L, 10.12.2022

AK ⟩ Svetlana Stephenson: patsaan ütles, patsaan tegi. Tänavakambakultuur ja Vene riigivõim

Svetlana Stephenson
, Londoni Metropolitani Ülikooli sotsioloogiaprofessor
Svetlana Stephenson: patsaan ütles, patsaan tegi. Tänavakambakultuur ja Vene riigivõim
Facebook Messenger LinkedIn Twitter
Comments 4
Vladimir Putini maffiabossi imagot peavad tugevdama ka temast tehtud fotod. Pildil Putin 2017. aastal Lõuna-Siberis Tõva Vabariigis ­kalal.
Vladimir Putini maffiabossi imagot peavad tugevdama ka temast tehtud fotod. Pildil Putin 2017. aastal Lõuna-Siberis Tõva Vabariigis ­kalal. Foto: Aleksei Nikolski/Sputnik/Scanpix
  • Patsaanimoraal määrab suuresti ära Venemaa välispoliitika loogika.
  • Venemaa riigivõim taasesitab oma poliitilise käitumisega tänavakambakultuuri hoiakuid.
  • «Mitte abstraktsetel õigusnormidel, vaid patsaani sõnal on seaduse jõud.»

Koos Vladimir Putini valitsemisaja algusega ­jõudsid Vene poliitilisse sõnavarasse väga ­omapärased mõisted ja väljendid: мочить в сортире (peldi­kus märjaks tegema - ära tapma), ответка (vastus - kättetasumine), пацан сказал, пацан сделал (patsaan ütles, patsaan tegi) ja muud sellised väljendid, mis on pärit ­traditsiooniliselt riigile vastanduvast kriminaalsest tänavakultuurist. Nüüd on neid hakatud kasutama riigivõimu karmikäelise otsustavuse rõhutamiseks, et taastada riigi väärikus («tõusta põlvilt») ja anda vastulöök mistahes vaenlasele.

Tegelikult tegi rahvusliku vääri­kuse taastamisega seotud ­poliitilise retoorikaga algust Boriss ­Jeltsin. Venemaa presidendi ametisse astumise kõnes 1991. aastal ütles Jeltsin: «Suur Venemaa tõuseb põlvilt! Me muudame ta kindlasti õitsvaks, ­demokraatlikuks, rahuarmastavaks, seadusi järgivaks ja suveräänseks riigiks.»

Kuid erinevalt Jeltsini retoori­kast, mis seostas väärikust heaolu ja demokraatiat õigusriigiga, hakati koos Vladimir Putini võimuletule­kuga väärikuse taastamise ideed väljendama vägivalla kaudu. Nagu ütles Putin juba peaministriks saades: «Venemaa võib põlvilt tõusta ja korralikult virutada.» Ühes ­sellega asendus Putini retoorikas vääri­kuse keel au keelega. Kui ­väärikus põhineb seesmistel, iseenesest väärtuslikel omadustel, siis au on omadus, mis nõuab välist tunnustust. Väärikust kaitstakse seadusega, kuid au vägivalla või vägivallaga ähvardamisega.

Jõud kurtmise asemel

Aukultuur on omane traditsioonilistele ühiskondadele ja ka tänapäeva maailmas on alles jäänud mõni rühm, kelle suhteid ­reguleeritakse selle ettekirjutuste järgi. Need on peamiselt suletud maskuliinsed ­kogukonnad, tänavajõugud ja maffiarühmitused ning teatud määral ka sõjaväe- ja julgeolekustruktuurid.1 Siin valitsevad endiselt arusaamad, et inimsuhete maailm on hierarhiline ja kohta selles hierarhias tuleb kaitsta kõigi võimalike vahenditega, sealhulgas vägivallaga.

Putini kalduvus kasutada «tõeliste patsaanide» – tänava- ja kuri­tegelike jõukude liikmete – keelt on seletatav tema eluloo eripäraga: Leningradi tänavatel veedetud lapsepõlv ja noorus, tihe läbikäimine postsovetliku organiseeritud kuritegevuse esindajatega Peterburi linnapea Anatoli Sobtšaki asetäitja ametis ja muidugi pikaaegne tegevus KGB/FSB ohvitserina. Kuid just tänavapoiste keel osutus kõige sobivamaks, et väljendada maailmavaadet, mis rajaneb ettekujutusel, et vajalik on pidev jõu või jõu kasutamiseks valmisoleku demonstreerimine.

Venemaa opositsionäärid Putini tänavakambakultuurist

Lisaks teadlastele nagu Svetlana Stephenson on Venemaa presidendi tänavakurjategijate jõugu juhti meenutav käitumine silma jäänud ka mitmele Venemaa opositsiooni esindajale. Kaks tuntumat neist on mitmekordne male maailmameister Garri Kasparov ja endine Venemaa välisminister Andrei Kozõrev (oli välisminister aastatel 1990–1996).

