:format(webp)/nginx/o/2021/04/15/13729185t1hac53.jpg)
:format(webp)/nginx/o/2022/06/21/14646614t1h041e.png)
- Venemaa ei taha tunnistada oma vange ega hukkunuid.
- Venelased jätavad omasid maha ja teevad neile lõpu peale.
- Vestlustest sõduriemadega vaatab sageli vastu otsatu lollus.
Ukraina ajakirjanik Volodõmõr Zolkin on intervjueerinud üle 220 vangi langenud Vene sõjaväelase, kes on ise tahtnud talle kõik läbielatu hingelt ära rääkida, sest on saanud aru, kuidas Vene võimud on neid petnud ja et nad oleks sellepärast peaaegu surma saanud.
Mis on teie esimene järeldus, mis Vene sõjavangidega tehtud usutlustest välja tuleb?
Teil on ühine piir Venemaaga ning te peate teadma, et Venemaa ei peatu mitte kusagil mitte kellegi ees. See on arulage rahvas ja neil on arulagedad juhid, kes tahavad minna ainult edasi ja edasi, kuhu vaid annab minna. Või täpsemini: kuhu me neid laseme.
Meie ülesanne Ukrainas on hoida neid maksimaalselt tagasi. Neil ei tohi lasta edasi tungida, sest edasi läheb ainult hullemaks ja te peate sellest Eestis aru saama.
See on rahvas, kellel on pea ja aju asemel televiisor. Nii nagu me saame aru teistest inimestest, ei ole neist võimalik aru saada. Normaalne inimene on võimeline mõtlema, analüüsima, järeldusi tegema. Venelastel seda võimekust ei ole. Jätke meelde: ei ole. Ma tean seda, sest olen nendega nii palju rääkinud.
Ma asun teiega rääkides kuue kilomeetri kaugusel Venemaa piirist, mille ees on meil tara ja okastraat.
Seal ei pea olema tara ja okastraat, vaid peab olema viie meetri kõrgune betoonist müür, mille ees peavad olema Venemaa poole suunatud haubitsad, raketid, tankid – kõik, mida on võimalik sinna suunda panna, et niipea kui nad lähenevad teie piirile, oleks teil võimalik need hordid maapinnalt pühkida, sest muud keelt peale jõu keele nad ei mõista. See on neil ilmselt tsaariajast niimoodi jäänud.
Kujutage ette, mida tähendab, kui väikese Eesti peale, mis on ilus maa ja mida ma sügavalt austan, tuleb 150 000 venemaalast, nagu tuli Ukraina peale. Jah, nende tehnika on halb, roostes, läheb katki. Kui nad Ukrainasse jõudsid, ei suutnud nad teha vahet, kus on omad ja kus on vastased, mistõttu avasid nad tihti tule omade pihta. Aga ikkagi on neid meeletult palju.
Ukraina andmetel on venelasi hukkunud üle 30 000. Mis mulje intervjuudest jääb, kui palju on neid tegelikult surma saanud?
Arvan, et hukkunuid on palju rohkem. Kui rääkida ka haavatutest ja demoraliseerunutest, kes enam siia tagasi ei tule, võib 30 000 korrutada vähemalt kolmega.
Kas Vene sõduritel oli aimdust, kuhu ja milleks nad lähevad?
Kui Venemaa sai aru, et tal ei õnnestu sundida Ukrainat täitma Minski kokkuleppeid Venemaa tingimustel, mis oleks aidanud neil saavutada kontrolli kogu Ukraina üle, ei näinud nad muud varianti kui alustada täiemahulist sissetungi. See oli neil otsustatud vähemalt kaks kuud enne sõja algust.
