/nginx/o/2016/10/19/5975469t1hd455.jpg)
/nginx/o/2022/06/09/14615479t1h8edc.jpg)
- Katrin Lauri «Tunnistaja» rikastab ettekujutust ajaloost läbi Eduard Profittlichi isiku.
- Eestis peeti Eduard Profittlichist lugu ja seda kinnitab tema piiskopiks nimetamine.
- Lõpu eel oli Eduard Profittlichi põhimure, et ta ei unustaks meieisapalvet.
Katrin Laur on kirjutanud ajaloolise romaani katoliku piiskopist Eduard Profittlichist. Suurepärane raamat, ainult et parasjagu mahukas. Kui arvestada, et tänapäeva inimene suudab tähelepanu kirjutatud tekstile koondada kolmeks sekundiks, pealkirja jagu, siis on selle raamatu läbilugemine korralik ettevõtmine. Aga tasub ära.
/nginx/o/2022/06/09/14615515t1h32f8.jpg)
ARVUSTUS
Katrin Laur
«Tunnistaja»
Hea Lugu, 2022
829 lk
Raamatus on hulk läbivaid teemasid.
Esimene teema: Eduard Profittlichi isik ja tema traagiline saatus. Paavst lähetas ta 1930. aastal Eestisse kohaliku katoliku koguduse juhiks. Sakslane (pärit Reinimaalt), katoliiklane, jesuiit. Eduard Profittlich tuli katoliku kogudust juhtima maal, kus palju ei teatud ei katoliku kirikust ega jesuiitidest. Ühiskond oli salliv, kuid ükskõikne. Aga ajaloolises rahvusideoloogias oli katoliku kirikul kui eestlaste muistse vabadusvõitluse lämmatajal tähtis osa. Kogudus oli väike ning koosnes suures osas baltisakslastest ja poolakatest. Autor loob Profittlichist kuvandi kui leebest, tagasihoidlikust, võimule lojaalsest, aga samas vankumatust katoliiklasest, kes oli küll inimeste suhtes sõbralik ja paindlik, aga mitte üle katoliiklike reeglite (ei laulatanud inimesi, kes olid juba enne abielus olnud). 1936. aastal tuli kirikult tema töö eest kõrge tunnustus: paavst nimetas Eduard Profittlichi piiskopiks. Ka Eesti ühiskond oli hakanud Profittlichist lugu pidama – piiskopiks ülendamine oli suur sündmus. Vahepeal oli temast saanud Eesti kodanik.
/nginx/o/2022/06/09/14615475t1hc75c.jpg)
Usutavad oletused ja ajalugu
Kogudus kasvas tasapisi, katoliku kirikuga ühines eestlasi. Kuni tuli 1939. aasta. Elu muutus. Euroopa tsivilisatsiooni hakkasid hävitama Hitleri Saksamaa ja Stalini Nõukogude Liit.
Algas sakslaste lahkumine. Saksa saadik Eestis ütles Profittlichile otse, mis tulema hakkab, ja soovitas tal tungivalt Eestist lahkuda. Paavst soovitas jääda, kuni võimalik. Aga kui piiskop oleks väga tahtnud lahkuda, küllap oleks teda mõistetud.
Kogu piiskop Profittlichi elukäik kuni hukkumiseni vangilaagris on mingil moel sarnase mustriga. Ta ei kahelnud, et bolševismile ja fašismile vastuhakkamine tähendab surmaohtu.
Õhtul enne juuniküüditamist 1941. aastal hoiatati teda ja soovitati tungivalt kusagile maale peitu minna. Eduard Profittlich saatis kõik kaastöölised ära, ise pakkis kohvri ja jäi äraviimist ootama. Sel ööl ei tuldud.
Ükskord ikka tuldi. Autor on saanud kasutada piiskopi ülekuulamise protokolle. Eduard Profittlich ei murdunud. Ta ei loobunud oma vaadetest. Selles leebes inimeses oli tohutu vaimujõud. Võib väita, et seda toitis usk Jumalasse ja Jeesus Kristusesse. Kas Jeesus Kristus oleks oma koguduse maha jätnud? Ei iial. Kas Jeesus Kristus oleks loobunud oma vaadetest, kui talle oleks pakutud mingit tasuvat ametit Rooma impeeriumi teenistuses? Ei iial. Kas Jeesus Kristus teadis, mis teda Rooma võimude poolt ootab? Teadis.
