Iraanis on transseksuaalsus lubatud, kuid mõne sentimeetri naha näitamine keelatud

Naiste pidu Esfahānis. Foto: Javier Brandoli

• Kuigi Iraanis on paljud raamatud ja filmid keelatud, ei tähenda see, et neid ei loeta või vaadata.
• Paralleelselt eksisteerivad traditsiooniline ja modernne Iraan, mis teineteist ignoreerida püüavad.
• Hoolimata ühiskonna hoiakutest leidub Iraanis ettevõtlikke naisi, kes kontrollivad ise oma elu.

Me kuuleme Iraani linnas Esfahānis asuva ilusa Khaju silla all plaksutamist ja hõiskamist. Grupp inimesi peab varjatult pidu. Järsku kuuleme karjatust. Kõik lõpetavad laulmise, hääled muutuvad vaikseks ja inimesed hakkavad rääkima: «Nad tulid, nad tulid.» «Kes tulid?» küsime. «Moraalipolitsei,» kõlab vastuseks.

Kaks minutit hiljem ületab silda seltskond politseinikke. Äkitselt näitab üks neist musta tšadoori kandvale kolleegile ühe mööduva neiu pahkluid. Agent peatab noore naise ja hoiatab teda, kuid laseb lõpuks minna.

Paar meetrit edasi küsime neiult, mida talle öeldi. «See on moraalipolitsei. Ta ütles, et ma ei või sellises riietuses ringi käia. Vabandasin ja ütlesin, et ei teadnud ja et lähen nüüd riideid vahetama,» selgitab ta. Peatatud neiu kandis lühemaks tehtud teksapükse ja ketse koos lühikeste sokkidega, näidates nii umbes kuue sentimeetri jagu keelatud nahka.

Iraani pealinn Teheran. Foto: Javier Brandoli

Teheranis asuva modernse Nofel Loshato teatri kohvikus mängib oma siniseks toonitud juustega 33-aastane üksik naisõiguslane L. Moodne atmosfäär, nagu paljudes ümberkaudsetes kohtades, lõhub kiirelt mitu stereotüüpi. See võiks vabalt olla teatrikohvik New Yorgis, Londonis või Tokyos, aga see on Teheranis. L, kellel puudub nimi mõnede tema ideede pärast, mida siin ei lubata, on õppinud sellega elama.

Tunneme huvi, kas ta tunneb, et pole vaba, või on enda jaoks normaliseerinud, et tema õigused on piiratud. «Ma elan selle tõsiasjaga, et islamiseaduste järgi on naised meeste silmis provokatiivsed, mistõttu tuleb nende vabadusi piirata. Ma ei nõustu sellega üldse, kuid kuna ma ei suuda reegleid muuta, pean nendega elama.»

Sotsiaalmeedia, nagu paljud teised võrgustikud ja meediad, on Iraanis keelatud. Siiski ei takista see endist presidenti Mahmoud Ahmadinejadi omamast omaenda Twitteri kontot või ajatolla Khāmene'īd omamast isegi eri keeltes kontosid.

Mitte kaugel Nofelist asub linnateater. Sealse väljaku ümbruses tegutseb varjatult Teherani keelatud põrandaalune homoseksuaalide liikumine. Koht, kus on võimalik kogeda riigis ootamatut tasakaalu.

«Siia piirkonda tulevad ka transseksuaalid,» ütleb L. Meie üllatunud pilkude peale seletab ta: «Transseksuaalsus on Iraanis lubatud, homoseksuaalsus mitte. Khomeynī pani paika, et inimesed võivad sugu vahetada, kui nad läbivad vaimse kontrolli. Alates 2013. aastast aitab valitsus rahastada soovahetusega kaasnevaid kulutusi ja pakub neile soovahetuse järel uusi rolle ühiskonnas.»

Khomeynī fatvaa 1986. aastal, pärast seda, kui ajatollat veenis Iraani transõiguslane ja advokaat Maryam Hatoon, dikteeris: «Kõikvõimsa nimel. Jumal lubab sugu vahetada, kui seda soovitab usaldusväärne arst.»

