis esmapilgul kahtlust ei ärata, osutuvad pahatihti salakavalateks peitemiinideks. Sellise karbikese avamine võib kaasa tuua üsna kurvad tagajärjed. Foto: Margus Martin

Olehi majast mõnisada meetrit eemal asuval surnuaial käib järjekordne matusetalitus. Nooremapoolset sugulast viimsele teekonnale saatma tulnud Dmõtro, kes sammub vahepeal surnuauto taha suitsu tegema, nendib, et matta sõdurite asemel iga päev kümneid tsiviilelanikke on kurb.

Dmõtro sõrmes on üsna silmatorkava välimusega sõrmus, mille tutvustuseks ütleb ta kavalal ilmel ühe sõna - trofee. «Kui venelased Butšast välja löödi, leidsin. See kuulus enne kadõrovlasele, kes siin oma otsa leidis,» jutustab ta.

«Jalutasin järgmisel päeval siin ringi, kui õhk puhtaks tehti. Vaatasin «kunstiteoseid». Mõned orkid istusid soomukis täpselt sellises asendis, nagu nad sinna sisse kõrvetati, käed olid roolil. Meie poisid oskavad oma tööd ikka hästi.»

Dmõtro ja tema trofee - tapetud kadõrovlasele kuulunud sõrmus. Foto: Margus Martin