Saksa suursaadik: Saksamaa on teinud 180-kraadise pöörde, aga detailid võtavad veel aega

Saksamaa Liitvabariigi Suursaadik Christiane Hohmann. Foto: Madis Veltman

Saksamaa suursaadik Eestis Christiane Hohmann selgitab intervjuus Postimehele Saksamaa poliitikat Ukraina sõja ajal, miks Saksmaal on keeruline raskerelvi tarnida ja mis saab edasi Vene energiast, millest Saksamaa nii sõltuv on.

Paljud inimesed, sealhulgas Eestis, kui nad mõtlevad Saksamaa peale Ukraina sõjaga seoses, siis mõtlevad nad, et Saksamaa on olnud aeglane, on olnud väga ettevaatlik, ja nad ei ole rahul Saksamaa positsiooniga sõja ajal. Milline on aga vaade Saksamaalt?

Kõigepealt, mille oleme saavutanud NATO ja Euroopa Liiduna, on silmapaistev. Me pole kunagi suutnud tegutseda kiiremini. Tugevus on meie ühtsuses. Pole mingit arutelu Euroopa Liidus selle üle, kes on antud juhul süüdlane ja kes on ohver.

Aga viidates Saksamaale, asi millest võib-olla ka siinses piirkonnas aru ei saada, on see, kui fundamentaalselt on Saksamaa seisukohad muutunud. Oleme muutnud oma poliitikat 180 kraadi. Sellised asjad ei tule üleöö üheski riigis. Kui vaadata Saksamaa traditsioonilist poliitikat, eriti relvastuse ekspordi osas, siis meie ajalugu on õpetanud, et Saksamaa roll sõjalistes konfliktides pole olnud hea ja seepärast on meil aastakümneid väga ettevaatlik relvastuse ekspordi poliitika. Praegu oleme seda täielikult muutunud. Oleme täielikult muutnud oma julgeolekupoliitilist lähenemist.

See on midagi sellist, mida on võetud küll arvesse – Saksamaa on seda teinud ja see on hea –, aga pole piisavalt aru saadud, mida see meile tähendab. Tulemused ei tule ühe ööga. Need tuleb ellu viia. Näiteks otsus suunata täiendavad 100 miljardit kaitse-eelarvesse. Otsus on olemas, aga meie jaoks tähendab see ka meie konstitutsiooni muutmist. On palju üksikuid samme, mida tuleb veel teha.

Põhjus miks Saksamaad nii hoolikalt jälgitakse, on selles, et Saksamaa on Euroopa riik. Kui võtta näiteks Ungari, Küpros, Austria või mõned teised, kes on samuti olnud mingite teemadega ettevaatlikud, siis need on ka väikesed riigid, kellest sõltub Ukraina aitamises vähem. Kuid Saksamaa on suurim ja mitmes mõttes Euroopa liider. Saksamaal on suurem roll ja isegi moraalne kohustus antud olukorras. Seepärast on ka loogiline olla kriitilisem Saksamaa suhtes.

Me ei süüdista kedagi, kes meid kritiseerib. Meie poliitika muutub iga nädal. Bundestag võttis äsja vastu otsuse, mis lubab raskerelvastuse tarnimist. Meie jaoks on see põhimõtteline muutus. See võtab aega. Aega ka selleks, et inimesi veenda. Sama kehtib ka energiapoliitika kohta.

Tuleb mõista, et kui me ei tarni mõnda relvasüsteemi kohe, isegi kui see on olemas, siis ei pruugi need olla asjad, mis aitavad Ukrainat kohe. Terve see arutelu Leopardi tankide ja Marderi lahingumasinate üle. Jah, need on ladudes, kuid need ei ole Saksa sõjaväe laod, vaid erafirmade laod. Need ei ole koheselt kasutatavad, need tuleks alles töökorda sättida. See võtab kuid. Teiseks, need nõuavad harjutamist ja väljaõpet. Mida keerulisemad süsteemid, seda kauem aega.

Minna üle T-52 tanki pealt Leopardi peale ei ole automaatne. See ei ole sama tank. Ja küsimus pole ainult tehnikas, vajad ka laskemoonas. Ja kui tehnika jõuab Ukrainasse, siis on vaja ka neid hooldada. On palju asju, millele mõelda. Me püüame olla võimalikult efektiivne Ukraina sõjaväe jaoks ja see põhjustab ka asjade venimist.

Kui vastab tõele, et tegu on nii keerulise tehnikaga ja ukrainlased vajaksid väljaõpet ja mida veel, siis loogika ütleb, et seda enam vajavad nad kiireid otsuseid ja kiireid tarneid, mitte venitamist, sest siis oleks neil rohkem aega väljaõppeks ja muuks?

