London tähistas eile linna esimese seksuaalvähemuste õiguste eest seisnud rongkäigu Pride 50. aastapäeva, poole sajandi kestel on nii Briti ühiskonnas kui maailmas paljutki muutunud võrdsuse ja sallivuse rindel, ent korraldajate kohaselt on veel jätkuvalt palju tööd vaja ära teha.
Esimesest Pride'i rongkäigust 1972. aasta 1. juulil võttis osa mitusada inimest, vaid viis aastat varem oli Ühendkuningriik lõpetanud homoseksuaalsuse kui kuriteo eest karistamise.
Viiskümmend aastat hiljem tantsis, laulis ja liikus piki sarnast teekonda võrreldes algse Pride'iga üle 600 erineva LGBTQ+ ühenduse esindaja. Tegemist oli esimese Londoni Pride'iga pärast koroonapandeemia algust, teeservadesse oli kogunenud arvukalt juubeldavaid rahvahulki.
Londoni linnapea Sadiq Khan ütles ajakirjanikele, et üritus, mis korraldajate sõnul oli selle ajaloos suurim ja kõige rohkem erinevamaid seksuaalvähemusi kaasanud, oli kogukonna, ühtsuse ja progressi tähistamine.
Ent tema sõnul on see ühtlasi ka meeldetuletus, et vaja on teha veelgi rohkem kampaaniat ja loorberitele ei tohi jääda puhkama, sest tänapäeva ühiskond vajab «avatud, kaasavat ja sallivat maailma».
«Nägime sel ajal läinud nädalal rünnakut Oslos, vaid tunde enne paraadi algust, kus kaks inimest kaotas oma elu ja üle 20 sai viga,» sõnas ta. «Nii et me peame olema teadlikud tõigast, et jätkuvalt püsib diskrimineerimise, eelarvamuste ja vägivalla oht sellele kogukonnale.»
Khani eelkäija linnapea ametis, peaminister Boris Johnson ütles, et talle pakub suurimat uhkust võimalus juhtida riiki, «kus sa saad armastada, keda ise soovid armastada ning kus saad olla vaba olema kes iganes sa ise olla tahad.»
Johnson nimetas 50. aastapäeva «verstapostiks», avaldades austust nende inimeste julgusele, kes seda esimesena väljendasid.
Pikaaegne geikogukonna õiguste eest võitleja Peter Tatchell, kes võttis osa ka 1972. aasta marsist, ütles, et mitmed algsel üritusel osalenud inimesed on otsustanud boikottida kaasaegset versiooni rongkäigust, nimetades seda «depolitiseerituks ja kommertslikuks».
«Ent me usume, et sel Pride'i 50. aastapäeval on oluline, et GLFi (Geide Vabastusrinne) ja 1972. aasta Pride'i veteranid on rongkäigu eesotsas,» sõnas ta.
Omaaegne 1972. aasta väljaastumine «Gay Pride» oli enda nähtavaks tegemine ja võrdõiguslikkuse nõudmine olukorras, kus seksuaalvähemuste vastu oli tugev ühiskondlik eelarvamus, diskrimineerimine ja hirm avalikult enda määratlemisel.
Tänapäeval on vikerkaarelipuga tähistatav kaasamine ja sallivus levinud palju kaugemale inimese seksuaalsuse ja soo mõiste paletil, seetõttu on Londoni Pride tänapäeval pigem tähistamine kui protest.