Siis sõitsid venelased kaks kuud Ukraina ja Valgevene piiri lähedal ringi, olid justkui õppusel, kuni ühel päeval teatas Putin nn erioperatsiooni algusest. Enamik massist, kes oli piiri lähedal ringi sõitnud, saadeti meile kui pimedad. Olen neilt küsinud, kuidas nad seletavad oma tulekut Ukrainasse. Nad vastavad erinevalt. Ühed ütlevad, et tulid sellepärast, et Putin oli Ukraina võimudega kõik juba kokku leppinud, ja nemad pidid lihtsalt sõitma Kiievisse. Nad ei saanud aru, et algab sõda.
/nginx/o/2022/06/21/14646618t1h37ef.png)
Putin ise arvas ilmselt ka, et vastupanu ei osutata. Venelased mõtlesid, et siin kõik ehmuvad [nende tulekust] ja jooksevad laiali. Aga keegi ei löönud kartma. Noormehed, kellest mõni on ainult 18 või 19, mõni äsja ajateenistusse võetud, nägid järsku, kuidas nende tankid plahvatavad ja põlevad, kuidas nende seltsimehi rebitakse tükkideks. Nad ei saanud aru, mis õppused need sellised on. Nad nägid, et teele läks sada sõdurit, aga ellu jäi kümme. Ja neist kümnest üheksa said raskelt viga. See ainus noormees, kes oma üksusest ellu jäi, tahab ise mulle sellest rääkida, sest ta saab aru, et Venemaal ei ole tal võimalik sellest rääkida. Tal on Ukrainas rohkem sõnavabadust kui Venemaal.
Mida Vene pool teie intervjuudest nende sõjavangidega arvab?
Nad ei taha mitte midagi tunnistada. Ei taha tunnistada, et nende hulgast on vange, langenuid. Nad ei taha isegi oma surnutele järele tulla. Need lamavad surnukuurides. Mu kolleeg käis külmikus, kus hoitakse kuue Vene sõduri laipa. Nende omaksed läksid Venemaal võimuesindaja juurde ja avaldasid taotluse, et neile toodaks tagasi kas või surnukehad, et saaks nad maha matta. See oli esimest korda kahe ja poole kuu jooksul pärast sõja algust, kui Venemaa palus surnukehi tagasi. Varem nad seda teha ei tahtnud, kuigi [Ukraina asepeaminister] Irõna Vereštšuk ütles juba sõja viiendal päeval, et viigu oma 5300 laipa ära. See oli siis, kui lõime venelasi kolonnide kaupa puruks. Aga Venemaa ei tahtnud.
Tegelikult tuuakse venelased Ukrainas okupeeritud aladele, antakse automaat kätte ja öeldakse: «Mine! Ja kui ei lähe, siis laseme sind ise maha.»
Samamoodi ei taha Venemaa oma vange tagasi. Loodan, et kui näitan vangi emale video vahendusel tema poega, siis ta võtab selle video ja läheb sõjakomissariaati, väeossa, ministeeriumi ning ütleb, et «näete, mu poeg on elus, ma tahan teda kätte saada». Äkki õnnestub meil sedasi aktiveerida vangide vahetust, et saaksime oma vangid tagasi, sest me hoolime omadest väga.
Aga mida teevad venelased?! Nad tungisid Mariupolisse, lõid selle täielikult puruks, korraldasid nn humanitaarkoridori, et vedada sealtkaudu inimesi justkui ohututesse kohtadesse. Nüüd üritab Venemaa anda neid tsiviilisikuid, kellel ei olnud muud võimalust kui minna vabatahtlikult-sunniviisiliselt Venemaale, meile vahetuseks oma sõjavangide vastu. Meie sõjavange tahab Venemaa ma ei tea mille eest süüdi mõista. Mis on arusaamatu, sest nad kaitsesid ju oma kodumaad.
Kuidas Venemaa oma kaotatud ridu lapib?
Nüüd lubatakse seal 53 dollarit päevas erioperatsioonis osalemise eest. See on Venemaal suur raha. Suur raha!
