:format(webp)/nginx/o/2021/06/29/13882428t1h5d8e.jpg)
:format(webp)/nginx/o/2022/05/22/14569421t1hc1f0.jpg)
- Olivier-Rémy Beli sõnul on sõda Ukrainas hoiatus, et EL peab tõstma oma kaitse uuele tasemele.
- ELi loodav 5000-liikmeline kiirreageerimisüksus peaks põhinema tahtekoalitsiooni põhimõttel.
- Prantsusmaa abi Ukrainale on mahukas, kuid Pariis eelistab selle täpset sisu mitte avaldada.
Sõda Ukrainas on põhimõtteliselt muutnud Euroopa Liidu (EL) lähenemist kaitsepoliitikale ning nüüd tuleb mõelda, kuidas leida raha võimekuste arendamiseks, ütles usutluses Postimehele Prantsusmaa kaitseministeeriumi tippametnik Olivier-Rémy Bel.
Hiljuti Tallinnas Lennart Meri konverentsil osalenud asjatundja sõnul hinnatakse Pariisis väga, et eestlased otsustasid Prantsusmaale Malis appi tulla, ning vastastikuse solidaarsuse märgiks on Prantsusmaa suurendanud sõjalist kohalolekut nii Eestis kui ka mujal Ida-Euroopas.
:format(webp)/nginx/o/2022/05/22/14569427t1h5255.jpg)
Olivier-Rémy Bel
- Sündinud 1988. aastal.
- Aastatel 2016–2017 oli Prantsusmaa kaitseministeeriumi rahvusvaheliste suhete ja strateegia osakonna Põhja-Ameerika büroo juht, seejärel kuni 2019. aastani ELi büroo ülem, praegu kaitseministeeriumi erinõunik Prantsusmaa ELi nõukogu eesistumise juures.
- 2019–2020 oli USA mõttekoja Atlantic Council vanemteadur.
- 2019. aastal nõustas Prantsusmaa kaitseministrit Florence Parlyd Euroopa ja Aafrika küsimustes.
- 2009. aastal omandas bakalaureusekraadi Cambridge’i ülikoolis, 2014. aastal magistrikraadi Pariisi poliitikauuringute instituudis (Sciences Po), aastatel 2014–2015 läbis Prantsusmaa riikliku avaliku halduse kooli (École nationale d’administration).
Alates Ukraina sõja puhkemisest on EL astunud kaitsevaldkonnas kaks pretsedenditut sammu: esiteks oleme ELi rahaga ostnud Ukrainale relvastust ning teiseks leppisid valitsusjuhid märtsi lõpus kokku ühise 5000-pealise kiirreageerimisüksuse loomise. Kui kaugel üksusega praegu ollakse?
Euroopa Liit läbib kaitsevaldkonnas praegu fundamentaalset muutust. EL sai alguse kui majanduslik projekt, mis pidi asendama toorel jõul põhineva korra õigusel põhineva korraga. Nüüd aga hakkab EL mõistma, et temast peab saama tõeline geopoliitiline tegija, kes suudab seista silmitsi maailma suurvõimudega.
Esimese šoki saime juba 2014. aastal Krimmi annekteerimisega ning sealt algas muutus mõtlemises, mis viis näiteks Euroopa Kaitsefondini. See oli tohutu samm edasi, sest EL asus seeläbi rahastama kaitsetööstust, mis varem oli juba omaette suur tabu.
EL on mõistmas, et temast peab saama tõeline geopoliitiline tegija, kes suudab seista silmitsi maailma suurvõimudega.
Teine suur šokk oli nüüdne Venemaa sissetung Ukrainasse. Võtsime kasutusele Euroopa rahutagamisrahastu, mis on täiesti uus instrument ja loodi ELi 2021.–2027. aasta eelarve osana.
Ukraina sõja puhkemise ajaks oli see jõus olnud vähem kui aasta ning hakkasime selle rahastu kaudu tarnima Ukrainale suurel hulgal relvastust. Mõte, et EL hakkaks tarnima sõjas olevale riigile relvastust, oli täiesti pöördeline ning demonstreerib, kuivõrd suure sammu on EL ses osas edasi astunud.
