POSTIMEES DONBASSIS ⟩ Ida-Ukrainas sõdiva pataljoni ülem: ilma lääne abita me kaotame Donbassi (5)
/nginx/o/2017/03/21/6477779t1h61f7.jpg)
19. juuni 2022, 17:31
/nginx/o/2022/06/19/14640383t1h58d7.jpg)
- Vanad Nõukogude-aegsed varud on läbi.
- Ukraina inimressursid on siiski piiratud võrreldes Venemaaga.
- Kui ollakse metsas, siis pole ka kaotused suured.
Kui lääs ei anna Ukrainale piisavalt rasket sõjatehnikat, siis on kaotus Ida-Ukraina rindel vältimatu, sest Vene armee suurtükiväe ülekaal on liiga suur, ütles intervjuus Postimehele seal rindel sõdiva OUN-I pataljoni kogenud ülem Aleksei Kolupov (47), teist põlve ohvitser kelle üksus sõdib praegu metsades Izjumi all. Tema algselt vabatahtlik patajon kuulub maikuus alates ametlikult Ukraina armee ridadesse ning on üks neist üksustest, mis peab praegu Ida-Ukrainas veriseid kaitselahinguid. Intervjuud andis ta paarkümmend kilomeetrit rindejoonest.
Ukraina armeel on suur puudus suurtükiväest ja laskemoonast. Miks? Ja kuidas teie seda oma rindelõigul tunnete?
Ei jätku sellepärast, et vanad Nõukogude-aegsed varud on läbi. Seda kahel põhjusel. Selge, et osa müüdi [vällismaale] maha juba enne sõda ning osa on sõja ajal ära kasutatud. Lisaks tuleb arvestada, et igal [suurtüki]torul on oma ressurss. Lased 800 pauku ja see tuleb välja vahetada. Ukrainas neid aga ei toodeta. Need on vanad Nõukogude süsteemid ja neid pole ka mingit mõtet toota, sest need on lihtsalt vananenud. Kolmandaks, seda (varude täiendamist – J. P.) lihtsalt millegipärast ei tehtud. Me oleme kogu aeg elanud arvamusel, et küll läheb mööda, midagi ei juhtu. Ei lähe mööda! Tuleb teha järeldusi [arengutest], kuid seda keegi ei teinud. Probleeme on ka juhtimisega. Suurtükiväeüksused on alati allutatud kellelegi, probleeme on üksteisemõistmisega. Näiteks annad neile koordinaadid, aga nad võivad üldse mitte tulistada või siis tulistada üldse mitte sinna. Seda ka juhtub. Seda juhtub igas armees tegelikult. Lihtsalt meie puutusime sellega nüüd otseselt kokku.
Oma rindelõigul näen, et me jääme vähemalt 20-kordselt alla [suurtükkide tulejõult Vene üksustele]. Neil on suurusjärk rohkem laskemoona, suurtükke ja muid süsteeme: miinipildujaid, iseliikuvaid suurtükke, Grade, Uragan (mõlemad on kaudtule raketiheitjatesüsteemid – J.P.). Selge, et suurtükiväe konsentratsioon Sjeverodonetskis on neil veel suurem.
Mis juhtub, kui lääs ei aita piisavalt raskesõjatehnikaga?
Me lihtsalt kaotame, ja ongi kõik. Me taandume kuhugi Dnepri (suur jõgi, mis sisuliselt jagab Ukraina kaheks – J.P.) taha ja kindlustame end seal. Mis edasi, seda ma ei kujuta ette. Venelastel saab ju ka millalgi [relvastus ja laskemoon] otsa. Küsimus on, et millal. Venemaa on palju suurem kui Saksamaa, kellega lääs koos Nõukogude Liiduga sõdis [teises maailmasõjas] ja ikka läks neli aastat aega. Venemaaga läheb kõik palju keerulisemalt. Venemaad suudab võita ainult kollektiivne lääs. Muid variante pole.
Kui me tahame, siis me tulistame Venemaa pihta nendest relvadest, mis meil juba on.
