IGOR TARO UKRAINA PÄEVIK ⟩ Raudteelogistika järgi otsustades kavatseb Venemaa veel pikalt sõdida (1)
3. mai 2022, 08:48
UKRAINA PÄEVIK 2.05: Kardinaalseid muutusi rindel pole, mis on ju väga hea. Ainus Vene okupantide võimalik edasiliikumise suund lähipäevadel võib olla Lõman Slovjanski lähedal, kust Ukraina väed kavandavad tõenäoliselt taandumist - täna lasti lisaks raudteesillale õhku ka maanteesild. Izjumi suunal olulist pealetungi polnud ja seda põhjusega. Lõunas Hersoni kandis toimunu võib kokku võtta sõnadega «nad tegid seda jälle», kirjutab Igor Taro oma blogis 68. sõjapäeva kohta.
Venemaa okupatsioonijõudude kaotused Ukraina peastaabi andmeil hommikuse seisuga - ründajaid 23 800 (+300), tanke 1048 (+22), soomukeid 2519 (+48), suurtükke 459 (+8), raketiheitjaid 152 (+1), õhutõrjesüsteeme 80, lennukeid 194 (+2), helikoptereid 155.
1) Harkivisse jõuavad veel Vene okupantide suurtükkide mürsud kohale, ohustatud on eelkõige idapoolsed linnaosad. Samal ajal käib kesklinnas kevadlillede istutamine. Sõda sõjaks, aga võimalusel tehakse kodulinn ikkagi ilusaks. Sama teema oli tegelikult hiljuti vabastatud Tšernihivi oblastis, kus üsna varsti pärast Vene okupantide lahkumist tehti laupäevakuid nende poolt jäetud ja tekitatud saasta koristamiseks.
Mingil põhjusel oli eelmisel ööl Vene poolel Belgorodis miski õhuhäire ja sähvatused taevas, isegi kuberner ärkas üles järjekordse paugu peale, kuid kinnitas kõigile, et kõik on korras. Belgorodist Ukraina poole Vovtšanski suunal viiva maantee ääres on kohalikud sulgenud liikluseks ühe silla ning ei seleta, miks.
Voroneži kandis märgati raudteel ešeloni, mis oli laetud suurtükkidega. Paistsid olema järelveetavad ja vanemad mudelid, aega pead ei anna, järgi tulid kütusetsisternid.
Olukord Ukrainaga piirnevates Belgorodi, Kurski ja Voroneži rahvavabariikides paistab olevat ebastabiilne, iga päev toimub midagi kahtlast. Ukraina presidendi sõnul pole temal sealsete intsidentide kohta mingeid andmed, kuid Ukraina rahvusvaheliselt tunnustatud territooriumil okupantide tagalas läbiviidavad erioperatsioonid on igati põhjendatud.
2) Izjumi operatiivsuunal pole rindejoone muutumise osas teateid, kuigi peastaabi kokkuvõttes mainiti jätkuvat tegevust Barvinkove ja Slovjanski suunal. Konkreetseid arenguid polnud välja toodud ja asulate osas paistab olukord muutumatuna.
Ainus suurem vahejuhtum oli okupantide poolt hõivatud Suligovka külas, kus ukrainlaste droon filmis palju venelaste suitsevat ja põlevat tehnikat. Nüüd on nende üksuse rindelt puudumise põhjus teada ning ei saa öelda, et puudutud on põhjuseta.
Täiesti pädev vabandus pealetungi ärajätmiseks. Seega lõuna poole seal koheselt ilmselt midagi ei liigu. Seda nimetas Ukraina peastaap Vene okupatsioonijõudude poolt tingimuste loomiseks pealetungiks Slovjanskile. Küllap nendega ka kusagil tegeleti.
Mainitud on veel ühe potoonsilla püstitamist Donetsi jõele - olemasolevate sildade läbilaskevõime olevat väga piiratud. Eks näis, kas alanud nädala jooksul seal mingi liikumine tuleb.