Ja kes on lõpuks vaimne võitja? Kas vang Profittlich või tema piinajad?
Lõpu eel oli Eduard Profittlichi põhimure, et ta ei unustaks meieisapalvet.
Katoliku kiriku mõju Euroopa tsivilisatsioonile ja ühiskondlikule korrale on olnud ja on tänaseni hiiglasuur.
Teine teema: Eesti Vabariik. Romaanis näib, et piiskop Profittlich kohtus ühel või teisel moel peaaegu kõigi nimekate eestlastega. Nende kohtumiste ja jutuajamiste kaudu loob autor panoraamse pildi tolle aja Eesti Vabariigist. Nende kohtumiste kohta pole ilmselt olemas mingit tõendusmaterjali, need on autori oletused. Üks teine autor, kes kirjutas raamatu oma vanaisast, kasutab Eesti Vabariigi kui raamatu tegelase kirjeldamiseks sama meetodit. Autori oletused on väga usutavad. Vaevalt et Profittlich kohtus mitmel korral Anton Hansen Tammsaarega, aga miks ei võinud nad kohtuda? Kuigi mingeid kirjalikke märkmeid tõendamiseks nähtavasti pole. Ühes kohas figureerib väike tüdruk Käbi Laretei. Miks mitte uskuda?
See oletuste meetod Eesti ühiskonna kirjeldamiseks meeldib mulle väga. Oletused annavad kokku äärmiselt usutava pildi ajaloost.
Kolmas teema: katoliku kirik. Raamatus on väga palju juttu katoliku kirikust, tema keskusest Roomas, paavstidest ja teistest kõrgetest kirikutegelastest. Väga palju on usulise sisuga tekste.Aga tervikuna toob raamat esile katoliku kiriku ühiskondliku rolli ja poliitika, mis veetleb kindlasti mõningaid lugejaid, sealhulgas mind.
Meie muistse iseseisvuse hävitas katoliku kirik. Ristiusk toodi meile tule ja mõõgaga, katoliku kirik on kogu ajaloos olnud tagurlik. Eriti vastikud on jesuiidid, sõna «jesuiitlik» tähendab ju midagi eriti salakavalat. Need on seisukohad, mis on eestlaste teadvuses väga pikka aega valitsenud ja mis meeldisid ka nõukogude võimule.
/nginx/o/2022/06/09/14615474t1hbe3a.jpg)
Alati on olnud selles konstruktsioonis ka üksikuid kahtlejaid. Eesti sõjaeelse vabariigi viimane majandusminister Leo Sepp kirjutas näidendi «Kaupo», kasutades varjunime Rein Sarvesaare. Selle lavastas esimest korda 82 aastat hiljem, 2019. aastal Jaan Tooming pealkirja «Kaupo ja Lembitu» all. Liivlaste vanem, ristiusu eestvõitleja Kaupo on selles teoses edumeelne ja Lembitu tagurlik tegelane.
Euroopa Liidu aluslepingust (Lissaboni lepingust) jäi välja kristluse kui Euroopa tsivilisatsiooni ühe alustala mainimine. Kahju. Oleks olnud piisavalt palju põhjusi seda mainida.
Katoliiklus on kõigi aegade suurim väärtuspõhine kogukond. 1,3 miljardit liiget, toiminud üle 2000 aasta. Kui me oma tänapäevases ühiskonnas otsime püsiväärtusi, siis katoliku kirik ei otsi mingeid uusi väärtusi. 2000 aastat ikka samad väärtused.
Katoliku kiriku mõju Euroopa tsivilisatsioonile ja ühiskondlikule korrale on olnud ja on tänaseni hiiglasuur.
Poliitiliselt pole katoliiklik kirik kunagi riigivõimule allunud. Teda on tõrjutud, temaga on võideldud, aga mitte ükski riigivõim pole katoliiklust endale allutanud.
«Tunnistaja» rikastab tublisti ettekujutust meie ajaloost läbi katoliku piiskopi Eduard Profittlichi isiku.