Aga ka 53 dollarit ei suuda neid enam motiveerida, sest nende siia meelitamiseks kasutatakse endiselt pettust. Neile räägitakse, et nende ülesanne on valvata mingit objekti või jagada humanitaarabi – seda räägivad vangid mulle intervjuudes. Tegelikult tuuakse nad Ukrainas okupeeritud aladele, antakse automaat kätte ja öeldakse: «Mine! Ja kui ei lähe, siis laseme sind ennast maha.»
/nginx/o/2022/06/21/14646615t1hcd92.png)
Mingisugust motivatsiooni Vene armeel ei ole, sõdida nad ei taha, nad kardavad. Nende peamine eesmärk on võimalikult kiiresti end vangi anda või jalga lasta. Professionaale on väga vähe, paljud neist on juba surma saanud. Nad armastavad rääkida, et Venemaa tegelik armee ei ole Ukrainasse veel tulnud. Aga kus see pärisarmee siis on, kui enamik diviise on juba puruks löödud?! Või on nende pärisarmee kadõrovlased, kes jooksevad ringi ja teevad pilti kohtadest, kust Vene hordid on juba üle käinud? Nad on klounid.
Ometi on venelased Ukrainas kohal ja sõdivad. Mille nimel?
Nad usuvad, et tulevad siia kedagi kellegi eest kaitsma. Ma räägin telefonis vangide emadega, kes ütlevad, et on ju vaja kaitsta ukraina naisi ja lapsi. Neile on see televiisorist pähe taotud. Nad usuvad, et kui tulistavad meid rakettidega, siis nad kaitsevad kedagi.
Mul oli üks selline juhtum, et kui Harkivi pihta lendasid Vene mürsud, siis helistas naine sealt oma sugulastele Belgorodi, kust tulistati, ja ütles, et nad tulistavad neid. Ja Belgorodi sugulased ütlesid talle, et pidagu veel veidi vastu, kannatagu pisut, kohe nad vabastavad neid. See on tõestisündinud lugu.
Alles siis, kui Vene sõdurid siin vangi langevad, saavad nad aru, et siin käib oma elu, siin ei rõõmusta nende tuleku üle keegi ja keegi ei tule neile tänades vastu, siin pole vaja kedagi kellegi eest kaitsta, vaid just nemad on siin okupandid ja fašistid.
Kuidas nad enamasti vangi langevad?
Tavaline lugu on selline: nad on kuskil kaevanud endale kaeviku, pidanud tulevahetust, ukrainlased on nad ümber piiranud, visanud paar granaati ja öelnud, et andku alla, ja nad on andnud. Aga on ka lugusid, kui kedagi on saadetud kuskile midagi viima või tooma ja seal on ta sattunud vastamisi meie sõduritega, kes on öelnud, et andku alla.
Väga vähe on neid, kes avaldavad enne vangi langemist vastupanu. Mõni, kellel on ajud täielikult ära pestud, võitleb viimse veretilgani, sest arvab, et kui langeb vangi, siis Ukrainas on natsid, kes lõikavad ta tükkideks. Neile on televiisoris nii räägitud.
Mida oskavad nad öelda Venemaa kahe eesmärgi, Ukraina denatsifitseerimise ja demilitariseerimise kohta?
Mida tähendab denatsifitseerimine, ei suuda keegi mulle seletada. Ka Putin ei suuda, Lavrov ja Peskov samuti mitte, mis on selle eesmärk, et pool Harkivit puruks pommitada.
Demilitariseerimine on lihtsalt ülbus, et «me tuleme ja relvitustame teie riigi». Ja mis nad on saanud: vähemalt 30 000 laipa ja kogu maailm – aitäh tsiviliseeritud maailmale! – otsustas hakata meile relvi andma.
Nüüd räägib Venemaa, et meil oli kavatsus enne tema sissetungi neile ise kallale tungida. Mis kallaletung? Millega? Meil on iseendagi kaitsmiseks vähe relvastust.
