Kuigi kirjad hoiatavad militariseeritud puhvertsooni eest, on sildid ilmselgelt pigem amatööri ja mitte ametivõimude käega maalitud. Nende kõrval näeb kuulutust, mis osutab võimalusele laenata binokleid ja teleskoope vaatamaks, mis toimub teisel pool kontrolljoont, ning lendlehti, mis reklaamivad giidiga retke türklaste kontrolli all olevasse kummituslinna Famagustasse.

Ametlikku Deryneia kontrollpunkti Küprose Vabariigi ja Türgi poolt okupeeritud Põhja-Küprose vahel viib hoopis teine tänav hoopis teises suunas. Siin piiri ületada ei saa. Stop-siltide kõrval seisab valge vaatetorniga hoone, mis meenutab piiripunkti ja välibaari hübriidi.

«Minu nimi on Nicos. Olin 12-aastane, kui me Famagustast lahkusime. See on Lapaloma kohvik-baar-restoran. «Meie restoran»,» näeb väravast sisse astuja selgitavat kirja.

Vahemereline Tšornobõl

Baari menüüs seisavad tavalised teed-kohvid-õlled, aga ka võimalus külastada kahe euro eest muuseumi ja maja katusel asuvat vaatetorni. Müügis on postkaardid Famagustast «siis» ehk enne türklaste 1974. aasta invasiooni ja nüüd. Samad majad: toona jõukas kuurort, praegu inimtühjad nagu vahemereline Tšornobõl.

Muuseumi pileti soetaja saab endale ühe 1974. aasta rannavaatega postkaardi. Selle teisele küljele kirjutab baarmen autogrammi «Nicos». Ning pakub välja võimaluse vaadata sissejuhatuseks baaris seisvast kineskoobiga telekast filmi Famagustast.

«Tühi. Hüljatud. Rottide ja reptiilide kodu. Me saame oma kodu vaid jõllitada ja piiluda läbi okastraadi. Meil ei lubata naasta, elada oma linnas,» algavad filmi rusuvad avasõnad. «Famagusta pole praegu kellegi kodu. See on kummituslinn Türgi armee okupatsiooni all, kus on tühjad, sisustusest rüüstatud hooned, päevade möödudes lagunemas.»

Film maalib Famagustast pildi kui paradiisist, millest Nicos ja ülejäänud 54 000 toonast elanikku 1974. aasta 14.–16. augustil minema kihutati.

«Parimad valge liivaga rannad, türkiissinised veed, naeratavad inimesed,» kirjeldatakse videos ning loetletakse 1974. aastal tegutsenud kunstigaleriide, koolide ja hotellide arvu. Seal puhkasid Hollywoodi staarid ja asus üle poole toonastest Küprose hotellikohtadest.

Lõpetuseks kõlab kurb noot: maailm on täis põgenenud famagustalasi, kes igatsevad väga tagasi oma surevasse koju, et see taas üles ehitada.

Kõrval asuv muuseum kujutab endast tuba, mille seinad annavad tunnistust kontrolljoone ääres kunagist kodulinna igatseva Nicose frustratsioonist ja vihast türklaste vastu. Lisaks piltidele ja leheartiklitele vanast Famagustast meenutatakse ka teisi Türgi patte: Armeenia genotsiidi, kreeklaste Väike-Aasiast minema kihutamist, kurdidega toimuvat.

Katusel aga saab vaatetornist binokliga seirata tühje kõrghooneid teisel pool puhvertsooni. Kuigi alates 2003. aastast ei pea ei Nicos ega keegi teine Famagustat üksnes binokliga vaatama, vaid saab ületada kontrolljoone ning kõndida mõne tunni kunagistel kodutänavatel. Paljud tema saatusekaaslased eelistavad seda aga mitte teha.

Ühinemisreferendum kukkus läbi

Näiteks Andreas Vrahmis, kes oli 1974. aasta suvel 17-aastane äsja Famagusta 1. kreeka gümnaasiumi lõpetanud nooruk. Kui kontrolljoon 2003. aastal avanes ja võimalus tekkis, kasutasid nii Vrahmise abikaasa kui ka vennad võimalust põgusalt kodulinna naasta. Tema ise aga mitte.

Mitte et Vrahmis oleks Famagusta unustanud. Vastupidi. Ta on suure osa elust pühendanud sünnilinnale ja teenib praegugi pagulastest saatusekaaslasi nende eksiilomavalitsuse saadikuna. Tema kabinet asub tagasihoidlikus kahekordses majas Küprose lõunarannikul Limassolis.

«Mina ei tahtnud minna ja tunda, et pean õhtul tagasi tulema. Kujuta ette, et sa oled kodust eemal 29 aastat (2003. aastaks – E. K.), lähed sinna külla ja pärastlõunal tuled tagasi Limassoli? Minu jaoks oli see hullumeelne,» ütleb Vrahmis.

Aasta hiljem muutis Vrahmis aga meelt. Nimelt tekkis 2004. aasta kevadel korraks lootus, et Küpros saab pärast 30 aastat taas ühendatud. Selleks oli saare põhja- ja lõunaosa elanikel vaja referendumil heaks kiita toonase ÜRO peasekretäri Kofi Annani nime saanud ühinemisplaan.