Ehk et kui lääs ei aita piisavalt raskema sõjatehnikaga, siis perspektiivis ei suuda teie meelest Ukraina väed vaenlast Donbassis tagasi hoida?
Jah, muidugi. Pikemas perspektiivis ka Harkivis. Nad teevad seal nagu Mariupolis, lihtsalt pühivad [linna] maa pealt ära. Ja sealt lähevad mööda laipasid edasi. See kõik toimub lihtsat aegamööda. Selge, et nad ei tee seda kuu või kahega, aga tasapisi ja pidevalt. Iga päev [pommitavad] ja saavutavad oma tulemuse varem või hiljem. Tuleb ka arvestada, et niigi on [Ukraina] kõige motiveeritumad inimesed juba rindel ning paljud neist on juba hukkunud. Kõik saab olema väga raske. Ukraina inimressursid on siiski piiratud võrreldes Venemaaga.
Lääs on midagi Ukraina küsitud relvastusest ju juba andnud, aga kas seda on üldse märgata rindel?
Kõik oleneb. Slovakkia on meile andnud neli oma suurtükidivisjoni, see on 20 protsenti nende suurtükiväest. Selge, et kui USA on andnud samuti neli süsteemi, siis nende jaoks on see mingi 0,01 protsenti nende potentsiaalist. Jah, me oleme saanud veel vähe uusi relvasüsteeme [läänelt].
See, mis antud, kas see on andnud juba tulemust?
Meie rindelõigul ma pole veel midagi uut näinud, ainult meie vanad Nõukogude-aegsed suurtükid. Tankitõrjerelvi läänest on tõesti piisavalt. Ma ütleks isegi, et meie vanu Nõukogude-aegseid RPGsid on juba vähem kui lääne tankitõrjerelvi. Piisavalt on ka [lääne] raskekuulipidlujaid, nagu Browninguid.
Mida te vastaksite neile lääne poliitikutele ja arvamusliidritele, kes arvavad, et Ukrainale ei tohi anda võimsamaid relvi, sest siis muutub lääs ka Venemaa silmis sõja täieõiguslikuks osalejaks?
Ma ei näe loogikat selles mõttekäigus, sest te juba olete [andnud raskerelvi]. Te juba olete andnud erinevaid haubitsaid ja need töötavad [Vene vägede vastu]. Nad räägivad, et me ei anna teile süsteema ja moona, mis lendavad 300 km kaugusele, vaid ainult sellist, mis lendab 80 km kaugusele, et te ei saaks pommitada Venemaad. Kuulge, kui me tahaksime, siis me võiksime sõita ka praegu kuhugi [Põhja-Ukrainas, Venemaa naabruses asuvasse] Tšernihivi oblastis ning pommitada Venemaad kasvõi nende mürskudega, mis lendavad 80 km, kui me tahaksime. Kui me tahame, siis me tulistame Venemaa pihta nendest relvadest, mis meil juba on. Kasvõi Totška-U [raket] lendab ju 120 km. Me võime ju iga hetk tulistada sellest Tšernihivi oblastist kuhugi [Venemaa] Brjanski oblastisse. See jutt pole mitte millestki. Venelased nagunii teavad, et lääs annab meile relvi. See pole ju mingi saladus.
Millest räägivad Ukraina suured kaotused? Kas see on ainult Venemaa suurtükiväe väga tugeva pommitamise tulemus või on sel ka muid põhjuseid, näiteks üksuste halb ettevalmistus või juhtimisprobleemid?
Mul pole piisavalt informatsiooni, näiteks sellest, mis toimub Sjeverodonetskis. Selge, et seal on kaotused suuremad, sest linnades on suurtükitulest alati suuremad kaotused, sest seal pole lihtsalt selle eest eriti varjuda. Meil pole selliseid kaotusi, sest meil pole siin linna, me oleme metsas. Mets piirab teatud raskesüsteemide kasutamise võimalusi, näiteks väga piirab helikopterite kasutamist. Linn seda ei piira. Tuleb arvestada, et linnades saavad sõdurid pihta ka betooni- ja kivikildudest. Kui mürsk tabab elumaja, siis sealt lendavatest telliskivikildudest on sul praktiliselt sama suur võimalus hukkuda kui mürsukildudest. Mets on selles mõttes hoopis teine. Mis puudutab juhtimist ja ettevalmistust, siis inimesed, kes tulid sõtta suure motivatsiooniga, nemad ka õpivad palju kiiremini hästi sõdima. Meil on ka selliseid, kes tulid mobilisatsiooniga ning väga ei taha sõdida. Neid pole palju, aga selliseid on.