Kas Vene sõjavangid uskusid enne Ukrainasse tungimist, et seal on fašistid ja bandeeralased?
Muidugi. Aga kes on bandeeralased, seda nad seletada ei suuda. Olen neilt küsinud, kas nad teavad, et Stepan Bandera on juba tükk aega tagasi surnud. «Tõsi, on ka surnud või?! Aga Kadõrov lubas tema pea eest preemiat.» Ma ütlen teile: nad on lihtsalt idioodid.
Vangid on [Vene jampsist] aru saanud, aga nende vanemad, kellega räägin, ei saa ikka millestki aru. Nad on endiselt oma televiisori narratiivis kinni. Isegi kui nende poeg istub siin [mu kõrval] ja ütleb emale, et «tead, see, mis sulle televiisoris räägitakse, ei ole üldse tõsi», ei jõua see neile kohale.
Jah, teie intervjuudes on näha, kuidas Vene sõdurid räägivad, et need on venelased, kes tulid Ukrainasse rahulikke inimesi tapma, ja emad ei usu ikkagi või ütlevad osavõtmatult «mhm» ja küsivad siis: «Pojake, kas sa süüa ikka saad?»
Jah, poeg juba karjub ema peale: «Ära usu, ära usu!» Aga ema ütleb: «Pojake, me ravime su terveks!» Mõistate?
Kui palju leidub Vene sõjavangide hulgas neid, kel pole ikka silmad avanenud, kuhu nad on sattunud ja mida nad korda saadavad?
Jah, on ka neid, kelle silmad ei avane üldse. Väga suurt rolli mängib see, kas neil on pärast vangi langemist kongis televiisor või ei ole. Sest isegi siis, kui nad ei saa aru ukraina keelest, näevad nad pilti, mida nad on teinud meie linnadega – ja siis hakkab neile miski kohale jõudma.
Alles siis, kui Vene sõdurid vangi langevad, saavad nad aru, et siin ei tule neile keegi tänades vastu, vaid just nemad on siin okupandid ja fašistid.
On ka selliseid, kes istuvad [minu kõrval] nagu koer keti otsas, kardavad, et neid hakatakse kividega pilduma. Ütlen neile, et meil on vabatahtlik jutuajamine, et kui ei taha, ärgu rääkigu, mingu kongi tagasi ja tegelegu seal oma asjadega. Mõni on sellise määrani tümaks tehtud, et ma ei suuda neile isegi seda selgeks teha, et meil on vabatahtlik vestlus.
Kui paljud on teiega intervjuust keeldunud?
Seni umbes kakskümmend. Vähemalt pool on sellised, kes tahavad ise kõigest siiralt rääkida.
Miks tahavad?
Esiteks, neil hakkab sellest kergem. Nad on oma hinges saanud aru, et on toonud siia nii palju muret ja on osalised tapmistes, isegi kui ei ole ise kedagi tapnud. Nad ei ole näinud ainult, kuidas tapetakse ukrainlasi, nad on näinud ka seda, kui palju on tapetud nende inimesi. Nad tahavad öelda, et seda kõike pole vaja. Nad tahavad anda oma minimaalse panuse, et teised ei hukkuks.
Kui Venemaal pole nad klassikalises mõttes inimesed, sest neil on pea asemel televiisor, siis siin on nad televiisorist oma peas lahti saanud ja muutunud taas inimeseks.
Kas nad ei karda, mida FSB nendega Venemaal teha võib?
Kõik kardavad. Nad saavad aru, et kui lähevad tagasi Venemaale, satuvad nad FSB kätte ja neid hakatakse üle kuulama, aga nad ei suuda seda kõike enam endas hoida. Mõni ütleb otse välja: «Mul on ükskõik, ma tean, et võivad tekkida probleemid, aga ma tahan ikkagi kõigest rääkida.» Sest see on väga kohutav sõda. Ei ole nii, et tulid siia ja langesid vangi. Ei, teel siia on nad pidanud siduma oma seltsimeeste haavu, nood on nende kätel surnud, nad on kuulnud nende viimaseid ohkeid, näinud, kuidas ajab vahtu suust välja.
