:format(webp)/nginx/o/2022/05/13/14548698t1hfd04.jpg)
Vene vägede pealetungi ajal Kiievile pealinna külje all asuvasse Butšasse veebruaris lõksu jäänud naise kinnitusel korraldasid okupandid vallutatud aladel süstemaatilisi otsinguid, et tabada riigi eest varem võidelnud või seda praegu kaitsvate sõdurite lähedasi.
Luhanskist pärit Irõna on Ukraina erivägede sõduri Roman Botšarovi lesk. Tema mees võitles Donbassis ja hukkus seal 2016. aasta esimesel päeval. Lisaks abikaasale jäi küborgist (nii kutsutakse kunagisi Donetski lennujaama kaitsjaid – M.M.) maha kolm tütart, kellest vanim on tänaseks täisealine.
Nii kaheksa aastat tagasi Donetski ja Luhanski oblasteid puudutanud konfliktis separatistidega, kui ka praeguses sõjas Venemaaga jäi Irõna koos lastega vaenlase vallutatud territooriumile, kust tal õnnestus siiski minema pääseda.
Naise sõnul elas ta mõlemal korral läbi väga ärevaid hetki, sest peresidemeist Ukraina sõduritega piisab, et okupandid võivad nende lähedaste elu kibedaks muuta või hullemal juhul tappa.
:format(webp)/nginx/o/2022/05/13/14548748t1hfcce.jpg)
Irõna lausus, et teadlikult pole ta saatust proovile pannud ega eluga riskinud, vaid on üritanud esimesel võimalusel lahkuda. Nii oli see 2014. aastal Luhanskis, kus kinni nabimisest lahutasid loetud tunnid, kui ka nüüd Butšas.
«Luhanskis andis keegi miilitsatöötajatest [sõdurite pereliikmete] nimekirja separatistidele ja selle järgi hakati inimesi taga otsima ja mööda kodusid käima. Jõudsime ühel õhtul takso peale istuda ja minema sõita. Järgmisel varahommikul tuldi meid otsima, aga kedagi eest ei leitud. Korter peksti lihtsalt segamini,» jutustas naine.
«Sama kordus nüüd Butšas. Mingil moel sattus hukkunud sõdurite perede nimekiri venelaste kätte ja selle järgi kammisid nad majad läbi, aga selliseid peresid oli kokku 47. Nimekirja olemasolust kuulsime inimestelt, kelle juurde jõuti esimesena,» rääkis ta. «Meid ei leitud, kuna mul on sissekirjutus ema juures, aga elame teisel aadressil.» Irõna otsustas juhuks, kui ta siiski avastatakse, peita kõik abikaasaga seotud esemed ning vanad fotod.
Kes või kuidas vaenlasele infot jagas, Irõna arvata ei osanud. Samas nentis ta, et inimesi, kes on valmis kas oma elu säästmiseks või tühise rahasumma nimel teisi reetma, leidub alati.
:format(webp)/nginx/o/2022/05/13/14548777t1h454a.jpg)
Veebruaris soovitas peresõber esimesel võimalusel Kiievi kandist lahkuda, kuid Irõna ei võtnud seda hoiatust kuigi tõsiselt arvates, et nii kriitiliseks olukord ei muutu. Paraku ta eksis ja hetkel, mil okupandid jõudsid juba praktiliselt pealinna väravasse, oli hilja lahkuda.
«Rääkisin kaks aastat tagasi sõbrannale, kellega koos esimest korda põgenesime, et nägin unes, kuidas Butšasse sõidavad tankid. Ta arvas esmalt, et see viirastus mulle alateadlikult, sest Luhanskis juhtunu – sealgi koostati nimekirju ja otsiti inimesi – polnud veel ununenud. Ent seejärel nägi sõbranna samasugust und,» kõneles Irõna. «Sellest ajast peale trummeldas mu peas mõte, et pean muretsema juhuks, kui tõepoolest on vaja siit lahkuda, masina ja varuma bensiini. See mõte saatis mind pidevalt.»