/nginx/o/2022/05/22/14569425t1hfca7.jpg)
Mõte luua 5000-pealine kiirreageerimisüksus sai alguse mullu sügisel pärast Kabuli langemist Talibani kätte, kui idee käis välja ELi välispoliitika kõrge esindaja Josep Borrell. Lõpuks sai selle üksuse loomine osaks ELi strateegilisest kompassist, mille liikmesriigid märtsi lõpus vastu võtsid.
Soovime selle üksusega olla väga pragmaatilised. Mõte ei seisne selles, et loome üksuse, mida ei kasutata, ning jätame ta lihtsalt kuhugi vedelema, sest see pole kasutuskõlblik. Pragmaatilisus hõlmab endas mitut aspekti. Esiteks on tarvis sõjalist võimekust.
Teine küsimus hõlmab otsustusprotsessi. Kuidas muuta see paindlikumaks? Kuigi kiirreageerimisüksuse loomiseks on tarvis kõigi liikmesriikide heakskiitu, on hiljem võimalik jätta see üksus nende riikide hoolde, kes sellega tegeleda soovivad.
Siin saab vaadata ELi lepingu artikli 44 poole, mis võimaldab ELil tegutseda teatud valdkondades tahtekoalitsiooni põhimõttel, ilma ühehäälsuseta. Ühine kiirreageerimisüksus on lõppeesmärk, mida me saavutada soovime, aga selleks on meil veel tarvis enne ületada mitmesugused raskused.
Sarnase loogika alusel lõi Prantsusmaa 2018. aastal ka Euroopa valmidusalgatuse (European Intervention Initiative ehk EI2). Kuidas sobitub EI2 Prantsusmaa püüdlustesse Euroopa strateegilise autonoomia saavutamiseks? See ei allu ELi institutsioonidele ega ole nõnda oma tegevuses nendest piiratud.
Tõsi, Euroopa valmidusalgatus ei ole ELi all. Selle algatuse mõte on luua eurooplaste vahel ühine strateegiline kultuur, võimekus ühiselt tegutseda. Kui meid peaks tabama kriis, siis peame olema suutelised tegutsema, olgu kahepoolselt, tahtekoalitsiooni, ELi, NATO või ÜRO tasemel. Selleks on meil tarvis valmistuda aga juba enne kriisi. Muide, praegu on EI2 üsnagi põhjamaise kallakuga, sest selle 13 liikme sekka kuuluvad nii Soome, Rootsi, Norra, Taani kui ka Eesti.
/nginx/o/2022/05/22/14569422t1h83c9.jpg)
Seni oleme Euroopa rahutagamisrahastu kaudu Ukrainale andnud relvaabi kahe miljardi euro väärtuses, mis kaitsevaldkonnas on väga väike summa. Kuhu võiks see rahastu tulevikus areneda? Kas seda oleks võimalik kasutada ELi liikmesriikide relvajõudude toetamiseks, nii nagu praegu on ühtses põllumajanduspoliitikas toetused liikmesriikidele?
Nagu mainisin, oleme Euroopa rahutagamisrahastu ning relvastuse ostmisega astunud enneolematuid samme. Sõda Ukrainas on andnud lääneriikidele selgelt mõista, et selline rahastu on ELi tasandil vajalik. Liikmesriigid peavad jätkama Ukrainale relvade tarnimist ning see tähendab, et liikmesriigid ise peavad oma varusid ühel päeval täiendama.
Mõistame väga hästi, kui suur samm oli Eesti jaoks tulla Mali kõrbesse ning kuivõrd võõras keskkond see Eestile on.
Nõnda on tarvis ka mõista, kus on praegu täitmist vajavad lüngad – näiteks strateegilise transpordi, luure ja seire valdkonnas –, aga samas planeerida ka tulevikuvõimekuste arendamist näiteks kosmosevaldkonnas ja küberruumis. Seega tuleb valmistuda tulevikuks ning kõik see nõuab raha ja pikaajalist planeerimist.
Väljakutse on aga lühiajalise poliitilise impulsi ümberkujundamine kaitsevaldkonna pikaajaliseks rahastamiseks, sest kaitsevõimekuse arendamine võtab aega ning arendus- ja teadustegevus võtab isegi veel kauem. See võib aga tähendada, et meil on tarvis uusi finantsvahendeid Euroopa raha kaasamiseks kaitsevõimekuse arendamiseks.
