L, 1.10.2022

Eestis elav afgaanitar: hidžaabi kandmine tõi Eestis kaasa vaid sõimu

Karl-Hendrik Pallo
, Postimehe kaasautor
Eestis elav afgaanitar: hidžaabi kandmine tõi Eestis kaasa vaid sõimu
Facebook Messenger LinkedIn Twitter
Comments 2
Eestis saame oma elu elada nii, nagu me tahame, ütleb Eestis elav ja töötav afgaanitar Miriam Meeran. 
Eestis saame oma elu elada nii, nagu me tahame, ütleb Eestis elav ja töötav afgaanitar Miriam Meeran. Foto: Karl-Hendrik Pallo
  • Mariam Meerani sõnul on erinevalt Afganistanist Eestis võimalik ka võõraid usaldada.
  • Esialgu hidžaabi kandnud naine lõpetas selle pärast korduvat avalikku sõimu.
  • Meeran: ma ei saanud sõnadest aru, kuid nende miimika oli üheselt mõistetav.

Eestis nüüdseks juba kuus aastat elanud afgaani Mariam Meerani sõnul võlub teda Eesti juures rahulikkus ja turvalisus. Oma otsusesse lõpetada hidžaabi kandmine suhtub ta pragmaatiliselt: kui tema võimuses on säärase muutusega tuua enesele Eestis elades kaasa meelerahu, siis ta seda ka teeb.

Mariam saabus Eestisse abikaasa tõttu, kes otsustas 2014. aastal Tallinna Ülikoolis (TLÜ) doktorantuuriõpinguid alustada, kaks aastat hiljem olidki mõlemad Tallinnas. Mariam kaitses ka ise 2020. aastal oma magistritöö haridusinnovatsiooni juhtimise erialal ning töötab nüüd TLÜs.

Muutus keskkonnas

Paar elas lühikest aega ka Saksamaal ja Hollandis, kuid lõpuks otsustasid nad Eesti kasuks. «Esialgu oli plaan tulla siia lühiajaliselt ning naasta Afganistani, kuid pärast magistrantuuri astumist, töö leidmist ja olukorra muutumist Afganistanis otsustasime ikkagi siia jääda. Mulle ausalt väga meeldib, kui digitaalne siin kõik asjaajamine on, Afganistanis jäädki dokumente ootama,» rääkis Mariam.

«Mulle tõesti meeldib siin, ma armastan seda [Eestit], siinset rahulikkust ja turvalisust,» tõi Mariam välja, nentides samas, et ta kogemus Eestis hidžaabi kandmisel oli kohutav.

«Tulles Aasia riigist Euroopasse ja veel väga väikesesse riiki, oli kultuuriline kontekst kohe täiesti teine. Nüüd ma näen, et ka Eestis on Pakistanist ja Bangladeshist pärit naisi, kes kannavad hidžaabi, kuid toona inimesed lihtsalt jõllitasid mind tänaval, midagi sellist ma Saksamaal ja Hollandis ei kohanud,» lausus naine.

«Mitmed inimesed ütlesid mulle asju, millest ma aru ei saanud, sest ma ei osanud sõnagi ei eesti ega vene keelt. Nende näoilmetest sain aga aru, et nad ütlevad mulle midagi väga halba,» ütles naine naerdes ja lisas: «See oli minu kogemus. Enam ma hidžaabi ei kanna, sest ma ei taha end nii ärevalt tunda.»

Mariami sõnul muutis hidžaabi kandmise lõpetamine palju: «Ma tahtsin sisse sulanduda, et keegi ei vaataks mind tänaval, ei ütleks mulle midagi. Lihtsalt oma elu lihtsamaks teha ja see töötas. Kui lõpetasin selle kandmise, siis muutus Eesti minu jaoks väga turvaliseks kohaks. Seega mina muutsin natukene ennast ja seeläbi muutsin ka teiste suhtumist endasse.»

Samas tekitas ta eestlaste seas ka positiivset uudishimu: «Elades kortermajas oli mul naaber, kes väga soovis minuga suhelda. Hiljem sain teada, et hoopis maja vanemad venelastest tädid tahtsid minu kohta hirmsasti rohkem teada saada. Kuna keegi neist ei osanud inglise keelt, siis nad andsid ülesande talle. Aga kõik lõppes hästi ja me oleme temaga nüüd väga head sõbrannad.»

Ma tean, kui raske ukrainlastel on, olen ka ise terve oma elu sõda lähedalt näinud.

Afganistanist pärit Mariam Meeran

Mariamil on 15-aastane tütar ning emana on ta väga õnnelik, et ta tütar saab just Eestis üles kasvada. «Ma ei mõtle enam üldse enda peale, vaid eelkõige just oma tütre peale. Ta on õnnelik, käib koolis, ta saab oma hääle kuuldavaks teha ja mis peamine: ta ei pea rinda pistma selliste asjadega, mis mind kodumaal tabasid. Ma tunnen Talibani vastu eelkõige viha ja neid ei saa valitsema usaldada,» rääkis Mariam.

