Veel paar kümnendit tagasi oli Leedu jalgpallikoondis ja selle fännid mängudes Luksemburgi- või Fääri saarte suguste riikidega enesekindlad: vastased olid pankurid, lambakasvatajad ja kalamehed, kes mängisid jalgpalli tavatöö kõrvalt. Need ajad on möödas. Juuni oli Leedu jalgpalli ajaloo üks süngeim kuu, sest mõlemale eelmainitud kääbusriigile jäädi väljakul alla.
Fännide jaoks on see lihtsalt järjekordne häbiväärne etteaste, alandus ja põhjamudas kraapimine. Ekspertidele pole toimuv muidugi üllatus. Võimekate mängijate koolitamine eeldab aastaid, sageli lausa kümnendeid süstemaatilist tööd. Tarvis on treenereid, tööd talentidega, investeeringuid peale kasvavasse põlvkonda ja taristusse.
Kõik eelmainitu jäi aastateks aga unarusse ja Leedu jalgpalli võtsid enda kontrolli alla sõna otseses mõttes endised mafioosod, mistõttu on kehvad tulemused kukutanud rahvusmeeskonna ajalooliselt kehvale edetabelikohale.
Iroonilisel kombel võiks sarnast kirjeldust kasutada ka matemaatikaeksami tulemustest rääkides, kuid selle allakäigu tagajärjed on Leedu jaoks märksa rängemad kanda.