IGOR TARO UKRAINA PÄEVIK ⟩ Ukraina riisumisest pole Venemaal isegi avalikult häbi kõnelda

Sergei Lavrov G20 kohtumisel. Foto: IMAGO /Thomas Imo / photothek.net / SCANPIX

UKRAINA PÄEVIK 7.07: Vene väed paistavad olevat vähemalt ajutiselt kaotanud oma ründepotentsiaali maastikul ning keskenduvad Ukraina asulate pommitamisele ning raketilöökidele. Seda nimetatakse siis operatiivpausiks.

Eriti on need pommitamised tihenenud Slovjanski, Kramatorski ja Harkivi linnades, aga juba mõnda aega on lisaks üsna aktiivselt tule all ka Mõkolaivi linn. Tulelöökidega hävitab Venemaa Ukraina linnade tsiviiltaristut ja üritab tekitada paanikat rahumeelsete elanike seas.

Ukraina, 7. juuli 2022 seisuga. Foto: Igor Taro

Sammud, mis on mõeldud avaldama survet Ukrainale alistumiseks, toovad kaasa vastupidise tulemuse – vene armee vaid kinnistab hävingut ja surma külvava vägivallatseja kuvandit, millele kogu tsiviliseeritud maailm peab loogiliselt vastu astuma.

Vene sõjaväe kaotused Ukraina peastaabi andmetel päeva alguse seisuga olid järgmised:

ründajaid 36 650 (+150)

tanke 1602 (+2)

soomukeid 3797 (+8)

suurtükke 815 (+3)

raketiheitjaid 247

õhutõrjesüsteeme 107

lennukeid 217

helikoptereid 187

droone 667 (+3)

Harkivi operatiivsuunal jätkub vene okupantide surve Sosnivka kandis, mis on üsna Vene piiri lähedal ja võimaldaks okupeeritud ala pisut läände laiendada. Võimalik, et Sosnivka on valitud suuremate teede vältimiseks ja katsena mööduda paremini kaitstud ukrainlaste positsioonidest.

Siiski tundub, et ukrainlastel on seal asjad üsna kindlalt kontrolli all. Kõik need pidevad ja korduvad luurelahingud pole ka muudes kohtades vene sõjaväele tulemust toonud.

Nad on pidanud oma tuletegevust laiendama, suurendama suurtükitule aktiivsust ning kulutama kalleid rakette nendele aladele, kuhu suurtükid ei ulatu. Paraku alati ei lähe see ka raketiväelaste jaoks libedalt. Belgorodi linnas suutsid raketiteadlased suunata kaks tiibraketti endale tagasi.

Kunagi ilmus veel analoogne video õhutõrjesüsteemi rikkest, mis lõppes spekulatsiooniga, et tegu oli analoogi mitteomava relvasüsteemi «Bumerang» katsetamisega. Võib-olla olid siis Belgorodis seekord ka tiibrakettide pähe bumerangid kasutusse läinud.

Izjumist on seekord olnud katsed teha õhurünnakute abil vene okupantidele teed Dolõna küla kaudu, mis on kujunenud peamiseks Slovjanski suuna ründekoridoriks. Abisuunana oli seekord taas mängus Bogoroditšne, mida venelased proovisid tervikuna ära võtta.

Taas on Ukraina peastaap kasutanud sõnastust, et ukraina kaitsjad panid ründajaid «jõuliselt paika». Жёстко, oli see sõna. No ega pehmelt paika pannes tavaliselt kuigi püsivat tulemust ei saavutagi.

Kramatorski suunal on Vene väed proovinud jätkata vallutatud alade laiendamist Luganski oblasti suunast Donetski oblasti põhjaosale, kuid ukrainlaste hinnangul ei kontrolli venelased isegi kogu Luhanski oblastit.

Kas selles mittekontrollitavas alas ka mõni asula, on endiselt kahtlane. Livemapua tähistus Bilohorivka püsimise kohta ukrainlaste kätes võib olla ekslik, kui varem tunnistas peastaap, et venelased forsseerisid seal jõge.

Hetkel keskenduvad Vene väed Hrõhorivka, Serebrjanka, Verhnjokamjanske ja Siverski suunas edenemisele. Need on ka asulad, mis on saanud eelmise päeva jooksul jõhkralt tulelööke. Samas paistab Ukraina vägi olevat selle pealetungi seisanud ja edenemist seal ei toimu. Pealetungikatsete järel suunduvad ründajad taas kodu poole, automaadid jalge vahel.

Bahmuti suunal olid toetavad õhulöögid olid Vene sõjaväele Spirne kandis ja seal on nad ehk saavutanud mõningast edu, hakates Spirne läheduses kanda kinnitama Bahmuti-Lõssõtšanski maantee kõrval.