3) Severodonetskit on Ukraina peastaap nimetanud samuti Vene okupantide oluliseks prioriteediks. Loogika on selles, et oma «rahvavabariikide» iseseisvuse tunnustamisega pani Putin 22. veebruaril aluse territoriaalseteks pretensioonideks Ukrainale. Sellest otsusest tulenevalt oli sõda täiesti vältimatu - sooviti ju Ukraina kontrolli all oleva järelejäänud Luhanski ja Donetski oblastite territooriumi hõivamist.
Luhanski oblastist on okupeeritud 80%, kuid järelejäänud 20% on just väga olulised. Severodonetsk on hetkel Luhanski okupeerimise tõttu Luhanski oblasti administratiivkeskuseks. Vene okupatsioonijõudude takerdumine Rubižnes ja suutmatus Severodonetskile peale tungida tekitab Vene juhtkonnas ilmselt omajagu frustratsiooni.
On olnud küsimusi, miks just nüüd nõustusid venelased Azovstali evakuatsiooniga ja pakun välja kaks põhjust - üks on Transnistria suunalt saadud sõnum ja teine on soov pääseda millalgi sanktsioonidest.
Lõuna pool Severodonetskit Lõssõtšanski piiril toppavad Vene okupantide üksused juba tükk aega Novotoškovka juures. Algul olid ühel pool asulat, siis selle täieliku purukspommitamise järel liikusid veidi edasi, kuid nüüd on seisak.
Ainus lõiguke, kus neil mingisugune liikumine võib toimuda on Severodonetski ja Slovjanski vahel olev Lõmani piirkond. Lõmani pealetungil on kaks funktsiooni - liikuda Slovjanski peale ning lõigata ära Severodonetski linnastu logistika.
Vene okupatsiooniväed on jõudnud juba mitu nädalat tagasi Lõmani servale Zarichne külasse Kreminna kaudu ühe tankipataljoniga. Lõmani on viis kilomeetrit, kuid siis keerasid nad Yampili poole. Oletatav löögisuund on Yampil-Siversk, mis asub juba teiselpool Donetsi jõge.
Ei ole tõenäoline, et Ukraina vägi sooviks neid üle jõe niipea lubada. Lõmani-Raigorodoki vahelised sillad on praeguseks juba õhku lastud - sealt on otsetee Slovjanskini. Ju võtab Ukraina armee selle jõe uueks kaitseliiniks kuni laiaulatusliku vastupealetungi alguseni, milleks formeeritakse reservüksusi. Samas ei paista jõe põhjapoolne külg veel jäetud olema ja Lõmani teisest suunast pole ukrainlased mitmest asulast ilmselt välja läinud.
4) Väidetavalt on Vene väejuhatus suunanud nüüd Mariupolist ühe täiendavad PTG Popasna ründamiseks. Seal püsib rinne samuti juba mitte päevi, vaid pea nädalaid samas kohas. Popasna on samamoodi neile oluline kahel põhjusel - otsetee Slovjanski poole Bahmuti trassi kaudu ning Severodonetski varustusteede äralõikamine. Sama, mis Lõmangi, ainult lõuna poolt. Ja lisaks ka see asjaolu, et Donetski oblasti territooriumist on venelastel okupeeritud ca 60%.
Taktikaliselt üritatakse Ukraina vägesid piirata kahelt poolt. Väiksemas mastaabis Lõmani ja Popasna suundadelt Severodonetski ümber. Suuremas mastaabis Harkivi ja Zaporižžja suundades kogu Donbassi rinde ja väegrupeeringu ümber. Ja umbes selliseid kaarte ja nooli nad Venemaa kallaletungi ja sõjaroimade ministeeriumi briifingutel veel näitavadki, aga mure on neil sellest, et isegi väiksem piiramisrõngas ei õnnestu. Muudkui pommitatakse oma rünnakukoridori esist ala, üritatakse peale tulla, kuid siis taandutakse kaotustega.
