E, 27.06.2022

Kross: frustratsioon ebaedu pärast Ukrainas hakkab Kremlis tunda andma

Postimees
Kross: frustratsioon ebaedu pärast Ukrainas hakkab Kremlis tunda andma
Facebook Messenger LinkedIn Twitter
Comments 6
Eerik-Niiles Kross.
Eerik-Niiles Kross. Foto: Erik Prozes

Riigikogu liige Eerik-Niiles Kross (Reformierakond) leiab Ukraina sõja 70. päeva kommenteerides, et frustratsioon hakkab Kremlis tunda andma – 9. mai läheneb, president Vladimir Putin annab uusi ja uusi võimatuid ülesandeid ja vene sõdureid muudkui langeb.

«Seitsmekümnenda päeva õhtu. Sõja kolmas kuu on varsti poole peal. Viimased kolm nädalat on oodatud venelaste suurt pealetungi Ukraina idaosas, kus Kreml ja Kindralstaap on kuulutanud eesmärgiks Donetski ja Luhanski oblastite täieliku okupeerimise.

Vene rünnakute sagedus pea kogu rindel, mis on praegu umbes 900 kilomeetrit pikk, Harkovist ida, Izjumist lõunasse, varem okupeeritud aladelt läände ja Mariupoli kohalt põhja on küll tõusnud, suurtükkidest tulistatakse pea kogu rindel, raketirünnakud üle riigi, ka Lvivi ja Odessa vastu jätkuvad, ent kardetud uut hoogu pole venelane üles saanud.

Vastupidi, nädalavahetusel ja selle nädala alul surusid ukrainlased Harkovi juures venelasi koguni 40 kilomeetrit tagasi (Pentagoni väitel). Nädalavahetuse rasketes lahingutes Izjumi all, kus kasutati taas Pihkva 76 diviisi dessantnikke ja muid eliitüksusi, läbimurret venelane ei saavutanud.

Ukraina peastaabi päevaaruannetest nähtub, et vaenlase kaotused on taas väga suured. Laupäeval ja pühapäeval kaotasid nad langenutena hinnanguliselt 800 ja haavatutena 1600–2000 meest ja 62 tanki. Briti kaitseministeeriumi arvutuste järgi on sõja alguse 120 pataljoni lahingugrupist kaotatud umbes 30.

Ameeriklased teatasid tänasel Pentagoni briifingul, et 80 protsenti viimasesse relvaabi paketti kuuluvatest 155 mm raskehaubitsatest on Ukrainas kohal ja osalt juba ka kasutuses. Kus täpselt, pole selge, ent videod põlevast vene rasketehnikast ja Ukraina täpsetest suurtükilöökidest on taas sagenenud.

Vene kaotuste nimekirjades on tõusnud ka suurtükisüsteemide numbrid, mis peaks tähendama, et Ukraina kahurvägi on tõesti tugevnenud ja suudab sõja praeguse faasi kõige ohtlikumat venelaste relvastust edukamalt elimineerida.

Venelased on hakanud tihedamalt ründama Ukraina raudteesõlmi, sest raudteed mööda toimub Läänest saabuva relvastuse ja värskete meeste vedu läänest itta. Seni pole raudteeühendust katkestada suudetud.

Üldse on viimane nädal rahvusvahelise relvaabi plaanis kulgenud taas täiesti uues õhustikus. Nädala eest kohtusid Saksamaal Ramsteini sõjaväebaasis 40 Ukraina liitlasriigi kaitseministrid USA juhtimisel ja Ukraina osavõtul. Lisaks kogu NATO-le näiteks Lõuna-Korea, Austraalia, Jaapan jne. Mida täpselt kokku lepiti, ei ole õnneks teada, ent on selge, et kõik riigid lubasid abi suurendada ja tõhustada. Jutt, et mõnda relvaliiki ei saa Ukrainale anda, on unustatud. NATO ja liitlased on ilmselgelt otsustanud, et Ukraina armeest saab Lääne relvastusega superarmee, selline, mida «enam keegi rünnata ei julge».

Biden esitas pärast Rammsteini kohtumist Kongressile eelnõu, millega eraldatakse Ukrainale 33 miljardi dollari eest abi, enamus relvastuses, Poola andis 200 tanki ja raskesuurtükke, Johnson esines Ukraina Raadale ja lubas rohkelt soomusautosid ja laevavastaseid rakette jne.

Ameeriklased on taaselustanud Teise maailmasõja aegse «lend-lease» seaduse, millega omal ajal anti relvaabi Hitleri vastasele koalitsioonile. Samuti kasutas USA kaitseminister Austin oma Rammsteini kõnes terminit «demokraatia relvaarsenal» – siis Ukraina demokraatia arsenal kaitseks Vene agressiooni vastu. Seegi on teise ilmasõja aegne termin ja on Putini 9. mai ja võidupüha sakraliseerimise taustal päris hea trollimine. Aga päris tõhusalt sisustatud trollimine.

