AK ⟩ Lõuna-Aasia eksperdi sõnul peaks USA-Talibani lepingu sõlmija istuma vangis
/nginx/o/2017/01/06/6230493t1h9a3f.jpg)
23. juuli 2022, 00:00
- Taliban võõrustab Afganistani pinnal mitut terroriorganisatsiooni.
- Francesca Morini sõnul põlgavad pakistanlased lääne inimesi, aga tahavad nende raha.
- Ukraina sõda süvendab paljude kibestumist lääne suhtes.
Zalmay Khalilzad peaks istuma vangis, ütleb Lõuna-Aasia ekspert, itaallannast ajakirjanik Francesca Morini suursaadiku kohta, kes sõlmis USA administratsiooni nimel pakti mullu Afganistanis võimule naasnud Talibaniga.
«See ei olnud rahulepe. See oli tingimusteta vägede väljaviimine,» ütleb Morini, kes kajastas Lõuna-Aasias toimuvat juba omajagu aega enne 2001. aasta pöördelisi sündmusi, mis sidusid lääneriigid 20 aastaks Afganistani päästmisega.
«Ainus, mida Taliban [Khalilzadile] lubas, oli Afganistani pinda terrorismiks mitte kasutada,» märgib Morini. «Nüüd on Afganistanis terve hulk täies hoos tegutsevaid [terroristide] väljaõppelaagreid, neid ei ole kunagi kinni pandud. Afganistan on terroriste täis, alustades tegelikult nende valitsusest.»
Nii nagu enne 2001. aasta 11. septembrit, pole ka nüüd välismaailmale probleem mitte Taliban ise, vaid nende kostilised. Kui Talibani ambitsioon piirdub Afganistani sees oma äärmusliku islamismi juurutamisega, siis «allüürnikud», nagu Al-Qaeda, ihkavad enamat.
Äärmuslaste Pakistani-side
Üks näide, mille Morini toob Talibani võõrustamisel olevast terroriorganisatsioonist, on pakistani juurtega Jaish-e-Mohammed, kellel on laagrid Kandahari provintsis. Neid on seostatud Wall Street Journali ajakirjaniku Daniel Pearli hukkamisega 2002. aastal Pakistani Karachi provintsis, samuti osalesid nad koos teise pakistanlaste terrorirühmituse Lashkar-e-Taibaga 2001. aasta rünnakus India parlamendile.
Viis, kuidas lääs 20 NATO-missiooni aasta jooksul Afganistani üles ehitas, oli Morini sõnul lihtsalt hullumeelne. «Me näeme probleeme oma vaatenurgast. Meil on olnud humanism, meil on olnud valgustus. Meil on teatud väärtused ja kultuur. Ja me absoluutselt ei saa aru, et see pole universaalne,» arvustab ajakirjanik.
«Suur osa maailmast tegelikult ei tea, kes oli Voltaire, ega hooli sellest ega ole midagi kuulnud kuningas Arthuri ümarlauast,» nendib Morini.
Morini arvab, et Euroopa radikaalide seas torkavad kõige aktiivsema rahvusena silma pakistanlased: «Kui vaadata pisutki pealispinna alla Prantsusmaal või ükskõik kus mujal Euroopas toimunud terrorisündmuse puhul, tuleb välja Pakistani-side: ründajad on kas Pakistanis väljaõpet saanud või sealt pärit.»
Me tahame inimesi integreerida, aga me ei pane tähele, et nad ei taha saada integreeritud. Et nood inimesed arvavad tegelikult, et me oleme jälestusväärsed olendid ja väärime surma.
Itaallannast ajakirjanik Francesca Morini
Ajakirjanik kirjeldab ka seda, mis toimus Charlie Hebdo terroriprotsessi ajal Pakistanis. Tol ajal seal peaministri positsioonil olnud Imran Khan teatas oma rahvale, et Prantsusmaa president Emmanuel Macron on islamofoobiline ja seetõttu too protsess toimubki. Morini sõnul ei täpsustanud Khan, et Prantsusmaa on sekulaarne riik, kus on usu – sealhulgas enda usu – üle nalja heitmise traditsioon.