Kui Vene väed sisenesid Butšasse, saatis Irõna lapsed koos tuttavatega kortermaja keldrisse, kuid jäi ise sõbranna juurde aknast rasketehnika liikumist jälgima. Koos loendati pikas kolonnis saabunud tanke ja soomukeid. Tema sõnul püüdis nii mõnigi julgem Butša elanik sõjamasinate hulga ja liikumissuuna kohta infot linna kaitsjatele edastada.
Mõlemad naised tundsid tõsist hirmu, sest Vene tankid tulistasid samal ajal Butša südames elumaju ja muid rajatisi. «Aknaklaasid purunesid, uksed lendasid korteritel eest. Snaiprid otsisid lihtsaid sihtmärke, tappes isegi varjuda püüdnud rahulikke elanikke. Avastasime ühtäkki, et oleme keset lahingut. Minna polnud kuskile,» jutustas Irõna.
:format(webp)/nginx/o/2022/05/13/14548789t1h2fbe.jpg)
«Vaatasime saabuvate masinate kolonne. Viiskümmend tanki ja soomukit läks mööda ning mõne aja pärast kuulsime valjusid kärgatusi. Seejärel lugesime jälle, et ahah, kolmkümmend tuli tagasi,» kõneles Irõna. «Need püüdsid uuesti edasi liikuda, kuulda oli paugutamist ja varsti nägime kümmet masinat naasmas. Nad sõelusid ringi, kuni alles oli jäänud viis masinat. Kuulsime hiljem, et segaduses venelased pärisid ühe vanamemme käest, millises suunas oleks parem liikuda. Too osutas umbes, et minge sinna ja viipas suvaliselt käega. Sõitsidki. Nendest ei jäänud suurt midagi alles, kõiki töödeldi korralikult.»
Kui maja, mille keldris end varjati, sai mürsutabamuse, leiti kõrvalasuvast majast uus pelgupaik. «Gaasi, vett ja elektrit majas polnud. Tassisime joogivett eemalt, süüa valmistasime siinsamas lõkkel,» meenutas ta. Hommikuti hiilis Irõna keldrist välja, et korterisse jäänud kasse toita.
Samal ajal uuris ta võimalusi, kuidas perega asulast minema pääseda, sest tingimused olid väga rasked. «Kõige hullem oli, kui õues oli üheksa kraadi külma, aga me istusime keldris elektrita ja veeta,» rääkis ta.
:format(webp)/nginx/o/2022/05/13/14548795t1h6a30.jpg)
Päevi väldanud otsingud kandsid lõpuks vilja. Naisel õnnestus märtsi alguses leida autojuht, kes oli nõus neid umbes sajast masinast koosnenud autokolonnis Butšast välja toimetama.
«Tänavanurkadel seisid tankid ja soomusmasinad. Ütlesin lastele, et ärge vaadake nende poole, vaid lihtsalt sõidame, sest muidu hakatakse tulistama. Enne seda hoiatasid tuttavad mind, et telefonist tuleb kõik pildid ja kogu kirjavahetus kustutada, sest kui kontrollimisel midagi leitakse, läheb täbarasti. Läbisime ühe kontrollposti teise järel. Jumal tänatud, et minema saime. Kuulsin hiljem, et need, kes järgmisel päeval bussidega linnast lahkusid, said samuti tulema, aga sõiduautode pihta avati tuli,» meenutas Irõna.
Tulevikule mõeldes avaldas ta, et soovib kogu südamest jätkata perega rahulikku elu. Samas tunnetab Irõna oma sõnul, et praegune olukord võib kesta veel kaua. «Näen, et meil toimub midagi sarnast nagu Iisraelis. Oleme endiselt ohus. Seni, kuni sõda käib ning Venemaa rünnakud jätkuvad, midagi head loota ei ole,» rääkis naine.
/nginx/o/2020/11/11/13469793t1hff6b.jpg)