Raamatus on hulk läbivaid teemasid.
Esimene teema: Eduard Profittlichi isik ja tema traagiline saatus. Paavst lähetas ta 1930. aastal Eestisse kohaliku katoliku koguduse juhiks. Sakslane (pärit Reinimaalt), katoliiklane, jesuiit. Eduard Profittlich tuli katoliku kogudust juhtima maal, kus palju ei teatud ei katoliku kirikust ega jesuiitidest. Ühiskond oli salliv, kuid ükskõikne. Aga ajaloolises rahvusideoloogias oli katoliku kirikul kui eestlaste muistse vabadusvõitluse lämmatajal tähtis osa. Kogudus oli väike ning koosnes suures osas baltisakslastest ja poolakatest. Autor loob Profittlichist kuvandi kui leebest, tagasihoidlikust, võimule lojaalsest, aga samas vankumatust katoliiklasest, kes oli küll inimeste suhtes sõbralik ja paindlik, aga mitte üle katoliiklike reeglite (ei laulatanud inimesi, kes olid juba enne abielus olnud). 1936. aastal tuli kirikult tema töö eest kõrge tunnustus: paavst nimetas Eduard Profittlichi piiskopiks. Ka Eesti ühiskond oli hakanud Profittlichist lugu pidama – piiskopiks ülendamine oli suur sündmus. Vahepeal oli temast saanud Eesti kodanik.