«Mis Pakistanis seepeale juhtus? Pikaks ajaks tulid tänavatele rahvajõugud, kes põletasid Prantsuse lippe ja nõudsid Macroni pea mahavõtmist. Aga sellegipoolest meeldib neile Euroopasse tulla ja siin olla. Nad jälestavad meid. Aga nad tahavad raha,» lisab ta.
Ajakirjanik kritiseerib ka oma kodumaad Itaaliat: «Me tahame inimesi integreerida, aga me ei pane tähele, et nad ei taha saada integreeritud. Et nood inimesed arvavad tegelikult, et me oleme jälestusväärsed olendid ja väärime surma.»
Šokeeriv «aumõrv» Itaalias
Morini toob viimastest aastatest esile terve seeria juhtumeid, kus Itaalias elanud pakistani tüdrukud on langenud oma perekonna ohvriks. «Au pärast. Sest Itaalias üles kasvanud tüdrukud tahavad koolis käia, nad ei taha olla kohutava hõimusüsteemi osa, neil on itaallastest peigmehed,» jutustab ta.
Viimane nn aumõrv leidis aset pool aastat tagasi. Ohvriks oli 18-aastane Saman Abbas, kes keeldus abiellumast Pakistanis elava nõoga, kelle perekond oli talle välja valinud. Abbasil oli juba itaallasest kallim.
«Tüdruk otsis tegelikult politseilt abi. Nad toimetasid ta turvamajja. Kuid siis hakkas ema talle helistama, et «palun, palun, ma rääkisin su isaga ja kõik on hästi. Tule nüüd koju tagasi». Tüdruk ütles, et «olgu peale, mul on kodunt mõningaid dokumente vaja, ma tulen ja siis otsustame»,» kirjeldab Morini.
«Ema nägi ta seal vaid korraks. Ema andis ta onu ja nõbude kätte, kes tapsid ta ära, ja surnukeha ei leitud kaks kuud,» jätkab Morini. Tapjasugulastele aitasid jälile jõuda turvakaamerad tänaval ja ohvri 16-aastane vend, kes oli enne veretööd tulutult ema anunud, et ta saaks õde veel viimast korda elusalt näha.
«Itaalia ühiskonnas on nii, et kui sa jääd kuritööga vahele, saad karistada. Aga need tapjad olid juba läinud Pakistani ja loomulikult ei anna Pakistani valitsus neid välja. Samamoodi nagu Pakistani saatkonnad ei tee koostööd terroristide ja illegaalsete immigrantide isikute tuvastamisel,» räägib Morini.
Abbasi ema, isa, onu ja tolle kaks poega suundusid Milanost Pakistani vaid päev pärast neiu kadumist. Nüüd on nad tagaselja kohtu all. Pereliikmetest ainsana on endiselt Itaalias tapetu noorem vend, kes on nüüd samuti turvamajja toimetatud.
Morini sõnul leiavad kibestunud Lõuna-Aasias ja Aafrikas uut läänevastasuse ainest ka Ukraina sõjast. «Nüüd tapavad valged valgeid ja terve maailm muretseb selle pärast. Kui meid tapetakse – Süürias, Afganistanis ja mujal –, ei huvita see kedagi,» toob ta näite sellest loogikast.
Üks viimaseid, kes nägi Bamyani budasid «elusana»
Francesca Morini kuulub selle käputäie ajakirjanike hulka, kel õnnestus Bamyani budakujusid viimasena pildistada ja filmida – 15 päeva enne seda, kui Taliban need 2001. aasta 6. märtsil õhku lasi.
Kui Morini ja kolleegid, põhiliselt samuti itaallased, pärast Talibani lammutustööd oma ülesvõtteid ja kujude juures tehtud intervjuusid Briti ja USA väljaannetele müüa pakkusid, peegeldus anglomaailma kolleegide silmis selge üllatus: «Kuidas te seda teha saite? Meil ei õnnestunud.»
«Ehk lääne poolel on tegelikult rassism mitteingliskeelsete suhtes,» leiab Morini.