«Kui olin teismelisena sunnitud burkat kandma, siis ma mäletan, kuidas kartsin, et kui Taliban mu nägu näeb, siis nad ütlevad midagi või isegi peksavad mind,» lisas Mariam.

«Naiste olukord meeste domineeritud Afganistanis on alati väga raske olnud, ka enne Talibani. Sa ei tohi oma häält tõsta, sa ei tohi kanda soovitud rõivaid, sa ei tohi rääkida kõigi inimestega, kellega soovid. Nüüd on mul vabadus näiteks tulla siia ja anda intervjuud. Afganistanis mul sellist usaldust sisuliselt võõra inimese vastu olla ei saaks ega tohiks. Eestis saame oma elu elada nii, nagu me tahame,» nentis Mariam.

«Muidugi on praegu [Afganistanis] olukord veel hullemaks läinud. Sa ei saa enam oma vennagagi tänaval käia, ilma et Taliban hakkaks küsitlema, kellega sa räägid ja kõnnid, ning nõuaks dokumente. Isegi meessoost pereliikmega ei saa restorani minna, naistel pole enam ligipääsu keskharidusele ja nad ei saa tööd teha,» lisas naine.

Mariam elas kuni 13. eluaastani Kabulis, pärast seda Pakistanis, kust ta naases 17-aastasena, et oma abikaasaga elada. Toona oli Afganistanis võimul juba Hamid Karzai valitsus ja Mariam sai asuda õppima Kabuli ülikooli. «Kabul oli mõnevõrra vabam kui ülejäänud Afganistan, kuid Euroopaga ei ole seda muidugi võimalik võrrelda,» lausus ta.

Põgenemine Talibani eest

Kui Mariam lahkus Afganistanist juba varem, siis tema ema, isa, vennad ja õde põgenesid riigist eelmise aasta suvel pärast seda, kui Taliban Kabuli vallutas. «Ma ei suuda sõnadesse panna, mida ma sel hetkel tundsin,» ohkas Mariam.

«Kui ma toona ärkasin ja Facebookist lugesin, et Kabul on Talibani kätte langenud, helistasin kohe vennale. Ta töötas toona USA armee heaks ning oli oma kontoris lõksus, kartes, et Taliban tapab ta, kui ta koju läheb. Terve päev möödus helistades perele, et uurida, kas nendega on kõik korras,» lisas Mariam.

Rahvusvahelise kaitse saajad Eestis

  • Enne Ukraina sõda ajavahemikus 1997–2021 anti Eestis rahvusvaheline kaitse 603 inimesele.
  • Kõige enam oli sel ajal põgenikke Süüriast (199), Ukrainast (93), Venemaalt (66) ja Iraagist (42).
  • 1997–2019 esitasid afgaanid kaitse saamiseks 62 taotlust, neist 25 inimest selle ka sai.
  • 2020. aastal Afganistanist asüülitaotlejaid (ja kaitse saajaid) ei olnud; 2021. aastal esitas kaitsetaotluse 17 afgaani.
  • ÜRO andmetel on Afganistanist naaberriikidesse põgenenud ligi kuus miljonit inimest, neist suurem osa Iraani ja Pakistani.
Allikas: Eesti Pagulasabi

Talibani režiimi eest said ta vanemad pelgupaiga Ukrainas ning vend pääses Ameerika Ühendriikide heaks töötamise kaudu USAsse. Pärast Venemaa täiemahulist sissetungi Ukrainasse olid Mariami pereliikmed sunnitud juba teise sõja eest põgenema, seekord Saksamaale. Naise õde on nüüdseks Eestisse jõudnud ja ta mõtleb peagi ka vanemad siia kutsuda.

«Mul on töö ning ma saan neid aidata ja pean seda tegema. Meil Aasias on peresse suhtumine teine kui Euroopas, kus inimesed elavad individualistlikult. Me sõltume väga üksteisest ning ma saan neid siin aidata, Saksamaal ei ole neil tööd ja neil on väga-väga raske,» lisas naine.

Ukrainaga tunneb ta pere kaudu tugevat sidet: «Ma olen väga õnnelik, et Eesti valitsus Ukrainat nii usinasti toetab. Ma tean, kui raske ukrainlastel on, olen ka ise terve oma elu sõda lähedalt näinud.»

Artikkel on valminud koostöös MTÜ Mondoga projekti «Jagatud teekonnad: faktid ja lood rändest 21. sajandil» raames, mida kaasrahastavad Euroopa Komisjon, Eesti välisministeerium arengu- ja humanitaarabi vahenditest, kultuurimi­nisteerium ja Kodanikuühiskonna Sihtkapital. Kirjutis ei pruugi väljendada rahastajate seisukohti.

Märksõnad
Tagasi üles