KOMMENTAAR ⟩ ÜRO Julgeolekunõukogu alaline liikmesus kui Venemaa kaitsekilp

Eelmisel nädalal Ukrainat külastanud ÜRO peasekretär António Guterres (kampsunis) tõdes, et ÜRO Julgeolekunõukogu katsed Ukraina sõja vältida ja lõpetada on ebaõnnestunud. Pildil Guterres Butša massimõrva toimumispaigas. Foto: Jefrem Lukatskõi/AP/Scanpix

ÜRO harta kohaselt on riigid pannud ÜRO Julgeolekunõukogule (JN) esmase vastutuse rahvusvahelise rahu ja julgeoleku säilitamise või taastamise eest. Kollektiivse julgeolekusüsteemi olemus ja rakendamine näivad paberil lihtsad, kuid tegelikkus on tihti teistsugune.

JN on 15-liikmeline poliitiline täidesaatev organ, mis otsustab ainuisikuliselt, kas ja kuidas probleemile reageerida (ei saa eeldada, et sarnasele probleemile reageeritakse sarnasel viisil). Lisaks võivad JNi alalised liikmed blokeerida selle toimimise kasutades vetot, st hääletades otsusele vastu (hääletamata jätmine ei sega otsuse vastuvõtmist).

Seetõttu on aastakümneid räägitud vajadusest JNi reformida. Peaasjalikult on arutlusel kaks küsimust.

Esiteks, millised riigid peaksid olema alalised liikmed. Praegune olukord väljendab Teise maailmasõja järgset geopoliitilist reaalsust, mistõttu on alalisteks liikmeteks Ameerika Ühendriigid, Hiina Rahvavabariik, Prantsusmaa, Venemaa ja Ühendkuningriik. Poliitilised, majanduslikud ja sõjalised jõujooned on muutunud, mistõttu on põhjust vaadata üle alalised liikmed. Tasub märkida, et osast regioonidest ei ole alalist liiget (Aafrika, Lõuna-Ameerika, Okeaania).

Teiseks, mida teha vetoõigusega. Kas see kaotada? Kas seda piirata? Kas võimalikud lisanduvad alalised liikmed saavad ka vetoõiguse? Praegused alalised liikmed on näidanud üles valmisolekut arutada alaliste liikmete ringi laiendamist, kuid ei ole huvitatud vetoõigusega seonduva muutmisest.