«Tühi. Hüljatud. Rottide ja reptiilide kodu. Me saame oma kodusid vaid jõllitada ja piiluda läbi okastraadi. Meil ei lubata naasta, elada oma linnas,» algavad filmi rusuvad avasõnad.

Brüssel, kes valmistus saareriiki koos maadega nagu Eesti sama aasta 1. mail ELi liikmeks võtma, näis üsna veendunud, et Küprose 24. aprilli referendumilt tuleb «jah» ning ühineb kogu saar. Samuti oli kavale oma õnnistuse andnud tolleks ajaks vaid aasta Türgit peaministrina juhtinud Recep Tayyip Erdoğan – lootuses, et Küprose küsimuse lahendamine sillutab teed ELi ka Ankarale.

Vrahmis ja tema pere hääletasid Annani plaani poolt. Nagu ka 64,91 protsenti türgiküproslastest saare põhjaosas. 75,83 protsenti kreekaküproslastest ütles aga «ei».

Vrahmisele oli see lootusetuse hetk: «Pärast tulemuste nägemist mõtlesin, et sellega on läbi – me ei lähe kunagi tagasi.»

Abikaasa üllatuseks palus Vrahmis tal ootamatult pass valmis panna – homme läheme Famagustasse. «Naine küsis, kas ma olen hulluks läinud: pärast seda tulemust läheme sinna, kui nende enamus hääletas poolt ja meie enamus vastu. Meil tuleb probleeme,» meenutab ta.

Vrahmis jäi aga endale kindlaks ja nii sõidetigi järgmine päev üle kontrolljoone. Ta mäletab, et endalegi üllatuseks oli ta pärast 30 aastat koduseid paiku nähes üsna rahulik.

Küll aga pidas paika naise prognoos, et tuleb probleeme. Türgiküproslased nägid nende lõuna päritolule viitavat autonumbrit ja hakkasid paari pahaselt rannas jälitama.

Vrahmise õnneks lahendas olukorra abikaasa – naisel oli käekotis valimiskampaania kleepekaid, mis kutsusid kreeka ja türgi keeles hääletama Annani plaani poolt. Enne ilmselgelt pahasel toonil suhelnud türklased lõpetasid ning ootamatult taastus ka Vrahmise enda võitlusvaim: ta otsustas, et peab jätkama saare ühinemise eest seismist.

Kui uurida, miks Famagusta eksiilomavalitsus just Limassolis paikneb, toob Vrahmis välja statistika: «Meil on umbes 12 000 valijat Limassolis, 10 000 Larnakas, 2000–3000 Nikosias, 1000–2000 Famagusta piirkonnas ja umbes 1000 Paphoses.» Ta oletab, et enamik tuli Limassoli, sest see tundus turvaline ja ühtlasi ka koht, kus võimalik endale elatist teenida.

Vrahmis tunnistab, et põgenemise ajal alguses muidugi usuti, et kodu hüljatakse vaid paariks päevaks – siis olud rahunevad ja nad saavad naasta.

«Tol ajal käisid lahingud, pommitamised jne. Inimesed olid hirmul. Veidi varem olid Famagustasse jõudnud Kyrenia pagulased. Nad rääkisid oma lugusid – vägistamistest ja muust. Inimesed olid hirmul. Kui kuulsime, et türklased marsivad meie linna poole, ei jäänud meil muud üle kui ära tulla,» jutustab famagustalaste saadik.

Küprose põhjarannikul asuv Kyrenia langes Türgi vägede kätte invasiooni esimeses etapis, 1974. aasta juulis. Kuigi kolm päeva pärast võitluse algust sõlmiti vaherahu, olid sagedased selle rikkumised. Kinnitamata andmete järgi esines kogu invasiooni käigus vägistamisi niivõrd laialdaselt, et Küprose õigeusu kirik lubas ajutiselt aborte.

Mälestus lapsepõlve rannast

Kui famagustalastele on kallis nende kodulinn, siis Kyrenia on omakorda jäänud Nikosia kreeka poolel elavate vanemate inimeste südamesse.

«1950ndail pani mu isa oma Nikosia keskosas – praegu türklaste okupeeritud piirkonnas – asuva poe kell üks päeval kinni, tuli koju, kõik läksid autosse, ema oli juba võileivad valmis pannud, 15 minutiga olime Kyrenia rannas. Käisime ujumas, sõime võileivad ära ja kell 16 olime tagasi Nikosias, kus isa tegi poe taas lahti,» jutustab ajaloolane ja filmimees Antis Roditis.

«Kyrenia oli mu lapsepõlve rand. Kõigi minuvanuste nikosialaste oma,» ütleb Roditis. «See on sama koht, kust 1974. aastal Türgi invasioon algas. Pärast 1974. aastat pidime endale leidma uued rannad – Larnakas ja mujal kaugemal.»

