N, 29.09.2022

INTERVJUU ⟩ Politoloog Ivan Krastev: venelased on valmis Putini filmi edasi vaatama, kuid ei taha selles osaleda

Berit Nuka
, toimetaja
Politoloog Ivan Krastev: venelased on valmis Putini filmi edasi vaatama, kuid ei taha selles osaleda
Facebook Messenger LinkedIn Twitter
Comments
Tallinnas Lennart Meri konverentsil osalenud tuntud politoloogi Ivan Krastevi hinnangul tegutseb Vladimir Putin lähtuvalt ettekujutusest, et peab oma eluajal kõik Venemaa probleemid lahendama. 
Tallinnas Lennart Meri konverentsil osalenud tuntud politoloogi Ivan Krastevi hinnangul tegutseb Vladimir Putin lähtuvalt ettekujutusest, et peab oma eluajal kõik Venemaa probleemid lahendama. Foto: Eero Vabamägi

Lääne reaktsioon Krimmi annekteerimisele ja Venemaa nüüdsele agressioonile Ukrainas erines, sest esimesel puhul taandusid ukrainlased ise võitluseta, ütles usutluses Postimehele Bulgaaria politoloog ja mõtleja Ivan Krastev.

Tema hinnangul on lääs nüüd aga paradoksaalsel kombel tõsiselt mures Venemaa nõrkuse pärast lahinguväljal, sest peljatakse, et kaotust tajuv Venemaa võib olla valmis ettearvamatuteks käikudeks, sealhulgas haarama tuumarelva.

Kevadel Der Spiegelile antud intervjuus ütlesite, et kui seni elas Euroopa sõjajärgses maailmas, siis nüüd elame sõjaeelses maailmas. Kas Euroopa tunneb end teie arvates rünnatavana?

Kogu arusaam sellest, mis on Euroopale – sellele Euroopa projektile – omane, oli paljuski Teise maailmasõja tulemus. Esiteks oli Euroopa olukorras, kus me ei uskunud, et järgmise suure sõja toimumine siin on võimalik.

Mõistagi oli kohalikke konflikte, oli sõda Jugoslaavias, kuid inimesed uskusid, et see on jäänud minevikku ja kui aeg edasi läheb, võib meil olla muid probleeme, kuid mitte sõda. See on pärast 24. veebruari dramaatiliselt muutunud. Mida näeme Ukrainas, pole konflikt – see on sõda ja see meenutab väga sõdu, mida teame varasemast, kus on tankid ja hävitatud linnad.

Teiseks on tähis, et viimase 30 aastaga oli kadunud hirm tuumarelvade ees. Ning siis järsku, kui Venemaa president hakkas rääkima, et võib teha asju, mida te ei oska ette kujutadagi, hakkasid inimesed ise ka seda võimalikuks pidama – mitte küll tõenäoliseks, aga võimalikuks. Ja see oli mõtteviisi muutus.

Kui lugeda 1920ndate ja 1930ndate ajakirjandust, siis räägiti sellest kui sõjajärgsest ajast, sest kõik viitasid Esimesele maailmasõjale. Siis tulid järsku 1939. aasta ja 1940ndad ning kui meie kirjutame sellest perioodist, kirjeldame seda sõjaeelsena. Nii et see ei tähenda tingimata, et suur sõda tuleb, kuid me ei usu enam, et suur sõda Euroopas on võimatu.

Märksõnad
Tagasi üles