«Ta tapeti emakodus.» Luhanski vabatahtlik Sanõtš, kes tegutses kaotatud käest ja jalast hoolimata

Aleksandr Kononov intervjuu ajal oma Žõtomõri oblastis asuvas talus. Ta oli väga uhke oma soengu üle, mis meenutab kasakatukka. Foto: Dimitrii Moroz

Vene-Ukraina sõda on muutunud otsekui surmatoovaks kaleidoskoobiks iga Ukraina kodaniku jaoks. Kätte on jõudnud aeg, mil lihtsalt enam ei jõua surnuid leinata – kadunud on kümneid tuhandeid elusid. Kahekordselt teeb haiget see, kui loed järelehüüet kellelegi oma lähiringkonnast.

Ma tahan teile kõnelda Aleksandr Kononovist. Sõprade jaoks oli ta lihtsalt Sanõtš, kes, olles ise puudega, ei kartnud ometi juba 2014. aastal Ukraina eest välja astuda, mille eest maksis peaaegu eluga. Etniline venelane Aleksander kandis iga päev tikandiga särki ega reetnud kunagi oma tõekspidamisi.

Aleksandr Kononov viib kitsi karjamaale oma talus Žõtomõri oblastis. Foto: Dmitri Мorozov