Igal juhul ei mõjuta see ootamatu ühiskonna avatus transseksuaalsete inimeste kohta kuidagi suhtumist homoseksuaalsete kogukonda. «Seksuaalne kaos jätkub siiani lääneriikides, kus on tõsiseid moraalseid pahesid nagu homoseksuaalsus, mis on liiga häbiväärsed, et neist isegi rääkida,» ütles hiljuti näiteks ajatolla Khāmene'ī.

Kõik on keelatud, kõik on võimalik

Reaalsus on Iraanis keeruline, sellel on palju tahke. Olemas on teatud modernne Iraan 2.0, mis on avatum ja väljapoole vähe tuntud, kaugemal peakatetest, märtritest ja palvetest. Avangardism Iraanis eksisteerib igas suuremas linnas, ja möödub avalikus elus domineerivast traditsioonilisest ja seadustel põhinevast Iraanist. «Kõik on Iraanis keelatud, aga siiski saab kõike teha,» märgib L-i saatev Zahid, kes loeb parajasti Twitterit.

Sotsiaalmeedia, nagu paljud teised võrgustikud ja meediad, on Iraanis keelatud. Siiski ei takista see endist presidenti Mahmoud Ahmadinejadi omamast omaenda Twitteri kasutajakontot või ajatolla Khāmene'īd omamast isegi eri keeltes kontosid. «Iraanis kasutavad kõik VPNi, et pääseda internetti ja keeldudest mööda minna,» selgitab Zahid.

Sama käib ka teatud keelatud muusika, filmide, televisiooni ja raamatute kohta. Seistes ühelt poolt silmitsi peale surutud seadustega, on riigis tekkinud paralleelne reaalsus. «Kõik pääsevad ligi ükskõik millisele filmile või muusikale. Neid müüakse mustal turul, neid saab alla laadida internetist või näha satelliittelevisioonis,» räägib L.

«Mõnikord tulevad agendid ja paluvad mõned raamatud eemaldada, kuid järgmisel päeval on need taas müügis ja kõigile vaatamiseks.»

Raamatud on hea näide reeglite ja reaalsuse tasakaalust. Kohe Meydan-e Enghelab-e metroojaama kõrval asuva raamatupoe aknal on Hitleri «Mein Kampf», mille müük on riigis lubatud, kõrvuti filosoofiaraamatute ja Shah Reza Pahlavi biograafiatega, mis on ametlikult keelatud. «Mõnikord tulevad agendid ja paluvad mõned raamatud eemaldada, kuid järgmisel päeval on need taas müügis ja kõigile vaatamiseks,» ütleb meile raamatumüüja.

Intellektuaal, kes aktsepteerib islamiseadusi

Iraani naiste hääl ei ole aga sugugi ühene. Selles paljususes on nüansse ja isiksusi, näiteks intellektuaal ja professor Najmeh Shobeiri, kellega kohtume tema kabinetis Tabatabaí ülikoolis. Tema õigustab loori kandmist: «Ma ei saa sind hinnata T-särgi, pluusi, lipsu või turbani järgi. See riietuse vaatamine jätab mulle mulje, et asjatundmatud inimesed üritavad teistega manipuleerida. Kuidas me ei imesta siis, kui näeme aafriklast, kes paneb kolm sõrmust suhu?»

Kas siinkohal pole vahe mitte selles, kas aafriklasele on see kohustuslik või mitte? «Tõsi, kuid tuleb mõista, et on islamiseadused. Ma ei saa näiteks arvustada tsölibaati, sest see on dogma. Oskad sa mulle seletada, miks tsölibaat eksisteerib ja miks on nii palju mitteametlikke suhteid preestrite ja nunnade vahel? See on kristluse dogma. Loor on islamiseadus. Paljud inimesed soovivad loori kanda ja paljud ei soovi.»

Piknik Esfahānis. Foto: Javier Brandoli

«Ometi on seal oluline nüanss: kui ma ei ole preester, siis ma ei pea elama tsölibaadis. Kui ma ei ole usklik, siis ma ei pea ususeaduseid järgima,» selgitame. – «Nõustun, kuid toimus islamirevolutsioon, kus 98 protsenti inimestest hääletas islamivabariigi ja selle seaduste poolt.»