/nginx/o/2022/06/21/14646617t1hed0b.png)
Toon lihtsa näite. Meile tulid siia autobussiga OMONi liikmed. Nemad on politseinikud, nad ei peaks üldse osalema lahinguolukordades väljaspool Venemaa piire. Neil olid kaasas nuiad ja kilbid, et ajada laiali rahvakogunemisi. Nad arvasid, et loovad siin oma OMONi üksuse, et 90 protsenti ukrainlasi võtab neid vastu soola-leivaga ja meie politsei asub nende poolele. Mis te arvate, kui see OMONi liige istub mu kõrval, ta on siit ja sealt haavata saanud, ta jalg on läbi lastud, kõik teised tema üksusest – kõik! – tema silme all surma saanud, kas ta tahab mulle sellest rääkida või ei taha?
Tahab.
Jah. Ta ei ütle mulle, et Putin on kurjuse kehastus või et Putin on sama mis Hitler. Aga ta räägib sellest, mis on juhtunud.
Mis mulje on teile intervjuudest jäänud Vene armee juhtimise kohta?
Pole seal mingisugust juhtimist. Kõigile nende juhtidele on vaja anda Ukraina kangelase aunimetus, sest kui neil oleks normaalne juhtimine ja olnuks enne sissetungi normaalne ettevalmistus, siis me poleks vastu saanud. Ütlen teile otse: me poleks vastu saanud. Aga neil suutis kümnest tankist, mis üksusena teele läksid, kohale jõuda kaks. Kaks! Vangid ise rääkisid mulle. Sest Vene armees on varastatud, sest on korruptsioon, sest nad mõtlevad ise, et neil on hea tehnika, aga tegelikult on see ainult üle värvitud – näeb välja nagu uus, aga kohale sõita ei suuda.
Tean, olen teeninud Nõukogude armees, mäletan, kuidas oli oluline kõik ülevaatuseks üle vuntsida, et hea välja näeks.
Vene armees on asjad veel hullemad. Palju hullemad.
Venelastel on loosung, et своих не бросаем, omasid maha ei jäta. Kui palju see tõele vastab?
(Naerab.) See lühike loosung võiks olla veel lühem: jätame küll. Nad lasevad omasid isegi maha. Teevad oma haavatuile, kellele on veel võimalik abi anda, lõpu peale. Inimene lamab, palub, et viidagu teda lahinguväljalt ära omade juurde, ja siis võtab teine tema padrunid, võtab tema automaadi ja jätab ta maha. Siis satub see haavatu meile vangi. Loomulikult tahab ta meile rääkida, mida temaga tehti.
Nad unustavad omad ära, jätavad omad maha. Lühidalt, venelased sülitavad kõigi inimeste, nii enda omade kui ka meie peale, nii naiste, laste kui ka rahumeelsete linnade peale. Selles ongi nendega sõdides probleem: nende süda on täiesti elutu.
Ilmselt kinnitavad seda ka kõik need õudused, mis nad on Ukrainas korda saatnud.
Tuleb siiski olla õiglane: mitte kõik neist ei käitu nagu verehimulised maniakid. Aga on ka selline kategooria inimesi, kes vihkavad kõike, ilmselt ka iseennast. Nad on metslased. Nad kadestavad seda, kuidas me elame. Nad ei arva, et meil on õigus elada. Jah, Ukraina ei ole kõige edukam maa ja meil on palju probleeme, aga kui nad tulevad meie küladesse, näevad nad, et igale poole on sisse veetud gaasitoru, on internet, inimestel on televiisorid, külmikud, mikrolaineahjud, muud elementaarsed asjad. On ilusad aiad. Neil Venemaal midagi sellist pole. Seal on kössi vajunud hurtsikud. Krasnojarski krais, kus inimesed elavad sisuliselt gaasitoru peal, pole 30–40 protsendis eramajades gaasi. Kuidas saab see võimalik olla?!