Kyrenia elanikud, kes 1974. aastal kohe Türgi vägede eest ei pagenud, võeti seal invasioonivägede poolt ühte hotelli mitmeks kuuks pantvangi. Üks Postimehega rääkinud kreekaküproslane, kes oma nime lehes näha ei soovinud, rääkis Kyrenias pantvangis olnud ja hiljem kreeka poolele pagenud naisest, kes ka veel aastaid hiljem ei nõustunud minema hotellis ööbimist sisaldavale tööreisile.

«Küsisin isalt, miks ta Limassoli tuli. Miks nii kaugele? Tema esimene põhjus oli julgeolek: mida kaugemal puhvertsoonist, seda turvalisem see tundus,» meenutab Vrahmis.

«Number kaks oli see, et isa oli Famagustas ühe Briti panga harukontori juht. Suurem osa tema klientidest tuli siia. Pärast juhatusega konsulteerimist tundus neile hea mõte avada Limassolis haru, mis pakkus teenuseid kõigile Famagustast tulnud klientidele,» selgitab Vrahmis.

Sellest hoolimata tundsid famagustalased end esimestel kuudel Limassolis kõike muud kui turvaliselt. Näiteks tekkis pommitamisi kogenud inimestel spontaanselt tunne, et nad peavad varjuma, kui kuulsid linna lähedal asuvast brittide Akrotiri õhuväebaasist tõusvate lennukite heli.

Lipp, mida ei tahetud

Türgiküproslane Mete Hatay oli invasiooni ajal 12-aastane. Tema perekond oli 1974. aasta juulis, kui invasioon algas, Istanbulis puhkusel. Nad tulid tagasi vaherahu ajal ehk enne Famagusta invasiooni, Türgi dessantlaevadega just Kyrenia sadama kaudu.

«Mitte ainult meie, vaid veel tudengeid, kes Türgis õppisid, ja teisi perekondi, kes seal puhkasid. Me olime küproslased, kes tulid koju,» jutustab ta.

Praegu töötab Hatay Küprose Vabariigi poolel Norra Rahu-uuringute Instituudi Nikosia esinduses ning elab linna türklaste kontrolli all olevas põhjaosas. Seal on ta ka sündinud ajastusse, kus kahe rahvuse vastasseis oli terav ning 1960. aastal iseseisvunud Küprose Vabariigis võimul olevad kreeklased kohtlesid moslemitest kaaskodanikke üsna julmalt.

Küprose lipu kohta ütleb Hatay, et nii, nagu riik, mida see sümboliseeris, oli ka lipp kõige vähem tahetud lipp maailmas. Inimesed, kes pidanuks selle alla koonduma, olid kas kreeka rahvuslased või türgi rahvuslased. Esimesed unistasid enosis’est ehk Kreekaga liitumisest. Teised aga tahtsid taksim’i ehk saare kahe rahvuse vahel ärajagamist.

«Kasvasin üles tugevalt türgi marurahvuslikus keskkonnas. Elasime getos, mis oli nagu väike Gaza. Kõik olid seal võitlejad ja meie olime sõdurite lapsed. Kümme aastat käis nii. Aastatel 1964–1968 oli täielik piiramine, me ei pääsenud oma getost välja, olime majanduslikult ja poliitiliselt sisse piiratud ning liikusid ainult ÜRO konvoid,» jutustab ta.

«Punane Rist tõi muidugi esmatarbekaupu. Aga meil ei olnud bensiini, tsementi, metalli, need olid keelatud mõttega, et äkki sulatame metalli kuulideks või teeme tsemendist kaevikuid,» kirjeldab Hatay. «Pärast 1968. aastat tehti türgi enklaavide väravad lahti, aga me pidime neis edasi elama.»

Hatayl on nii tunnustamata Põhja-Küprose kui ka Küprose Vabariigi ehk ELi pass, milleks tal on saareriigi põliselanikuna õigus. «Meil on spetsiifiline poliitiline identiteet, mis on tekkinud pärast 1974. aastat. Enne seda olime türklased, aga nüüd oleme rohkem küproslased,» ütleb ta.

Hatay arvab, et Türgi türklased ja Küprose türklased on samamoodi erinevad rahvad nagu sakslased ja austerlased.

Vrahmis usub, et ainus õige tee tulevikku oleks Küpros taas ühendada – nii, et kumbki kogukond saaks oma asjade eest ise hoolitseda, aga ühe föderaalvalitsuse all, kes omakorda esindaks nende riiki ELis.

«Me kõik lahkume siitilmast vältimatult. Minu põlvkonna unistus on minna tagasi Famagustasse, sest meil on seal mälestused,» sõnab ta.

«Minu lastel ega lapselastel pole neid mälestusi. Nad ei saa inspiratsiooni sellest, kui ma müün oma sealse kinnisvara. Inspiratsioon peaks tulema ühendatud Küprosest, millest võiks väga hästi saada Lähis-Ida Singapur. See on ilus ja arenenud koht, meil on korralikud teed ja kommunikatsioonid,» ütleb Vrahmis.

«Kõik võiksid siin elada ja jõukaks saada, aga meil on see probleem. Praegune olukord pole jätkusuutlik. Me peame võitlema taasühendamise nimel,» usub Vrahmis.