Ma ei saa seda kommenteerida, see on otsus, mille peab tegema Saksa valitsus. Praegu on ka küsimus teistest võimalustest. Oleme soovitanud lahendust, et NATO liikmed, kellel on Vene varustust, mis on kohe kasutatav Ukraina relvajõudude poolt, võiksid selle tarnida Ukrainale ja seejärel meie saame anda oma varustust omakorda nendele NATO liikmetele.

See pole asi, milles Saksamaa on üksi, vaid terve NATO koos. Peame koordineerima paremini NATO liitlaste vahel, et kes teeb mida.

Kui loen Saksa meediat ja mida Saksa poliitikud ütlevad, on sõnumid kohati segadusttekitavad. Näiteks, et pole tehnikat, mida anda, aga samas mõned nädalad tagasi olid uudised, kus Rheinmetall rääkis, et neil on 200 Marderi lahingumasinat kohe olemas?

Ma ei näe seda segadusttekitavana. Saksa valitsus on öelnud, et anname miljard eurot ja selle raha eest saab Ukraina valitsus osta seda, mida nad vajavad. Rheinmetall on erafirma. See ei ole riik. Kui see, mida sa vajad, on olemas erafirmal, siis sa saad seda osta sealt. See ei ole riigi omandus ja valitsus ei saa seda anda, sest valitsus ei oma seda. Kui on olemas erafirmades, siis meie anname Ukrainale raha ja ukrainlased saavad seda raha eest osta.

Samad erafirmad on jällegi öelnud, et nad on valmis Ukrainale müüma, aga vajavad selleks Saksa valitsuse luba (mida ei ole)?

Kui tegu on ekspordiga, siis jah, selleks on luba vaja, aga selle jaoks tegi Bundestag ka otsuse.

Saksa meedia järgi on probleemiks ka lõhe sotsiaaldemokraatide ja roheliste vahel. Et rohelised on märksa enam valmis relvi saatma kui sotsiaaldemokraadid. On see nii?

Sõltub, millise poliitikuga rääkida. On palju debatte, kuidas ja kui kaugele saame minna. Saksa sotsiaaldemokraadid on Ostpolitiki alusepanijad. See on kõige suurem filosoofiline muutus nende poliitikas. Loomulikult on neil debatte. Saksa parteid ei ole monoliitsed, et on üks partei ja üks seisukoht. Ka Saksa sotsiaaldemokraatide seas on eriarvamusi, kes tahab kiiremini ja kes aeglasemalt. See debatt ei ole veel lõppenud.

Die Zeit kirjutas mõne nädala eest, et kantsler Scholz ei taha anda ukrainlastele raskerelvastust, sest Scholz mõtleb, et Putin on võimul veel palju aastaid ja tal on vaja Putiniga veel palju asju ajada?

Ma ei saa selle üle spekuleerida. Ma ei ole kantsler Scholz. Ma ei saa tema eest spekuleerida. Olulised on poliitilised otsused. Meie poliitika muutub, aga see võtab rohkem aega kui 24 tundi...

Sõda on kestnud juba üle kahe kuu...

Aga ka see sõda on muutunud. Rinded on muutunud. See on teine sõda.

Äsja tuli uudis, et Venemaa eksporditulud energiakandjate müügist on sõja ajal kahekordistunud ning ulatuvad kahe kuuga 40 miljardi euroni, ja Saksa osa sellest on suurim...

Jah, 9 miljardit. Aga tuleb tähele panna, et mahud on vähenenud. Nende suurem eksporditulu on tulnud hinnatõusust, isegi kui mahud on vähenenud. Seda on oluline mõista.

Saan aru, et Saksamaal pole võimalik päevapealt loobuda Vene energiast, aga mis on tänane seis?

Saksamaa on tööstusriik, see tähendab, et energiateema on meie jaoks palju enamat kui lihtsalt kodude kütmine. Pingutused, et saada lahti naftast, söest ja gaasist, on olemas. Maagaas on neist kolmest kõige komplitseeritum, sest see on kõige tähtsam Saksa tööstuse jaoks. Meil oli just muutus Saksa terasetööstuses, kus nad loobusid söest ja läksid üle maagaasi peale. See tähendab, et tehased tuli põhimõtteliselt ümber ehitada. Minna nüüd üle uuele energiakandjale on väga keeruline.

Teine tee on leida alternatiivseid maagaasivarustajaid. Keeruline on meil aga leida neid mahte, sest meil on tööstus. LNG-terminali ehitamine võtab aega rohkem kui nädala. Esimene samm meie jaoks on lahti saada Vene söest, selle saavutame maikuus. Teine samm on Vene nafta. Eelmine aasta moodustas Vene nafta 55% meie tarbimisest, praegu oleme jõudnud 25% peale. Gaas on kõige keerukam. See on meie jaoks ka surve võtta kiiremini kasutusele taastuvenergia. Meil on mitu rinnet.

