AK ⟩ Ene Selart: Tokyos eesti kirjameeste jälgedes

Rahvahulk Tokyo Ginza piirkonnas. Tänaval vastu tulev jaapanlane vastutulijale otsa ei vaata, üksteist ei panda tähelegi. Foto: CHARLY TRIBALLEAU/AFP/Scanpix

Välismaalasel tasub Jaapanis kõrvale jätta arvamine, et millestki on päriselt aru saadud või et seltskondlikud suhtlusvormelid on suudetud sooritada nõuetekohaselt.

1. osa: Ginza kaubatänaval

«Niikaua kui eurooplane kõnnib Ginzat (Tokyo kaubanduslik peatänav – E. S.) mööda, külastab panku ja suurärisid, võib ta tunda end tähtsa isanda ja hinnatava numbrina. Kuid esimene kokkupuude jaapani seltskondliku ning perekondliku eluga riisub talt väärikuse. Iga ta samm osutub väärsammuks, iga ta liigutus – naeruvääristuseks. Omades vähekesegi enesekriitikat ja inimesetundmist, ei jää talle märkamata, et ta on seltskonnas sobimatu ja koomiline. Teised on sunnitud vaatama talle kui barbarile – «punasele barbarile».» Nõnda kirjutas 1938. aastal ajalehes Uus Eesti kirjanik Karl Ast (1886–1971).

Jaapan on selle 84 aasta jooksul tundmatuseni muutunud. Seda Ginza kaubatänavat, mida mööda Ast omal ajal kõndis ning pankadesse-poodidesse sisse astus, ei ole enam. Teise maailmasõja pommirünnakud ja tulekahjud pühkisid enamiku sellest maapinnalt. Järgnenud Ameerika Ühendriikide okupatsioon muutis mõne aastaga riigikorra ja seadis ühiskonna arengu uutele rööbastele. Asemele kerkisid pilvelõhkujad ja moodsa aja kaubakeskused. Pole ka enam neid inimesi, kelle seltskonnas Ast end «punase barbarina» tundis.