Berestove piirkonnas, Spirnest mõni kilomeeter lõunas, lõid ukrainlased venelaste lähenemiskatsed otsustavalt tagasi. Või isegi jõuliselt, nagu peastaap märkis. Sama saatus tabas vene okupante ka Veršõna piirkonnas Bahmutist lõunas.

Vene väed üritavad sihtkohast alati kahes suunas kaarega mööduda, et seejärel saavutada piiramisrõngas ning võimaluselt kaitsjate allaandmine või taandumine. Paistab, et siin läheb keeruliseks isegi kaare tekitamisega.

Avdiivka piirkonnas on tulelöögid muutunud niivõrd tugevaks ja tihedaks, et inimestel on soovitatud evakueeruda. Maastikul seal manöövritest teateid pole, aga Avdiivka on püsinud ukrainlaste eelpostina rindel juba aastaid, olles pidevaks ründeobjektiks.

Donetski Peetri linnaosas, mis on Marjinkale kõige lähemal, on läinud midagi põlema. Võimalik, et enne plahvatas. Üldjoontes on Donetsk elanud 8 viimast aastat üsna rahumeelset elu ja isegi Venemaa-Ukraina sõja esimestel kuudel 2014. aastal. Sellist pommisadu nagu praegu, pole seal kunagi varem olnud.

Eks võib ka meenutada Donetski ülimoodsat staadioni ja lennujaama, mis valmisid 2012. aasta jalgpallivõistluste ajaks. See kõik jäi minevikku pärast seda, kui Venemaa tõi russkij miri kohale. Nüüd on igapäevaselt ainult pommid ja suitsusambad.

Vene propaganda püüdis püstitada küsimust, miks pole keegi Donetski pärast muret tundnud eelneva 8 aasta jooksul. Aga sel perioodil oli linn ju täesti terve erinevalt kõigist neist kohtadest, mis on saanud Vene sõjaväe lähedust tunda kasvõi loetud päevad.

Zaporižžja piirkonnas on indikatsioone mõlema poole kõrgendatud huvi kohta Vasõlivka-Zaporižžja otsemarsruudi vastu. Vene sõjavägi korraldas sealkandis õhurünnaku. Ju oli põhjust.

Ukraina jätkab vastupealetungiks tingimuste loomist ja see teeb venelasi arvatavasti närviliseks. Seda enam, et Melitopolist lõunas on kaks silda õhku lastud ja ründajate logistikaga on nüüd pisut kehvasti.

Suurim mure Hersoni operatiivsuunal on raketilöögid Mõkolaivi linna pihta, kus on kõige enam tsiviilohvreid, kuna tegu on kompaktse asutusega ja isegi 600-meetrise eksimuse korral saab seal rakett millelegi või kellegi pihta.

Hersoni-Mõkolaivi vahelise ala ukrainlaste kontrolli all olevad külad langesid massiivse kaudtule alla. Ju on venelased ka selle suuna koha pealt närvilised. Pealetungi korraldamiseks Mõkolaivile neil arvatavasti seal ressurssi pole, ja veel vähem seal edasi Odessa suunas.

Nagu ikka, Putinit kuulata ja veel vähem uskuda, pole mingit erilist mõtet. Äsjasel kohtumisel oma taskuduuma fraktsioonijuhtidega ähvardas ta, et pole Ukraina suunal isegi millegagi alustanud. Aga juba võttis operatiivpausi. Rääkimata siis sellest, et kui ta peaks alustama, mis siis edasi saab.

Putin muidugi kardab oma taskusaadikutele isegi kätt anda – istub hiiglasliku laua taga alati teises otsas. Ei tea, kas pelgab täisid või kõhuusse... Igatahes julge inimese muljet ta ei jäta.

Ukrainas toime pandud suuremahulisest Ukraina riisumisest pole Venemaal isegi avalikult häbi kõnelda. Hersoni viljasaagiga kamandatakse justkui enda omaga ja sama lugu on Mariupoli metallitööstuste toodanguga.

Käib suur sebimine, et kaup kuidagi realiseerida, seda läbi Vene sadamate tassides Türki või mingitesse maadesse, kuhu tsivilisatsioon oma vargusevastaste reeglitega ei ulatuks.

Ukraina kaitsjad tegelevad intensiivse väljaõppega koos NATO liitlastega, sealhulgas Suurbritannias. Boris Johnsoni lahkumise puhul poetati Ukrainas mõni virtuaalne pisar, kuid samas on kindlel ka brittide vankumatu toetus Ukrainasse pärast tema lahkumist.

Valgevene asjapulkade mõttevälgatusi Poolaga sõdimise teemal pole vast mõtet pikemalt kommenteerida. Poola on rahvaarvult neli korda suurem ja kahtlemata jõukam ning arenenud riik kui Lukašenka kolhoosimajanduse-remake.

Sõjakas retoorika on pöördvõrdelises seoses perspektiivide ja kandepinna ulatusega. Seda nähtust võiks nimetada Medvedevi-sündroomiks.