ANALÜÜS ⟩ Venelaste valus küsimus: kas vene kultuur on sõjas süüdi?

Moskvaski pole niisama lihtne Aleksander Puškinile austust avaldada. Pildil on politseinikud, kes blokeerivad ligipääsu klassikule 2021. aasta jaanuari protestide ajal. Foto: Kirill Kudrjatsev/AFP/Scanpix

Pärast sõja puhkemist Ukrainas tekkis mitmetes riikides ühiskondlik arutelu vajadusest eemaldada vene kultuur maailma ajaloost. Rus.Postimees püüdis aru saada, kas ja milles võivad looming ja loomeinimesed põhimõtteliselt süüdi olla.

Tühistamiskultuur

Surve kõige suhtes, mis on kuidagi seotud «vene» mõistega, on pärast 24. veebruari mõistetav. Kirjastuse Novoje Literaturnoje Obozrenije peatoimetaja Irina Prohhorova sõnul tekitas Kremli ja Ukraina konflikt paljudes hoolivates inimestes segadust ja abitustunnet suutmatusest olukorda mõjutada. «Meeleheitel olles pöörduvad nad lihtsate sümboolsete tegude ja solidaarsusžestide juurde: kultuuri on ju lihtsam tühistada kui «erioperatsiooni» peatada,» ütles vene intellektuaalse kirjanduse tunnustatud väljaandja.

Prohhorova märkis, et Ukrainas algas vene kultuuri hülgamise protsess palju varem ja sellel on sügavamad juured.

«Rahvusliku identiteedi ümbermõtestamise katsed on kestnud kogu postsovetliku perioodi. Kuid see, mida Vene Föderatsioonis on kombeks nimetada «erioperatsiooniks», oli kõigi nende protsesside katalüsaatoriks,» selgitas Prohhorova. «Ukrainas on käimas võimas rahvuse ülesehitamise protsess ja niisugustes traagilistes oludes võtab rahvuse sünd paratamatult vene kultuurist lahtiütlemise vormi, kuigi see kultuur on ukraina kultuuriga ajalooliselt tihedalt seotud.»

Kiievi poliitiline konsultant Oleksi Kovžun kirjeldab seda seost karmimalt. «Ukraina ja ukrainlaste kirjeldus vene kirjanduses on tüüpiline orientalism: armas metsik väikerahvas meloodiliste laulude, maitsva köögi ja kaunite neidudega. Neil ei ole oma ajalugu ja nad saavad teatud tsiviliseeritud oskused impeeriumi lahke, kuid range käe läbi. Samas võtab kohati (millegipärast) võimust nende metsik loomus ning kunagised naeratavad kavalavõitu talumehed lähevad ühtäkki tõsiselt halvale teele, mis toob kaasa tapatalgud, tulistamise ja kõik muud õudused. Täiesti maaliline. Piisab, kui meenutada «Taras Bulba» teist, venekeelset väljaannet, mille tegelaskujud meenutavad relvastatud ja purjus teismelisi, kes teevad mõistetamatuid asju,» analüüsis Kovžun sügavuti minnes.

Kiievi ajakirjanik Juri Matsarski, kes kaitseb nüüd relvaga käes kodumaad, on kindel, et venelaste silmis teeb nende kirjanduse võimsaks see, et vene klassikute raamatuid on tõlgitud paljudesse keeltesse ja need seisavad miljonites raamaturiiulites.

«Aga millest sai alguse see vene kirjanike raamatute massiline esinemine teiste riikide kodanike riiulitel?» küsis ta. Ja vastas ise: «Need jõudsid teiste rahvaste juurde koos vallutajatega. Seda võib just praegu näha okupeeritud Hersoni oblasti näitel. Sissetungijad viivad kohalikud koolid kiirkorras üle vene standarditele ja toovad sisse terveid veoautotäisi oma klassikute raamatuid.»

Lisaks on Matsarski seisukohal, et vene kirjanduse massilist tõlkimist teistesse keeltesse soodustas soov mõista, kuidas elab ja millistest väärtustest juhindub see «hullunud vöötoravarahvas, kes selle asemel, et elu oma riigis paremaks muuta, ähvardas peaaegu kogu 20. sajandi jooksul põrmustada kogu ülejäänud maailma.»

«Tolstoi ja Dostojevski lugejad püüdsidki mõista selle nähtuse juuri. Leida kusagilt raamatutest üles selle lõputu sünguse ja seletamatu julmuse päritolu,» arutleb territoriaalkaitse võitleja. «Kui eelmise sajandi peamised röövvallutajad ja agressorid oleksid olnud belglased või eestlased, siis hõivaksid nende kirjanike raamatud neid riiuleid, millel praegu seisavad venelaste teosed,» järeldas Matsarski.

«On selge, et sõdival inimesel on sõjas oleva inimese vaade. Kui ma oleksin tema asemel, kirjutaksin ilmselt sedasama,» vastas ukrainlasele moskvalane Prohhorova. «Me ei hakka ju tõsiselt väitma, et pärast Homerose ja Shakespeare'i, keda lahutab mitu aastatuhandet, pole Euroopa kultuur loonud midagi uut ja omanäolist. Või et vene kirjanikke tõlgiti üksnes impeeriumi agressiivse poliitika tõttu. Mis puutub klassikute raamatutesse, mida Ukraina koolidesse käsu korras viiakse, siis meie vaesed klassikud vaevalt rõõmustaksid sellise suhtumise üle nende loomingusse.»