Intervjuus Deutsche Wellele 2015. aasta sügisel ütles Kasparov: «Viis, kuidas Putin on viimastel aastatel Venemaad juhtinud, meenutab rohkem maffiat. Maffiaboss peab olema võitmatu. Hetkel, kui sisering nõrkust haistab, koristavad nad ta ära.» 2018. aastal jagas Kasparov Twitteris vene musta huumorit: «Hiljutine valus, kuid tõele vastav vene nali: «Igal riigil on olemas oma maffia. Putini Venemaa on esimene, kus maffial on olemas oma riik.»»

Selle aasta 13. juulil kirjutas endine USA suursaadik Venemaal (aastatel 2012–2014) Michael McFaul Twitteris: «Mis on Putini sõja mõte? ­Isegi tema ei paista seda enam teadvat.» Andrei Kozõrev vastas talle: «P[utini] eesmärk on hirmutada ja alandada USAd ja läänt ning terroriseerida UKR [Ukrainat] senikaua, kui ta alistub. See on tänavagangsteri loogika, kes toetub kahele asjaolule: oma jultumusele ja oma naabrite kartlikkusele, isegi kui nad on temast palju tugevamad.» PM

Patsaan on oma ­territooriumil suverään ja peab alati oma tahet kehtestama. Kui ta ennast lõdvaks laseb, saab tema maine paratamatult kannatada ja tulemus on see, et ta muutub potentsiaalseks ohvriks. Nii nagu teisteski traditsioonilistes aukultuurides, kuuluvad patsaanlike arusaamade hulka ­vajadus igas olukorras domineerida, sõna ja teo ühtsus – ­nõudmine, et oma sõnade eest tuleb vastutada –, keeld näidata relvi, ilma et oldaks valmis neid kasutama, tingimusteta lojaalsus rühma liikmetele ja tõeliste kohustuste puudumine nende suhtes, kes sinna ei kuulu.2

Au mõistega seotud teemad on korduvalt esinenud Putini ja tema lähiringi avaldustes. 2000. aasta ­alguses Mihhail ­Leontjevile antud intervjuus katkestas Putin ajakirjanikku, kui too rääkis, et Rahvus­vaheline Valuutafond alandab ­Venemaad, esitades lõputuid pretensioone ja nõudmisi: «Kes meid solvab, ei ela kolme päevagi. Solvanguid pole vaja.» Tänavakurjategijate jõukudes kehtivate reeglite järgi on solvangu üle kurta keelatud, sest seda tehes tunnistab inimene oma nõrkust ja temast saab ohver. Tõeline patsaan ei peaks mitte kurtma, vaid vastama jõuga.

Just tänavapoiste keel osutus kõige sobivamaks, et väljendada maailmavaadet, mis rajaneb ettekujutusel, et vajalik on pidev jõu või jõu kasutamiseks valmisoleku demonstreerimine.

Nõrkus toob kaasa ­vältimatu üle piiride astumise. 2004. ­aastal ütles Putin Beslani pantvangivõtmisest rääkides, et terroristid ning need, kes neid toetasid ja ­suunasid, kasutasid ära Venemaa nõrkust. «Me näitasime nõrkust. Ja ­nõrku pekstakse. Ühed tahavad meilt ­rasvasemat tükki ära kiskuda, teised aitavad neid.»

Hilisemas retoorikas hakati tänavakombeid tsiteerima välise ­sekkumise vajaduse õigustamiseks. 2015. aasta Valdai foorumil esinedes põhjendas Putin Venemaa otsust Süüria konflikti sekkuda: «Juba 50 aastat tagasi õpetas Leningradi tänav mulle reegli: kui kaklus on vältimatu, tuleb lüüa esimesena.»

Putini järel on ka teised riigivõimu esindajad hakanud oma käitumist selgitama viitamisega au pihta käivatele ähvardustele ja vajadusele oma au vägivallaga kaitsta. 2018. aastal pöördus Rahvuskaardi juht kindral Viktor Zolotov avalikult Aleksei Navalnõi ­poole, ­nõudes auhaavamise eest «satisfaktsiooni». Enne seda süüdistas Navalnõi Zolotovi riigihangete käigus raha omastamises. Zolotov ähvardas Navalnõid füüsilise kättemaksuga (ответка’ga). Filoloog Maksim Krongauzi sõnul segas Zolotov oma sõnavõtus kokku nõukogude bürokraatlikku sõnavara, kriminaalide ja armee slängi ning kasutas ka viiteid aadli au mõistetele. Navalnõi soovitas Zolotovil kohtu kaudu suhteid klaarida.