/nginx/o/2022/05/22/14569426t1hd4a1.jpg)
Prantsusmaa on Ukrainat üsna aktiivselt toetanud, kuigi Pariis hoiab oma sõjalist tuge paljuski saladuses. Siiski jääb mulje, et ameeriklased ja britid on kandnud suuremat vastutust kui Prantsusmaa. Kas Prantsusmaa kui ELi suurim sõjaline jõud ei peaks võtma aktiivsemat rolli Ukraina abistamisel?
Tõsi, Prantsusmaa on Ukrainasse aktiivselt relvi tarninud, millest osa oleme ka avalikuks teinud, nagu näiteks liikurhaubitsad CAESAR. Meie abi on olnud üsna mahukas, aga me ei soovi operatsioonilise turvalisuse nimel kõiki detaile avalikustada.
Ka diplomaatilisel tasandil oleme olnud üsna aktiivsed. Näiteks nii ÜRO Julgeolekunõukogus kui ka Peaassambleel juhtis Prantsusmaa resolutsioone, mida Venemaa pidi vetostama, näidates, kuivõrd isoleeritud on Moskva. Oleme Euroopa Liiduski olnud töised, olles mitmete ELi tasemel Ukraina abistamiseks langetatud otsuste juures.
/nginx/o/2022/05/22/14569424t1hda0f.jpg)
Ka NATOs oleme oma panust suurendanud. Oleme toonud lisavägesid Eestisse (varem Eestis olnud Prantsuse üksused pidid rotatsiooni korras lahkuma, kuid asemele toodi uued üksused, mis tagaksid pideva Prantsuse kohalolu – R. M.) ja viinud oma hävitajad turvama Ida-Euroopa õhuruumi. Balti riikide ja Poola kohal on praegu rohkem Prantsuse hävitajaid kui kunagi enne.
Lisaks juhib Prantsusmaa esimest korda Rumeeniasse paigutatud NATO kiirreageerimisüksust, mis mais muutus NATO eelpaigutatud missiooniks sarnaselt NATO eelpaigutatud üksuste missiooniga eFP, mis on praegu Baltimaades ja Poolas.
Tuleb märkida, et kõige selle aluseks on Euroopa solidaarsuspõhimõte. Need pole vaid tühjad sõnad, vaid see on päriselt oluline. Solidaarsus on äärmiselt tähtis, seda eriti Eestile, kus koostöö Prantsusmaaga on viimastel aastatel aina süvenenud. Prantsusmaa on suurendanud kohalolekut Eestis, Eesti omakorda osaleb meie Barkhane’i ja Takuba missioonil Saheli piirkonnas Aafrikas.
/nginx/o/2022/05/22/14569423t1h3cd8.jpg)
Mõistame väga hästi, kui suur samm oli Eestile tulla Mali kõrbesse ning kuivõrd võõras keskkond see Eestile on, ja me hindame seda väga. Selline solidaarsus toimib ka praegustes kriisides, kus me oleme suurendanud oma kohalolu Ida-Euroopas vastusena Venemaa agressioonile. Sõda Ukrainas tähistab tõepoolest pöördepunkti ning tegu on hoiatava signaaliga, et peame Euroopa kaitsevõime arendamise uuele tasemele tõstma.
Nüüd, kui Prantsusmaa Malist lahkub, millised saavad olema Pariisi järgmised sammud Sahelis?
Ma ei saa sellest enne väga palju rääkida, kui asi on juba avalik, kuid kõik, mida teeme, on kooskõlastatud meie sealsete Euroopa partneritega, sest tegu on ühise jõupingutusega. Olen isiklikult pealt näinud, kui palju jõupingutusi tehakse suhtlemiseks sihtüksuse Takuba partneritega, aga ka kõigi teistega, kes on Mali missiooni panuse andnud.
Ühtlasi peavad meie järgmised sammud vastama Aafrika riikide vajadustele ja soovidele. Järgmiste sammudel planeerimisel peaks meie lähenemine olema regionaalne ehk me ei vaata mitte ainult Malit, vaid ka sellega piirnevaid riike.