POSTIMEES KIIEVIS ⟩ Tervist turgutav õhutõrjuja kibeleb eesliinile tagasi

Kiievis sõjaväehaiglas taastuv Viiking (paremal) ja tema palatikaaslane sõprade toodud külakostiga. Kodus valmistatud suupisted maitsevad alati paremini, kui haiglatoit. Foto: Margus Martin

Sõda ei tähenda üksnes surma, füüsilist valu ja kannatusi, vaid ka keerukaid vaimseid tagasilööke. Postimees külastas ühte Kiievis asuvat sõjaväehaiglat, kus kohtus paari nädala eest tohtrite hoole alla sattunud õhutõrjeüksuse liikmega.

Kaheksa aastat tagasi Venemaa mahitatud separatistide sissetungi järel Donbassi seal esimesed tuleristsed ja sõjahaavadki saanud Ukraina armee võitleja, kelle täisnime ja päritolu ei saa me tema ohutuse tagamiseks avaldada, tunnevad võitluskaaslased kutsungi järgi Viiking.

Vaadates mehe välimust – ligi kahemeetrist kasvu ja tugevat kehaehitust – oleks keeruline teistsugust kutsungit välja mõelda.

Naerusuine, jutu sisse mõnusat huumorit pikkiv Viiking kaotas kaks nädalat tagasi ootamatult kõnevõime. Kiievi arstid on teinud lühikese ajaga aga sedavõrd tublit tööd, et kohtudes ajakirjanikuga on tema jutt rahulikult kõneldes täiesti arusaadav. Veel paar päeva tagasi käis suhtlus Viikingiga mehe tugevalt häiritud kõne tõttu üksnes kirja teel. Õhutõrjuja näitab hiljuti telefoniga salvestatud videot, milles pole tema jutust mitte kõige vähematki aru saada. «Tegin selle enda jaoks, et mäletaksin hiljem, kuidas kõik oli,» sõnab Viiking.

Närvisüsteem lülitus välja

Seniitkahuriga okupantide kõikvõimalikke lennuvahendeid hekseldav Viiking kirjeldab tavalist «tööpäeva» rindel. «Kui lennukid või kahurvägi ründab meie positsioone ja poistel tuleb varjuda, siis meie ronime hoopis katusele – peame teadma, kustpoolt rünnatakse või tulelööke antakse ning aitama lähtuvalt sellest korrigeerida meie kahurväe vastutuld. Seetõttu olengi selline,» räägib Viiking kokutamisele viidates, aga ise naerab. «Mingeid kõrvatroppe või -klappe ma ei kasuta, sest vastasel juhul ei ole võimalik olukorda hinnata ja kuulda, kust tulistatakse,» lisab ta.

Viiking on üks nendest Ukraina armee sõduritest, kes võttis veebruaris Kiievi põhjaosas vastu ja aitas seal taganema sundida suurte jõududega rünnanud okupantide üksusi. «Seal sai väga palju meie poisse surma, aga ühel hetkel olukord muutus. Brovarõ alt hakkasime neid järjest eemale peksma,» meenutab ta.

Edasi kulges Viikingi õhutõrjepataljoni teekond juba piirialade suunas, kuni nad jõudsid pidevalt positsioone vahetades Sumõ oblastisse, ja sealt edasi Harkivi alla välja. Seal tahtsid ukrainlased taganeva vaenlase üksused ümber piirata, aga ei õnnestunud.

«Edasine läks mõnevõrra rahulikumalt, kuid siis juhtus minuga selline lugu,» osutas õhutõrjuja psühhosomaatilisest häirest tingitud traumale, mis tabas teda oma sõnul täiesti pingevabas olukorras. «Lasin ennast pisut lõdvaks, aga tuleb olla kogu aeg väga keskendunud. Mu närvisüsteem lihtsalt lülitus välja,» rääkis ta aprillikuu viimasel päeval ootamatult juhtunud seigast, mille tagajärjel toimetati Viiking esmalt Harkovi haiglasse ning seejärel Kiievi sõjaväetohtrite hoole alla.

«Ootan nüüd, mida komisjon otsustab – kas lubatakse rindele tagasi või antakse veel pisut aega toibuda. Tahan tagasi minna, sest ilmselt algab peagi meie vasturünnak. Vastasele peale tungides on aga kaotused alati suuremad, kui positsioone kaitstes. Pean omasid toetama, sest kuigi oleme katsappe kõvasti hävitanud, on neid veel väga palju alles,» kõneleb Viiking.