Kelle oma on Gogol

«Esimene asi, mida selles küsimuses teha, on, nagu Konfutsius soovitas, mõistetes kokku leppida. Mis on kultuur?» küsis Ukraina-ekspert, Venemaa Teaduste Akadeemia Euroopa Instituudi juhtivteadur Viktor Mironenko, soovitades niisuguseid mänge üldse mitte mängida. «Kui küsida, kas sõjas on süüdi vene kultuur, siis kultuursed inimesed Ukrainas sellele vastama ei hakka. Gogol, kellega mul oli au õppida samas ülikoolis, tõsi küll, mitte samal ajal, on Ukraina päritoluga suur kirjanik. Puškin on vene-aafrika päritoluga suur luuletaja, vene kirjanduslikule keelele alusepanija. Nad mõlemad kuuluvad maailmakultuuri, inimkonnale.»

«Vene kultuur kujutab endast «satsikesi vene imperialismi verisel kirvel». Kauakestev, kuigi katkendlik laul tülgastavate inimelajate erakordsusest, salapärasusest ja messiaanlusest.» Nii defineerib seda mõistet Kovžun, keeldudes võrdlemast vene kirjandust teise endise impeeriumi – Suurbritannia – kirjandusega. «Inglased lõid kolonialistliku, imperialistliku kultuuri oma tõlgendamise koolkonna, aga kuidas on lood venelastega? Neil midagi niisugust pole. Briti impeerium jättis endistele kolooniatele päranduseks toimiva parlamentarismi – ja mida andis Venemaa vallutatud rahvastele? Joomarluse, küünilisuse ja korruptsiooni. Suurepärane kingitus.»

«Ei suur inglise ega saksa, itaalia ega hispaania kultuur suutnud Euroopat takistada kahte katastroofilisse maailmasõtta veeremast. Mida me peaksime sellest järeldama? Ei olnud õiged kultuurid?» asus Prohhorova taas kultuuri kui kontseptsiooni kaitsma. Tema arvates on selles seoses kohane tõsiselt kõnelda tsivilisatsiooniprotsesside haprusest, poliitilisest manipuleerimisest kultuuripärandiga, kodanikuühiskonna võitlusest militaristliku riigiga.

«Keegi pole tühistanud loomeinimese vastutust ühiskonna ees, kuid pretensioonid kultuuri suhtes tervikuna meenutavad mulle 1990. aastate Tšetšeenia sõdade ajalugu, mil mõned poliitikud süüdistasid tõsiselt ajakirjanikke, otsekui oleksid nemad konflikti provotseerinud,» tõi Prohhorova paralleele.

Princetoni Ülikooli professor Ksana Blank püüdis Vabadusraadio saates Alexander Genisele antud intervjuus ausalt leida vene klassikas «sedasama šovinismi, mis on betoneeritud vene maailma alustesse». Siiski järeldas ta, et praegune noorte vene lugejate põlvkond ei ole ikka veel valmis sadistidest kangelasi tegema. «Hiljuti viisid kaks raamatupoodi Venemaal noorte seas läbi internetiküsitluse, kes on nende arvates kõige vastikum kirjandustegelane. Vastas 600 lugejat. Esikohal oli mõisaproua Turgenevi jutustusest «Mumuu»,» rääkis Ksana Blank.

Kirjanduslikud kuriteod

Kovžun usub, et kultuuri ülesanne on mitte ainult tähendusi kodeerida ja säilitada, vaid ka tsivilisatsiooni luua. «Butša, Irpin, Mariupol, Harkiv – ja seda loetelu võib jätkata – on meile näidanud, et tsivilisatsioon on läbi kukkunud. See tähendab aga, et kultuur ei kõlba kuhugi,» on kiievlane veendunud.

Õigluse nimel tuleb tunnistada, vene kirjandusteosed isegi tuletavad meile meelde, et pole suitsu ilma tuleta. Blank meenutas «Vendi Karamazoveid», kus vagamees Zosima räägib üleüldisest vastutusest ja sellest, et igaüks on kõigi ja kõige eest süüdi. Ta selgitab seda järgmiselt: sest kõik on nagu ookean, kõik voolab ja puutub kokku, ühes kohas sa puudutad, teises maailma otsas kajab see vastu. Siis toob ta näite: sa kõndisid lapsest mööda, vaatasid teda kurja pilguga, aga laps neelas selle pilgu endasse, neelas viha oma südamesse.

Paljude 1990. aastate noorte meeste eeskujuks oli Danila Bagrov Balabanovi filmidest «Vend» ja «Vend 2». Välimuselt sümpaatne, kuid olemuselt emotsioonitu veterantapja pole aga kaugeltki kõik, mida postsovetlik vene kino on maailmale andnud, on Prohhorova veendunud. «Samal ajal lõid Sokurov ja Zvjagintsev hoopis teistsuguse eetilise sõnumiga filmid,» meenutas ta. «Mängufilmitööstus on üle kogu maailma üleküllastatud märulifilmidest ja rahvatasujatest. Mil määral on sellistel eeskujudel tegelikku mõju kommetele ja käitumisele ühiskonnas? Kas näiteks filmi «Ristiisa» kõrvulukustav edu tähendab, et kogu Ameerika rahvas ja nende järel kogu maailm tormas mafioososid matkima? Ja totaalsel agressiivsel propagandal, mida televisioonis on aastaid levitatud, pole sellega mingit pistmist? Minu arvates on see uskumatu lihtsustamine,» arvas kirjastaja.

Tema sõnul ei tühista Puškini impeeriumimeelne luuletus Poolast veel tema loomingut tervikuna: «Paraku kirjutas ka Brodski Ukrainast vastiku luuletuse, mille eest kolleegid teda ta eluajal hukka mõistsid. Kas kriipsutame läbi kõik Nobeli preemia laureaadi tööd? Sellise põhimõtte järgi võib tühistada kogu maailma kultuuri. Sealhulgas Homerose ja Shakespeare'i.»