Patsaani sõnal on seaduse jõud

Otseseid наезд’e (agressiivseid ­sõnalisi rünnakuid) hakkasid oma oponentide vastu kasutama ka diplomaatilise korpuse esindajad. Kohtudes potentsiaalse ohvriga ja enne kui ohvrilt raha või asjad ära võetakse, alustavad tänavajõukude liikmed üle kogu maailma sageli vestlust nõudmisega silma vaadata (või vastupidi, käskides pilk kõrvale pöörata). Selle tehnikaga seavad nad ennast kohe alguses domineerivasse rolli, sundides ohvrit mängima nende reeglite järgi.3 2017. aastal ÜROs esinedes ründas Venemaad esindav Vladimir Safronkov täiesti patsaanlikult Briti ­esindajat: «Vaata mulle otsa, ära pööra pilku ära, miks sa pilgu ära pöörad?» Oponendi mõnitamine, tema avalik solvamine ei õõnesta patsaani mainet, vaid vastupidi, tugevdab seda.

Mitte abstraktsetel õigusnormi­del, vaid patsaani sõnal on ­seaduse jõud. 2022. aasta veebruaris ütles välisminister Sergei Lavrov ­RT-le antud intervjuus, et Venemaa püüdleb julgeolekudialoogis ­USAga ausate suhete poole. «Püüame saavutada, et kõik oleks aus. Ma ei taha pöörduda žargooni ­poole, kuid meil on olemas arusaam (понятия): «patsaan ütles – patsaan tegi». Vähemalt понятия’id tuleks järgida ka rahvusvahelisel tasandil,» lisas ta.

Oponendi mõnitamine, tema avalik solvamine ei õõnesta patsaani mainet, vaid vastupidi, tugevdab seda.

Aukultuuridele on omane, et need ei koge süütunnet. Süütunne ja meeleparandus on seotud universaalse eetikaga, ideedega südametunnistusest. Näiteks kirjutas sellest nõukogude filoloog Boriss Jarho, kui ta arutles Vana-Kreeka tragöödia kangelaste südametunnistuse puudumise üle. Kuid häbi ja maine kaotusest tingitud põlu alla langemine on vastupidi iseloomulikud traditsioonilistele aust juhinduvatele kogukondadele. Vastutuse võtmisest keeldumine juhtudel, mis võivad kaasa tuua mainekaotuse (nagu Malaysia ​​Airlinesi Boeingu allatulistamine Donbassi kohal või löögid tsiviilsihtmärkide pihta sõjas Ukrainaga), on selle kultuuri loogikaga täielikus kooskõlas.

Aga seal, kus aukultuuride esindajad kedagi ähvardavad, peavad nad olema valmis neid ­ähvardusi ellu viima. Nii ütles Putin 2022. aasta aprillis, kui ta rääkis Venemaa vastusest strateegilistele ohtudele, et kõik vahendid reageerimiseks on olemas ja neid kasutatakse välkkiirelt: «Meie hooplema ei hakka, meie hakkame neid kasutama.»

Lõputu mure oma maine tunnustamise pärast, valmisolek kohe tõrjuda eeldatavaid ohte, põlgus nõrkade vastu, universaalsete normide eitamine ja jäik kinnipidamine isiklikest moraaliarusaamadest – kõiki neid tänavakambakultuuri hoiakuid taasesitab Venemaa riigivõim oma poliitilise käitumisega. Need ei sobi nüüdisaegsesse maailma ja määrasid suuresti ära selle dramaatilise suhete katkemise, mida Venemaa praegu kogeb.

Tõlkinud Ago Raudsepp

Londoni Metropolitani Ülikooli sotsioloogiaprofessor Svetlana Stephenson on pikka aega tegelenud Venemaa kriminaalkultuuri uurimisega, millele on pühendatud ka tema 2015. aastal ilmunud raamat «Gangs of Russia: From the Streets to the Corridors of Power» («Venemaa jõugud: tänavatelt võimukoridoridesse»). See artikkel ilmus 9. juulil 2022 sõjavastasel veebilehel Posle.

1) Jardar Østbø. Corrupt and Honorable, Gangster and Nobleman: Navalanyi, Zolotov, and the Conflicting Moral Cultures in Russian Politics. Cultural Politics 1 July 2020; 16 (2): 171–191.

2) Svetlana Stephenson. Gangs of Russia: From the Streets to the Corridors of Power. Cornell UP, 2015.

3) Jack Katz. Seductions of Crime. Moral and Sensual Attractions of Doing Evil. NY: Basic Books, 1988.

Märksõnad
Tagasi üles