Anna Bondar ootab oma järge joogiveekraani juures Lõuna-Ukraina sadamalinnas Mõkolajivis, kuulates kaugusest kostvat suurtükikõma ja aeg-ajalt kaikuvaid õhuhäiresignaale.

79-aastane naine, kelle abikaasa on voodihaige, kulutab iga päev kaks-kolm tundi, et vedada veekanistreid koju. «Ma olen väga väsinud,» möönab ta.

Seesugused reisid muutuvad vaid kurnavamaks, kui kevadest saab suvi.

Alates sellest, kui sõjategevus Ukraina lõunarindel lõhkus aprillis veetrassi ja katkestas veevarustuse paljudes piirkondades, on kohalikud elanikud juba mitu nädalat kõndinud linnas ringi lootuses leida veeautosid. On neidki, kes otsivad vett jalgratta seljas, mõned sõidavad autoga.

Kommentaarid
Copy