Ma olen mõnevõrra mures Vene nafta ja sanktsioonide pärast selles mõttes, et kui eesmärgid saavutatakse paberil, kas see tähendab, et eesmärgid saavutatakse ka tegelikkuses. Juba on kirjutatud fenomenist ja kasvavast ärist, kus Vene naftat segatakse mingi muu naftaga ja niimoodi saadakse lahti sildist «Vene nafta». Paberil tähendab, et Vene naftat nagu enam ei oleks, aga tegelikult tuleb Vene nafta ikkagi sisse.

Ma ei ole ekspert sellel alal. Kuid suurem osa Vene naftast jõuab Saksamaale torujuhtmete kaudu ja torujuhtmes on raske sellist segamise asja korraldada. Kuid tervikuna on see kindlasti asi, mida eksperdid peavad vaatama. See on ka küsimus meie sanktsioonirežiimi kohta. Seda tuleb pidevalt jälgida ja igasuguseid auke kinni panna.

Miks Saksamaa pani Putiniga nii mööda? Saksa poliitikat on vedanud põhimõte «muutus läbi kaubanduse» ja kahekümne Putini aasta jooksul kaubandus muudkui kasvas ja Putin samal ajal ka muutus. Kvaasiautoritaarsest juhist autoritaarseks juhiks kuni diktatuurini välja. Muutus juhtus, aga teises suunas.

Muutus on kiirenenud viimase viie aasta jooksul, ka seda tuleb arvestada. Esimene asi on selles, et kui toimus fundamentaalne pööre 1990ndatel, siis arvasime et Lääne-Ida konflikt ei tule enam kunagi tagasi. Et see on möödas. Alguses Venemaa ka liikus selles suunas – rohkem vabadust, nende majandus muutus. Me eksportisime Venemaale ja arvasime, et ekspordime ka oma väärtuseid.

Murettekitavaid märke ei pandud õigel ajal tähele ja neist ei tehtud õigeid järeldusi. Kuid see ei olnud Saksamaa viga, sama vea, ma ütleks, tegi kogu Lääne-Euroopa. Seda ei saa panna ainult meie süüks. Jah, neist asjadest oli juttu, eriti Balti riikide poolt.

Ma saan aru, kui Pariis, Lissabon või Madrid ei mõista Venemaad. Nad on nii kaugel. Kuid Saksamaa on oma ajaloo ja sidemete tõttu Ida-Euroopaga nii tihedalt seotud. Berliin on kui kaugel Poola piirist – 200 kilomeetrit?

80–95 kilomeetrit.

Seda enam. Kui Pariis või Madrid ei mõista Venemaad, see on okei, aga Saksamaa peaks.

See on teie hinnang. Paljud peavad ümber mõtlema. Arvan, et kuni 24. veebruarini keegi meist ei arvanud, mis juhtub. Nägime ähvardusi, jah. Aga et tuleks täiemahuline sõda? Isegi siin (Eestis) poliitiliselt ei nähtud, et Venemaa läheb tõesti nii kaugele.

Mis saab edasi. Mis saab Ukrainast, mis saab Venemaast, mis on eesmärgid?

See on kõige raskem küsimus. Meie prioriteet on, et Ukraina ei tohi kaotada. See on meie fookus. Mis saab aga edasi... Ainus, mida ma öelda saan: ei ole tagasiteed samasuguste suhete juurde Venemaaga. Kommunikatsioon Venemaaga toimub, aga suhteid mitte. Ma ei saa anda täpset tulevikuvaadet. Üks on Ukraina Euroopa tee, millega tegeleb Euroopa Komisjon. Me näeme Ukrainat Euroopa osana. See pole küsimus.

Millised on Saksamaa ja Ukraina suhted täna? Saksamaa aitab Ukrainat, aga pole ka mingi saladus, et on pinged. Saksa presidendi visiit Kiievisse lükati tagasi. Ukraina suursaadik Saksamaal on olnud avalikult ja teravalt kriitiline Saksamaa suhtes mitmes küsimuses. Kas te näete probleeme Ukraina ja Saksamaa vahel?

Ei, ma ei näe. Me võtame vastu Ukraina põgenikke, meie inimesed võtavad ukrainlasi vastu. Mis puudutab Ukraina saadikut, siis tema roll ongi esitada neid ootusi, mida Ukraina soovib Saksamaalt. Ja need ootused võivad ületada seda, mida meie saame pakkuda. Aga see on tema roll saadikuna. Ta on olnud väga sõnakas, aga kui meil oli Bundestagis Ukraina-teemaline debatt ja Ukraina saadik oli kohal, siis võeti ta vastu püsti seistes, ovatsioonidega. Et ta on olnud kriitiline, ei tähenda, et me ei suhtle. Meie poliitika on muutumas ja tema surub rohkemaks ja kiiremaks muutumiseks. See on tema töö.