Euroopa Liit on kohe avaldamas oma kuuendat sanktsioonipaketti Venemaa ohjeldamiseks. Sberbank, Vene suurim pank, visati täna SWIFTist välja. Politico andmeil läheb seekord viimaks sanktsioonide alla ka patriarh Kirill, sõja toetamise ja vene mõrtsukvägede õnnistamise eest. Meil proovivad mitmed venemeelsed poliitikud õigeusu kirikut «poliitikast eemal hoida», aga see kirik ise ega nüüd ka Euroopa Liit neid üleskutseid ilmselt ei kuule. Huvitav saab olema, millised on selle otsuse järelmid Eestis.

Ukrainlased on taas saanud hakkama mitme ülbe ja nende uskumatut efektiivsust demonstreeriva vägitükiga. Mõne päeva eest tabas Ukraina kahurituli Izjumi juures Vene 2. armee juhtimispunkti, kus mitme kõrge ohvitseri kõrval sai surma kindralmajor Andrei Simonov. Simonov oli Lääne sõjaväeringkonna elektroonilise sõja vägede komandör, juhtis ilmselt venelaste EW tegevusi rinde põhjalõigus. Sellise staabi tabamine, mis peaks olema kõige paremini tuvastamise eest kaitstud, võiks olla päris valus lugu.

Kas selle tabamuse tõttu või üldise läbikukkumise rasbiraitamiseks või võimalik ka, et Putini käsul, saabus Izjumi ka Vene Kindralstaabi ülem Valeri Gerasimov isiklikult. Kui selline ülemus tuleb, on ta muidugi kohe kõrgema ohvitserina operatsiooni komandör. Edu võitmatule Vene armeele Gerasimovi saabumine ei toonud, hoopis temagi juhtimispunkt sai tabamuse ja Gerasimov lennutati kiirkorras Moskvasse tagasi, mõnedel andmetel haavatuna.

On mitmeid märke, et frustratsioon hakkab Kremlis tunda andma. 9. mai läheneb, Putin annab uusi ja uusi võimatuid ülesandeid ja vene sõdureid muudkui langeb. Praegu olevat Vene vägede ülesandeks võtta 9. maiks ära Zelenski sünnilinn Krivi Rih. Senist asjade kulgu hinnates jääb see küllap saavutamata.

Raskemaks on seis läinud Mariupolis, kus venelased on suutnud tungida Azovstali tehase territooriumile. Ent Azovi pataljon teatas täna, et jätkab võitlust ja alistuda ei kavatse. Mariupolist õnnestus lõpuks ka suurem grupp tsiviilisikuid evakueerida, Rahvusvahelise Punase Risti abil, ent 30 last ja teadmata hulk tsiviilisikuid on veel seal lõksus.

Venelaste kaotused jätkuvad, viha kasvab ja lahendust ei paista.

Endiselt ei tea me, kui palju ukrainlastel reserve alles on ja millised on nende kaotused. Kindlasti on viimased lahingud ka nende rivi hõrendanud. Ent teame, et relvastust tuleb Läänest juurde ja täna võib öelda, et jääbki juurde tulema, kuni sõda kestab. Erinevalt venelastest, kes kasutavad üha vanemat ja kulunumat tehnikat, on ukrainlaste relvad üha uuemad ja paremad. Üha ebatõenäolisemaks muutub võimalus, et venelaste «uus hoog» üldse kunagi tekib. Alla ei tohi samas hinnata nende suhteliselt lõputut nürimeelset järjekindlust. Õnneks kordavad nad ka vigu üsna järjekindlalt ja proovivad ebaõnnestunud meetodit ikka jälle uuesti.

Seekordset kulminatsiooni (võimetust operatiiveesmärke saavutada) Vene vägedel veel näha ei ole, ent kui praegu toimuvad ümbergrupeerumised ja mõnede üksuste värskendamised lähinädalatel ka muudatust ei too, võiks hakata neil toss väljas olema. Siis saab suureks küsimuseks, kui palju ja kui kiiresti suudab Ukraina armee neid hakata tagasi suruma.

Üks asi veel. Lääne retoorikas on tehtud samm edasi sõja eesmärkide küsimuses. Kui seni esitati eesmärgina Ukraina abistamist riigi kaitsmisel, siis nüüd räägitakse kahest eesmärgist: Ukraina peab võitma ja – olulise edasiminekuna – Venemaad tuleb nõrgestada nii palju, et ta ei suudaks «enam kunagi» agressiivseid sõjakäike ette võtta. Sinna on muidugi veel pikk maa ja see nõrgestamine on ka ju pigem kaasnähe kui eesmärk, ent asi seegi.»

Märksõnad
Tagasi üles