Ei ole suudetud hõivata Popasnat, ei Avdiivkat ega Marjinkat Donbassi rindel. Muidugi on ukrainlased seal ka oma reserve juurde vedanud ja üksusi ümber paigutanud. Samas ka eelnevatel päevadel kõvasti pahandust teinud okupantide tagalas - küll laskemoonaladude, varustusautode ja kütusehoidlatega. See pakub ka mingit seletust, miks need suurejoonelised pealetungid ei õnnestu siiani.
5) Mariupolis on läinud õnneks viia Azovstalist välja veel sadakond tsiviilisikut. Asi läheb jube vaevaliselt. Inimesi veetakse tehase territooriumilt välja akendeta bussiga. Ilmselt ühtki tervete klaasidega sõidukit Mariupolis ei ole, sest pommitamised ja õhurünnakud on ju olnud katkematud.
On olnud küsimusi, miks just nüüd nõustusid venelased selle evakuatsiooniga ja pakun välja kaks põhjust - üks on Transnistria suunalt saadud sõnum ja teine soov pääseda millalgi sanktsioonidest. Lavrov lobises välja, et nende sooviks on Ukraina kõneluste teemana tuua sisse ka sanktsioonide mahavõtmine, mis tähendab ilmselgelt, et surm tuumasõja tagajärjel pole neil plaanis. Ju siis on siinsetel lootustandvatel uudistel veel mingi mõte.
Venemaa valelikkust demonstreerib seegi, et Odessa on siiani jäänud ukrainameelseks ning mingisugust lahket vastuvõtte Vene okupantidele seal ei tekkinud.
6) Huljaipole osas oli möödunud päev pigem vaikse võitu. Ei teateid suurpealetungidest ning ka tulelööke oli eelnevaga võrreldes oluliselt vähem. Võib äkki selgitada seda Mariupoli evakuatsioonikoridoriga, mis peab suunduma sealt Zaporižžja suunal.
Peale ühe seafarmi tabamist Zaporižžjas pole märkimisväärseid edusamme Vene okupantidel täheldatud.
Melitopolist kadõrovlaste poolt tuuri pandud John Deer'i põllumajandustehnika kohta tuli uudis, et tšetšeenid ei saa seda kasutada, kuna kõik need kallihinnalised kombainid on distantsilt blokeeritud. Samamoodi, nagu varastatud telefon.
Kuidagi hale on see mägilaste saatus, kes ehitavad endale suuri paleesid, kihutavad Moskvas luksusautodega ringi, aga oma tallu ei jaksa korralikku kombaini osta. Eks see juhtum paneb ka omamoodi pitseri kogu selle sõjakampaania eesmärgile, mille geopoliitilise tähendusega koos käivad nüüd varastatud pesumasinad, kombainid ja Ukraina vili, mida pikkade veoautokolonnidega Krimmi poolsaare poole välja viiakse. Geopoliitika varjus tegeletakse lihtlabase varastamisega, mitte et ilma varastamiseta see kuidagi õigem oleks.
7) Hersoni oblastis tulelöögid põhjasuunal Ukraina kontrolli all olevatele küladele ja ukrainlaste tulelöök - kes võinuks arvata - ikka Tšornobajevkale. 18. korda juba Hersoni lennuvälja piirkonda, kus oli taas valmis pandud hulk Vene okupantide tehnikat.
Vene okupandid proovisid ka mingil määral Tavrijske poole edeneda, kuid edutult. Ei tule Hersoni rahvavabariiki seal oblasti piirides niipea. Põhjas püsib rinne 50 km kaugusel Krivõi Rigi linnast ja kogu see distants on kaitseks ettevalmistatud.
8) Odessa sai taas tulelööke. Ilmselt sooviti Vene okupantide poolt kuidagi tähistada 2. mai ametiühingute hoone põlengu aastapäeva. Venemaa on pidevalt üritanud anda sellele sündmusele mingi tähendus stiilis, et Ukraina rahvuslased olla elusalt põletanud Vene inimesi.