On kaks varianti, mis puhul see võiks kiiresti lõppeda.
Kui tugev on Ukraina armee tagala?
Armee ülesanne on vabastada maa, aga et seda teha, on vaja tugevat tagalat. Mina loen, et sõjas oleneb edu 80 protsenti tagalast, mis omakorda sõltub majandusest ja inimestest, kes seda kõike tagavad: transpordilogistika, laske- ja toidumoonaga varustamine ja üksustesse toimetamine jne. Ei ole vaja kõigil kaevikutes istuda. Kui kaevikutes sõdijatel õigel ajal kõhtu täis ei sööda, siis nad pole sellised sõdurid, nagu on vaja. Sõda on väga keeruline logistiline ülesanne. Meie [üksuse] tagala töötab üsna hästi, arvestades, et siin on palju purustatud sildu ja teed on halvad. Võrreldes 2014. aastaga on varustamine väga hea, sest siis toodi üksuse peale piltlikult öeldes kolm pätsi leiba ja kolm purki konservi kolme päeva peale ja vaata ise, kuidas tahad.
Kumb on sõjas Venemaa vastu tähtsam, kas moodsam rasketehnika või motiveeritud sõdurid?
Ma toon teile näite Afganistanist. Ameeriklased ja nende liitlased ehitasid Afganistanis 20 aastaga üles kogu sõjalise- ja ka tsiviillogistika, varustasid neid moodsate relvade, laskemoona, helikopteritega. Nad varustasid neid väga tõsise tehnikapargiga. Ukrainas oli [sõja algul] seda kõike palju vähem. Afganistanil oli kõigele lisaks kõik see relvastus moodne, see polnud mingi vana Nõukogude-aegne relvastus. Ja ikkagi nad andsid kõigest kolme kuuga kogu riigi käest. Kusjuures nad ei alistunud mingile armeele, vaid Talibani bandele, millel polnud mingit tõsist sõjalist struktuuri, mis on sõjas väga tähtis. Tuleb välja, et meie suutsime väiksema ressursiga peatada – ma ei tea nüüd maailma mitmenda armee –, aga ütleme, et siiski suure armee. Mina väidan, et inimene on sõjas peamine. Kui inimesel on tahtmine ja motivatsioon, siis ta peidab end Sjeverodonetskis keldris ja hoiab seal [vastast] kinni kolm päeva selle ülekaalust hoolimata. Pole tal seda soovi, siis ta jookseb kohe minema.
Kujutan ette, mis oleks, kui ameeriklased oleks kogu selle sõjatehnika Afganistani asemel parem Ukrainale andnud.
Nad ei teinud seda, sest kartsid venelasi. Aga nüüd nad on sunnitud seda tegema.
Kuidas teile paistab, kas seda sõda on kauaks?
Tundub, et on küll kauaks. On kaks varianti, mis puhul see võiks kiiresti lõppeda. Esiteks, et purustada siin Vene väed, milleks on meil vaja moodsat sõjatehnikat ja moona, mida meil pole vajalikus koguses. Või siis on vaja [Venemaa presidendi Vladimir] Putini surma. See kindlasti teeb korrektiivid. Selge, et venelased ei lahku kohe, aga ma usun, et kuum faas [sõjas] saaks läbi. Siis hakkab kogu see tsirkus rahuga, sest on selge, et Venemaa ei jäta kunagi Ukrainat rahule. Nad peavad Kiievit Venemaa emaks ning hakkavad iga hinna eest siia ronima, kuni nad ei saavuta Kiievit.