Mida tuua külakostiks haiglas paranevale sõdurile? Parim kink on positiivne meel ja tänavakohvikust üks priske šaurma! Foto: Margus Martin

Teda ei heiduta, et praegune terviserike on talle põrutuste ja haavata saamiste järel juba neljas. Tõsisema tagasilöögi sai Viikingit viis aastat tagasi Donbassis võideldes, kui separatistide tulistatud miin pea kohal vastu puud lennates plahvatas ning miinikillud teda haavasid.

Hirme ületatakse nalju rääkides

Siis, poolteist aastat lahingutest eemal viibides ning mõneks ajaks tavaellu naastes tabas Viikingit esimene ehmatav närvivapustus. «Mind raviti terveks ja öeldi, et haridusametnikuna ehk erialal, mida ülikoolis õppisin, ei tohi enam nii-öelda pead koormates töötada, vaid tuleb valida midagi, mis oleks seotud käelise tegevusega. Nii omandasingi massööri kutse. Töötasin kolm aastat meditsiinikeskuses, kuni avasin ühe partneriga oma massaažikabineti. Praegu oleme mõlemad sõjapidamisega hõivatud, tema aitab [sõjaväehaiglas] massaaži teha. Meie ettevõttel täitus 13. aprillil esimene tegevusaasta,» kõneleb mees.

Sõjas kogetud hirmudest kõneldes märgib Viiking, et neid ületatakse omavahel nalja visates. Samamoodi on see praegu haigaravil viibides. «Teisiti pole lihtsalt võimalik,» tähendab ta ja meenutab viimast kohtumist psühhoterapeudiga.

«Ta küsis minult, mida kõige rohkem kartsin nädal enne seda, kui mu närvisüsteem üles ütles. Mõtlesin pisut ja vastasin täie tõsidusega, et pelgasin haigestuda ornitoosi. Elasime ju kogu aeg rindel kuskil maja pööningul, kus oli palju surnud tuvisid. Ta ilmselt ei uskunud mu juttu ning arvas, et teen nalja. Nii kirjutaski haigusloosse, et varjan tegelikke emotsioone huumori taha.»

Tulenevalt sõjaväelise eriala spetsiifikast nimetab Viiking ebameeldivamaks vaatepildiks venelaste raketisüsteemi Uragan hävitustööd. «Uragani puhul näed esmalt, kuidas see lõhkeb ja kostab kõrvu [raketist laiali paisatud miinide] pauk, seejärel kuuled plahvatusi ning alles kõige lõpuks saad aru, mis suunast see tulistati,» kirjeldab sõdur.

«Päevasel ajal pole Uragani puhul midagi huvitavat, aga öösel võid oma silmaga jälgida, kuidas lendab. Raketi lõhkemise hetkel loeme sekundeid ja rehkendame, kui kaugelt see on välja tulistatud – Uragani lõhkemise heli kandub edasi 330 meetrit sekundis. Miinid plahvatavad kõikjal, aga sina muudkui loendad sekundeid, sest raketi väljatulistamise vahemaa on vaja välja arvutada.»

Viiking tähendab, et kõrvutades praegust sõda näiteks 2014. aasta sissetungiga Donbassi, on need üsna erinevad. «Suurim vahe seisneb selles, et vaenlane kasutab ründamiseks lennuväge,» tõdeb ta, osutades tõigale, et Ukraina õhuruumi pole vaenlase lennukite jaoks tänini suudetud sulgeda. «Sel ajal piisas mul lahingu lõpetamiseks sellest, kui istusin oma kahuri tooli ja vajutasin pedaali – kohe oli vaenlase poolel vaikus majas. Eks nad püüdsid mindki tappa, aga ei mõista, miks. Loomult olen ma ju tegelikult heasüdamlik inimene,» räägib Viiking, aga ise särab.

Tõsinedes lisab ta, et nii palju sõja tagajärjel hukkunud inimesi, kui praegu – sõdurite kõrval ka tsiviilelanikud – pole ta varem näinud. «Paljudel sõduritel, kes Butša vabastamise järel linna sisenesid, ei pidanud seal avanenud vaatepilti nähes psüühika vastu ning nad sattusid haiglasse,» nendib Viiking.