POSTIMEES BOJARKAS ⟩ Väikelinna pritsumehed lasevad iga päev Ukraina hümni

Bojarka päästekomando liige Andri, nende masinapargi uusim ja vanim päästeauto. Foto: Margus Martin

Kiievi edelaosas asuv Bojarka pääses Venemaa kallaletungi järel Ukrainale imekombel õudustest, mida koges linnakesest vaid 40 kilomeetrit eemal asuv ja umbes sama suure elanikkonnaga Butša.

Ent 35 000 elanikuga Bojarkaski oldi valmis okupante tõrjuma. Lõdvaks pole kohalik territoriaalkaitseüksus lasknud end tänini, sest ka Kiievi poolt linnakesse sisenedes tuleb läbida paar relvastatud kontrollposti.

Kui sõda mitte arvesse võtta, käib elu Bojarkas üsna tavapärases rütmis.

Linna päästekomandos askeldab tuletõrjemasinate juures vahetuse vanem Andri, kelle juurest astub läbi kohalik vaimulik Maksim. Kirik asub täpselt päästekomando taga, mistõttu suhtlevad üleaedsed tihti.

Bojarkas asuva Ukraina õigeusu kiriku vaimulik isa Maksim. Foto: Margus Martin

Maksim märgib, et nende koguduses palvetatakse mitte üksnes Ukraina sõdurite, vaid samamoodi kõigi teiste eest, kes maad ja rahvast rasketel aegadel kaitsevad. Nende hulka kuuluvad samuti vaprad pritsumehed. Viimaseid on praeguseks hetkeks Ukraina sõjas hukkunud teenistuskohustuste täitmisel üle kolmekümne.

Bojarka päästjate kasutuses on kokku viis masinat, millest kolme saab kasutada otseselt tulekustutustöödel. Lisaks väliköögi ja magamisasemetega toetusmasin ning komandopealiku operatiivsõiduk Lada.

Kohalikud päästjad kasutavad nii uut kui ka hästi hoitud vanemat tehnikat. Pildil olev ZIL sõitis tootjatehasest välja 1990. aastatel. Foto: Margus Martin

«Töö käib meil nagu ikka vahetustega. Neid on neli ja igas vahetuses valvab kaheksa meest. Mina olen lihtne tuletõrjuja-päästja,» tutvustab Andri. Ta lisab, et nende näol on tegemist sõjaväe alluvuses töötavate päästjatega. Komando noorim liige on alles 20-aastane.

Tööst kõneldes tõdeb Andri, et päevad pole vennad. «Mitmesuguseid asju tuleb ette. Praegusel hetkel, sõjaolukorras, on see... ütleme nii, et üsna erinev,» lausub ta.

Päästetöödega raketi- või pommirünnakutes purustatud majade juures pole nende komando liikmed seni siiski kokku puutunud, kuivõrd Bojarka jäi sõja alguspäevil, mil Vene armee jõudis üsna Kiievi alla välja, õnnekombel puutumata. Linnas liikus ringi küll vaenlase diversante, kuid korrakaitsjad olid nende püüdmisel oma ülesannete kõrgusel.

Päästjadki olid valmis juhul, kui komandot rünnatakse, vaenlasele vastu astuma. Tõsi, seda vaid kasti Molotovi kokteilidega.

Andri on tuletõrjuja-päästjana töötanud Bojarkas varsti veerand sajandit. Foto: Margus Martin

«Kui Kiievi ümbruses käisid lahingud, siis püsisid kõik mehed komandos, et olla vajadusel valmis koheselt reageerima. Masinatega käisime väljas üksnes väga tõsiste juhtumite korral, mil oli selge, et inimelud on reaalselt ohus,» meenutab Andrei.

Vaimulik Maksim teab lisada, et päästjatel esines siiski keerulisi hetki, ent nende komandopealik keelas otsese ohu korral meeste endi eludele sõita piirkondadesse, kus nende pihta oleks võidud avada relvadest tuli. «Töötasime nii-öelda autonoomses režiimis, [komandopealiku] käsijuhtmisel, mitte nagu rahu ajal, kui helistatakse meie hädaabinumbrile 101,» täpsustab Andri.

Päästekomando õppetorn, kus lastakse igal keskpäeval Ukraina hümnil kõlada. Foto: Margus Martin

Bojarka pritsumeeste sõjaeelse aja seni kõige karmim katsumus oli seitse aastat tagasi, mil nad osalesid Vassõlkivis põlenud suure naftahoidla kustutustöödel. «Seal oli ka hukkunuid [päästjaid], aga mis sellest enam nii väga kõnelda,» kõneleb 24 aasta pikkuse staažiga Andri. «Selline see töö kord juba on.»

Linnaelanike tuju hoidmiseks ja julgustamiseks («Siin on Ukraina, kõik on kontrolli all!») otsustati sõja puhkedes, et iga päev lastakse viiekorruselise elumaja kõrguse tuletõrje õppetorni tippu viidud helikandjalt kõlada Ukraina hümnil. Nii kaigubki see keskpäeviti üle terve Bojarka.