Tänu sellele eksisteeris Euroopas aastasadu omamoodi poliitiline kaksikvõim, mis võimaldas ühiskondlik-poliitilise alternatiivsuse.
Katoliku kirikus tõustakse hierarhias ülespoole võimete järgi. Tänapäeval ei ole see midagi erilist, küll aga oli keskajal. Keskaja ilmalikku ühiskonda valitses aadel, vürstid, krahvid jne. Mitte kuidagi ei saa ette kujutada, et kaupmehe pojast võiks saada kuningas. Aga kaupmehe pojast võis saada paavst küll. Tohutu pikas paavstide loetelus on enamik muidugi kõrgkihist pärit, aga leiab ka kaupmehe poegi ja «tagasihoidlikust perest pärit» paavste. Kirik oli võimalus noortele meestele, kes olid andekad, aga ei pääsenud kõrgele madala päritolu tõttu. Taiplik lugeja saab aru, kui tähtis oli see ühiskonnale.
/nginx/o/2022/06/09/14615478t1h7f45.jpg)
Veel üks tähelepanuväärne element katoliku kirikus, mis kajastub ka Katrin Lauri raamatus, on nn kirikupärimus, mille hulka kuuluvad ka paavsti karjasekirjad, entsüklikad. Need on pühakirjaga võrdse tähendusega. Aga see tähendab, et katoliku kirik (paavst) saab usutunnistust kaasajastada. See ei ole võimalik protestantismis.
Skemaatiline vastandumine Nigol Andreseniga
Eduard Profittlich oli jesuiit. Jesuiite ümbritseb palju müüte. Tuletage meelde kasvõi Alexandre Dumas’ romaane musketäridest. Tegelikult on tegemist Ignatius Loyola ja tema sõprade 1540. aastal asutatud organisatsiooni Jeesuse Seltsiga, mille liikmed pühenduvad katoliku usu propageerimisele hariduse, kultuuri ja heategevuse kaudu. 1569. aastal asutasid jesuiidid Vilniuse ülikooli. Tartus tegutses 1583–1625 jesuiitide asutatud Collegium Derpatense.
Neljas teema: Nigol Andresen. Nigol Andresen oli huvitav ja mitmekihiline inimene. Mitte lihtne mees, vaid vasakpoolne poliitik, juunikommunist, kirjandusõpetaja, kirjanik, kriitik. Autor vastandab tõsiuskliku juunikommunisti Eduard Profittlichile. See on natuke skemaatiline. Ta oli kommunismiusklik intellektuaal, kes, nagu pärast sõda ilmnes, ei klappinud poliitilise süsteemiga, mis viis ta viieks aastaks vangilaagrisse. Paljud kommunistlikud tegelased, kes Eesti Vabariigi hävitamises osalesid, olid primitiivsed intrigandid, oma kasu peal väljas. Eduard Profittlichile oleks sirgjooneliselt vastandunud mõni müüdav karjerist, ilma ideedeta, ilma väärtusteta.
/nginx/o/2022/06/09/14615516t1h88f6.jpg)
Katrin Lauri «Tunnistaja» on haarav teos. Muidugi on seal ka ebatäpsusi, aga mitte suuri. Paljud autorid, kaasa arvatud Laur, unustavad sündmusi kirjeldades ära aastaarvud: «…oktoobris…», aga mis aastal? «Enne jõule…», aga mis aastal?
Eesti kulda ei saanud Nõukogude valitsus Ameerika Ühendriikidest tagasi nõuda. Kuld oli deponeeritud Rootsi (anti kohe 1940 Nõukogude Liidule), Inglise Panka (valitsus andis Nõukogude Liidule 1969) ja Rahvusvahelisse Arvelduste Panka Šveitsis Baselis (ei andnud kulda kunagi Nõukogude Liidule, hoolimata suurest pressingust). Tehniliselt hoidis Šveitsi pank küll oma kulda Ameerikas, aga juurdepääs sellele oli võimalik ainult Šveitsi kaudu.
«Tunnistaja» rikastab tublisti ettekujutust meie ajaloost läbi katoliku piiskopi Eduard Profittlichi isiku.