Mida nad arvavad president Putinist?
Ühed räägivad mulle, et nad austavad Putinit, teised räägivad, et pole teda austanud ega austa. Ühed ütlevad, et austavad Putinit selle eest, et ta tõstis nende maa 1990ndatel varemetest jalule. Küsin, kas saab tuua näite, mille ta on korda teinud. Et alustas paar sõda?! Kas te ei mõista, et teie gaasi ja nafta ressursiga peaksite elama nagu Saudi Araabia või Araabia Ühendemiraadid? Te vihkate roiskuvat Euroopat, nagu te seda nimetate, aga miks kõigi teie oligarhide ja ametnike lapsed õpivad välismaal? Nad ei taha sellest aru saada. Nad on lollid, uskumatult lollid, kellega võib teha, mida vaid tahad. Istuvad gaasitorul, ise ilma gaasita, aga saadavad oma lapse teise riiki tapma seal inimesi, sest televiisorist öeldi neile, et nii on vaja.
Millised on olnud sõjavangide koju tehtud eredamad kõned?
Võin tuua kaks vastandlikku näidet. Käisin haiglas, kus on Vene sõjavangid. Üks neist oli ilma jalata, teisel olid käed täiesti ära põlenud, nii et ta ei saanud nendega midagi teha, ja kolmas oli hädavaevu kokku lapitud. Vestlustest emadega selgus, et kahe noormehe matused olid juba peetud. Neile oli öeldud, et nende pojad ei ole enam elavate kirjas. Ma rääkisin nendega ning emad väljendasid normaalseid inimlikke tundeid: olid väga rõõmsad, tänasid mind. Poisid, 19-aastased, nutsid.
Venemaa üritab anda meile vahetuseks oma sõjavangide vastu tsiviilisikuid, kellel ei olnud muud võimalust kui minna vabatahtlikult-sunniviisiliselt Venemaale.
Aga ühe noormehe ema väitis mulle, et Venemaa pole oma ajaloos kunagi kellelegi kallale tunginud. Ütlesin: «Teate, ma ei ole ajaloolane ja ei ole vaja siia ajalugu segada, muidu läheb jutt väga pikale, aga räägime sellest, mis praegu on juhtunud: kuidas ei ole Venemaa kellelegi kallale tunginud?» Näitasin telefoni videopildis talle tema poega. Küsisin, kas see on tema poeg. «Jah, minu poeg.» Mina: «Poeg, ütle, kus sa olid ja mida sa tegid.» – «Ma olin seal ja seal automaadiga tanki peal.» Ütlesin: «Näete, ema, ta on automaadiga tanki peal Ukrainasse tulnud, kas pole nii?» Ema vastus: «Ma ei tea.» Kuidas sellisega rääkida?!
Ütlesin veel kord: «Siin on teie poeg, kes oli Ukraina territooriumil tanki ja automaadiga. Kas ta tungis siia või mis ta tegi?» Ja seal tulid sellised vastused: «me ei tea kogu tõde», «poliitika mind ei huvita», «televiisorist räägitakse meile teisiti».
/nginx/o/2022/06/21/14646616t1h1370.png)
Ütlesin: «Mis tahes teile televiisorist räägitakse, aga see siin on teie poeg minu kõrval Ukrainas vangis, ta tuli siia automaadi ja tankiga – mida ta tuli siia tegema?» – «Tuli kaitsma venekeelseid inimesi.» Küsisin: «Kes palus tal siia tulla neid kaitsma?» – «Meile öeldi, et Donbassi elanikud palusid kaitsta venekeelseid inimesi.»
