Alessia Manzi ja Giacomo Sini ⟩ Süüria naisteküla pakub pelgupaika pere ja ühiskonna rõhumise eest

Jinwari elanikud Watha ja Dicle valmistavad küla pagarikojas leivatainast. Leiba müüakse nii pisikeses kogukonnapoes kui ka mitmes naaberkülas. Foto: Giacomo Sini

Süüria ajakirjanikud Alessia Manzi ja Giacomo Sini kirjutavad Jinwari ökokülas elavatest naistest, nende unistustest ja lootustest eluga edasi minna ajal, kui mõne kilomeetri kaugusel käib veel sõjategevus. 

«Mis sa arvad, kui vana mu ema on? Vaata, kui ilus ta on!» lausub Çiya. Elava loomuga poiss istub juttu ajades suure toa nurgas sohval ja punub kummargil päi värvilisi käevõrusid.

Tema ema, Türgile kuuluvast Põhja-Kurdistanist Gewerist pärit Zeynep kallab auravast hõbedasest kannust teed. «Ma olen 28 aastat vana ja ma olen palju üle elanud. Ma olin kõigest 15, kui pidin abielluma endast 20 aastat vanema mehega, kes lukustas mind teenijana majja,» ütleb noor naine, asetades kommikausi vaibale.

«Ma isegi ei teadnud, kuidas lapsed sünnivad, kuni ühel päeval sain teada, et olen rase. Siis sündis Çiya ja mul polnud ei endale ega talle riideid. Ma ei osanud midagi teha peale oma poja löömise: olin seda õppinud peksust, millega abikaasa mind kostitas. Lõppeks olin ma ise ka laps,» kõneleb nukrusest looritatud pilguga Zeynep.