Raudteelogistika järgi otsustades kavatseb Venemaa veel pikalt sõdida, kuid välisministeeriumi retoorika reedab, et nad sooviksid tegelikult läbirääkimistega midagi fikseerida ja siis proovida endise elu juurde naasta.
Tegelikult oli seal 2014. aastal olukorra eskaleerumine seotud Venemaa mahitatud õõnestustegevustega, kus venemeelsed meeleavaldajad barrikadeerusid hoonesse koos molotovi kokteilidega, mis olid ette valmistatud alla heitmiseks, kuid kergesti süttiva segu ohtliku käitlemise tõttu tekkis hoones põleng.
Inimesed jäid lõksu ja hoolimata sellest, et õuest üritati seniste vastaste poolt neid akende kaudu päästa, hukkus ikkagi kümneid hoones viibijaid.
Tolle traagilise sündmusega igasugune venemeelne tegevus Odessas lõppes ära, kuid Venemaal võltsitakse usinalt ajalugu ning kirjutatakse mingisugusest kodusõjast. Eks Venemaa valelikkust demonstreerib seegi, et Odessa on siiani jäänud ukrainameelseks ning mingisugust lahket vastuvõtte Vene okupantidele seal ei tekkinud.
2014. aastast alates on ju Ukraina vastu sõda pidanud Vene sõjaväeüksused, mis hõivasid varem Krimmi poolsaare ning seejärel alustasid Donetski ja Luhanski oblastite okupeerimisega.
Taas oli raketilöök ka Odessa oblasti lõunaossa Dnestri suudme sillale, mida venelased on juba kaks korda varem pommitanud - seal on korra liiklus peatatud ja siis taastatud. Silla taga on võimalus liikuda mererannikust Transnistriasse lõunast või siis liikuda Dnestri kaudu (lisasin kaks punktiirnoolt).
Lisaks sellele tuvastati silla lähistel öösel kaks Raptori-klassi venelaste kiirkaatrit luuret tegemas. Kaatrid üritasid varjuda Ussisaare kõrval, kuid usin Bayraktar leidis nad üles ja sellest polnud enam pääsu. Homses statistikas peaks laevade pommitamise rida täienema. Raptori kaatritele mahub 3 meeskonnaliiget ja 20 dessantväelast.
Nendega mindi Ukraina ranniku lähistele seetõttu, et rannakaitse rakettidega on nad raskemini tabatavad kui suuremad laevad. Kas tõesti planeerisid venelased mingisugust operatsiooni Transnistria suunal - kui isegi midagi kavandati, siis viimaste päevade sündmused on selle ürituse mõttetuse neile ilmselt selgeks teinud.
Varem oli Ukraina vägi juba korra teinud tulelöögi Ussisaarele, kuhu venelased jõudsid paigutada lähimaa õhukaitse ja veel nipet-näpet mingit tehnikat ja valveüksuse. Lisaks ei paista usutav Musta mere laevastiku võimekus pärast Moskva põhjalaskmist.
Raudteelogistika järgi otsustades kavatseb Venemaa veel pikalt sõdida, kuid välisministeeriumi retoorika reedab, et nad sooviksid tegelikult läbirääkimistega midagi fikseerida ja siis proovida endise elu juurde naasta (eelkõige majanduse ja sanktsioonide mõttes).
Ukraina julgeolekunõukogu juhi sõnul on nemad valmis Venemaaga alla kirjutama ainult Moskva kapituleerumise kokkuleppele ja mingit rahulepingut ei tule. Seda ei tea, kas päris kapitulatsiooniga saab asi lõppeda isegi siis, kui Vene pool kogu oma armee Ukraina rahvusvaheliselt tunnustatud territooriumilt ära koristab.
Senise käitumismustri järgi võivad nad taanduda ning samas jätkata sõjakat retoorikat ning ettevalmistusi uuteks pealetungideks. Vabatahtlikke surmaminejaid seal veel jagub ja paistab, et ka Vene ühiskond pole sõjast veel sugugi väsinud.