Morini sõnul sai ta toona hulga kõnesid ingliskeelsetest väljaannetest, kes ei suutnud uskuda, et nende kohalikud kaasautorid sellest midagi enne ei kirjutanud ega teada andnud. «Ütlesin, et võib-olla seetõttu, et nad võidakse ära tappa inglise keele rääkimise eest, või seetõttu, et tuleb välja, et nad teile kaastööd teevad,» jutustab Morini.
2000. aastaks oli pikalt Lõuna-Aasias elanud ja ringi käinud ajakirjaniku sõnul ilmselge, et midagi hakkab seal piirkonnas küpsema. Ameeriklased juba otsisid Osama bin Ladenit, aga Morini sõnul üsna rumalal viisil.
«Nad tegid kasutuid asju. Ja arvavad, et nad saavad asjad rahaga korda ajada, aga alati nii pole. Eriti mitte riikides, nagu Pakistan,» leiab ta.
«Ameeriklased maksid Pakistanile, et too võitleks venelastega Afganistanis, tehes asju kõvasti lihtsakoelisemaks, kui need tegelikult olid. Nii toodi Taliban Afganistani,» meenutab Morini. «Kogu piirkond muutus ning pakistanlased külvasid viha ega kasvatanud üles mitte ainult Talibani, vaid ka Lashkar-e-Taiba ja Jaish-e-Mohammadi.»
Morini jutt on täis viiteid Lõuna-Aasia terrorirühmitustele ja nende omavahelistele sidemetele. Mängleva kergusega kirjeldab ta kohtumisi nende eri taseme liidritega. Aga jääb samas tagasihoidlikuks, kuidas ta oma eksperditeadmised on saavutanud.
«Ei ole nii, et ärkad ühel hommikul teadmisega, et tahan saada terrorismieksperdiks,» ütleb Morini. «Ma ei oleks paljusid asju teha saanud, kui mul poleks olnud varasemaid sidemeid kohalike inimestega.»
Sidemeid, mis aitavad teada saada, mis toimub, ja teha lugusid, aga võivad ka päästa elu – ühes Pakistani mošees tuli tuttav tema juurde ning käskis välja minna ja joosta. Nad tegid, nagu kästud – ja hästi oli, sest nende selja taga plahvatas pomm.
Kui enamik läänemaailmast pööras oma silmad Afganistanis ja Pakistanis toimuvale pärast 2001. aasta 11. septembri terrorirünnakuid ning siis saabusid sinna piirkonda ka nende kaamerad ja reporterid, siis Morini oli selleks ajaks juba mõnda aega tolles piirkonnas elanud ja ringi reisinud.
«Vaata, ma olen veidrat sorti ajakirjanik. Ma ei kasuta kunagi fixer’eid (kohalikke eeltöö tegijaid, kes otsivad väljast tulevatele ajakirjanikele välja intervjueeritavad, lugude allikad, võttepaigad jne – E. K.). Vabakutselisena ei saa ma neid endale lubada. Ma teen kogu töö algusest peale ise ära,» selgitab Morini.
See tähendab tema sõnul muuseas kohalike naistega koos toidu valmistamist ja kohalike lastega koos mängimist. Aga ka seda, et ta ei kuritarvita kohalike heausklikkust.
Kui Morinilt seepeale uurida, kust ta tõmbab empaatia piiri, vastab ta, et Lashkar-e-Taiba terroristidele ta siiski kaasa ei tunne, ning meenutab, kuidas tal õnnestus kord intervjueerida nende liidrit Hafiz Muhammad Saeedi. «Selle poolteise tunni jooksul, kui me rääkisime, püsis tema pilk põrandal,» meenutab ajakirjanik.
Intervjuugi sai ta enda meenutuste järgi suhteliselt väljapressimise tulemusel. «Nagu maffiainimesed ütlevad: ta ei saanud ei öelda,» põhjendab Morini. Ajakirjanik lihtsalt tüütas nii kaua üht Pakistani poliitikut, kellel teadis olevat vastavaid sidemeid, et lõpuks tõi too Saeedi tema ette.