Paljud iraanlased usuvad, et lääs paneb teatud õiguste piiramist pahaks ainult siis, kui need on vastuolus tema põhimõtetega. «Šahhi ajal pidid samad inimesed, kes kandsid hidžaabi, selle ära võtma, ja siis ei öelnud Euroopa midagi. Minu vanaema, väga kultuurne ja ilus naine, ütles mulle: «Ma ei saanud tänavale minna, sest nad võtsid mult loori ära!» See oli ka agressiivne,» ütleb ta.

Maailmapanga 2020. aasta andmete järgi olid Iraanis vaid 13,84 protsenti töötavatest inimestest naised. «Vabadus otsustada, milliseid riideid ma kannan, on oluline, kuid isegi veel olulisem on tunda end iseseisvana ja oma elu kontrollida,» selgitab traditsioonilise Toranjestani hotelli direktor Mehruaz Jorsandi. Tegemist on ühega vähestest Iraani naistest, kes linna kõige vanemas ja konservatiivsemas osas hotelli peab. See koos tõigaga, et kõik ta töötajad on naised, äratas naabrites aga kahtlust.

Mehruaz Jorsandi oma abikaasaga. Foto: Javier Brandoli

Kuidas on naabrid harjunud naise juhitava äriga? «See on üks linna vanimaid linnaosasid. On inimesi, kes ei soovi siia uusi ärisid, kuna see muudab senist traditsioonilist kultuuri,» lausub ta.

Pinged Jorsandi ja tema naabrite vahel on kahe Iraani vaheline hõõrdumine, mis eksisteerib kogu riigis. Shirazi-sarnastes suurlinnades on selliseid tänavaid nagu trendikas Afif Abad, mille kunstigaleriides saavad naised töötada hõlpsasti, kuid traditsioonilistes külades, näiteks Qeshmi saarel asuvas Laftis, on galeriid, kus naised vajavad aega lihtsalt selleks, et julgeksid meestega rääkida.

Maailmapanga 2020. aasta andmete järgi olid Iraanis vaid 13,84 protsenti töötavatest inimestest naised.

«On naisi, kellel kulub kuid, enne kui nad julgevad klientidega rääkida. Kuid on väga oluline, et neil naistel oleks töökoht ja oma raha. See on nende iseseisvus,» selgitab sealsetel saartel kaks galeriid avanud Iraani kunstnik Ahmad Nadalian.

Nadalian on sotsiaalne orkaan, kes raputab selle linnakese traditsioonilisi aluseid.

Kas tema projektiga on olnud raske leppida pigem meestel või naistel, pärime talt. «Alguses arvasid mõlemad, et ma olen hull, kuid minu idee on kaasata rohkem naisi. Kõige raskem on veenda neid seda tegema. Nüüd võib näha ühte naist juhtimas mu poe müügitegevust – ja seejuures juhtimas kolme meest. See on minu ime,» räägib ta.

Mõni päev hiljem näen ultratraditsioonilises külas Abyanehis uksi, mille koputitel on ka «sugu». «Need koputid sümboliseerivad meest ja naist. Kui keegi on ukse taga, saab juba koputusest aru, kas on oodata meest või naist ja kas tuleb oma pea katta või mitte,» selgitavad kohalikud.

Koputid Abyanehis. Foto: Javier Brandoli

Reis lõppeb pika autosõiduga läbi riigi. Enne lahkumist külastame lennujaama lähedal asuvat Khomeynī mausoleumi.

Ümber autoparkla on mitu telki. «Paljud vaesemad pered tulevad siia magama, sest tegemist on ohutu kohaga. Neil pole raha, et endale Teheranis hotelli lubada,» räägib meie autojuht. Khomeynī oli vaeste, šahhi poolt unustatute hääl, ja on seda siiani.

Revolutsioon ei lõpetanud vaesust, mis on eri uuringute järgi 20 ja 40 protsendi vahel (mõned uuringud hindavad vaesust veelgi suuremaks), ometi on revolutsiooni toetajaid just nende seas enim. On palju iraanlasi, rikkaid ja vaeseid, linnas ja maal, traditsioonilisi ja avangardiste. Nad kõik elavad koos, pöörates pilgu teisele poole.