Ütlesin, et hästi, oletame, et ta tuli kaitsma Donbassi elanikke – aga mida tegi ta sel juhul Harkivi oblastis? Sest poeg oli öelnud, et ta oli Izjumis ja Izjum asub Harkivi oblastis. Ta vastas, et tal on kooli lõpetamisest palju aega möödas, ta ei mäleta geograafiat hästi.
Ütlesin, et hästi, mu kolleeg võtab Ukraina kaardi ja näitab nooltega, kus on Harkiv, kus Donetsk, kus Luhansk ja kust tema poeg siia tuli. Isegi 5-aastasele on seda asja kergem seletada. Ema vaatas, vaatas ja ütles: «Need teie faktid ei ütle mulle midagi, mul on teistsugused faktid.» Nii vestlesime temaga 25 minutit.
Mõttetu ju!
Võimalik. Aga seda näevad ka teised venemaalased, kes saavad aru, milline lollpea ta tegelikult on. Kõik seal pole nii lollid. Ja kõigile, kes pole päris lollid, jõuab tükkhaaval midagi kohale.
Saan aru, et ega minu intervjuud sõda peata, aga isegi kui kümme venemaalast neid vaatab ja hakkab asjast aru saama ega sõida Ukrainasse sõdima, on see kümme venelast vähem, kes ei tule siia ukrainlasi tapma. Kokkuvõttes tähendab see teoreetiliselt päästetud elusid. Selleks ma neid intervjuusid teengi.
Lähtudes teie vestlustest sõjavangidega, mis te arvate, kui kaua suudab Vene armee Ukrainas sõdimist jätkata?
Hoolimata sellest, et neil pole mingit motivatsiooni, et nad sõdivad raha pärast ehk on palgamõrtsukad, on neid ikkagi liiga palju. Pole vaja elada illusioonides. Jah, paljud on laiali jooksnud, jah, paljud ei taha siia sõdima tulla, jah, Putin ei taha välja kuulutada üldmobilisatsiooni, mille üle võiks rõõmustada, et las aga kuulutab...
Miks?!
Sest sellega saabub tema krahh. See on tema surm. Üldmobilisatsioon tekitab Venemaal plahvatuse. Inimesed ei lähe sõdima.
Miks te olete selles nii kindel?
Sellepärast, et üks asi on istuda maika väel ja trussikutes, auklikud sokid jalas, televiisori ees, kotlet kahvli otsas ja õlu teises käes, aga hoopis teine asi on minna surma. Siis hakkavad nad küsima, et «miks mina pean minema, on ju teised, kolmandad, neljandad, on kutselised sõjaväelased».
Paraku on bomše, harimata ja oskusteta inimesi, kes on nõus 53 dollari eest päevas minema sõdima, Venemaal ikkagi väga palju. Nad lähevad keldritesse ja taigasse, koguvad oma Ivanid kokku ja saadavad jõuga siia.
Aga need pole väljaõppinud väed!
Kuid niimoodi nad sõdivadki. Neile ei ole vaja väljaõpet. Neil on kahuriliha, kes lihtsalt läheb. Enne neid tulistab suurtükivägi maa puhtaks. Ja nemad ainult lähevad, kuni jõuavad mingi asulani, kus algavad meie vägedega lahingud. Kui väljaõppeta massi on kümme korda rohkem kui meil sõdureid, siis mingid oma eesmärgid nad ikkagi saavutavad.
Kuigi aeglaselt saavutavad.
Muidugi aeglaselt.
Kui lääneriigid annaksid meile raketisüsteeme ega pelgaks, et me hakkame nendega Venemaad tulistama – meil pole seda vaja, me pole mingid hullumeelsed, meil on vaja nad oma territooriumilt minema lüüa –, oleksime Venemaa juba minema löönud. Kui Venemaa käsi praegu mitte kinni siduda, vaid need hoopis lahti seotakse, ähvardab peagi oht kogu tsiviliseeritud maailma.