/nginx/o/2022/08/02/14734289t1hedf5.jpg)
Luhanski oblastis suudeti kogu Ukraina ühiskonna uskumatute jõupingutuste hinnaga vältida Azovstali tragöödia kordumist. Ukraina relvajõud ja tsiviilisikud õnnestus Severodonetskist välja tuua isegi vaatamata täielikult hävitatud sildadele. Ukraina relvajõud kindlustasid end uutel piiridel ning tsiviilisikud evakueeriti Dniprosse ja teistesse hetkel rahulikumatesse linnadesse. Kunagine õitsev Ukraina põllumajandus- ja tööstuspiirkond muutus varemeteks, kirjutab portaal Rus.Postimees.
Severodonetski tragöödia
24. veebruari õhtul osutusid paljud Ukraina kontrolli all oleva Luhanski oblasti elanikud juba okupatsioonis olevat. Ukraina relvajõudude peastaap otsustas väed kiiresti paljudest oblasti linnadest ja küladest välja viia. See oli sunnitud meede, et vältida Ukraina vägede suure grupeeringu ümberpiiramist.
Ukraina relvajõud tõmbasid sissetungi esimestel tundidel väed Luhanski Stanõtsjast välja ja püüdsid kindlustuda Siverski Donetsi jõe kaldal asuvas Štšastja linnas. Lahingute tulemusena vahetas linn mitu korda omanikku. Neil päevil paiskas Venemaa oma põhijõud vallutama Kiievit, Harkivit, Mariupolit ja Hersoni.
/nginx/o/2022/08/02/14734294t1habf9.jpg)
Kohalikud võimud viisid tunnustamata Luhanski Rahvavabariigis läbi massilise mobilisatsiooni ja panid tuhanded inimesed relvade alla. Selline rindejoonele tohutute inimressursside paiskamise taktika õigustas end lõpuks: Ukraina väed olid vaenlase pealetungi all sunnitud taanduma joonele Rubižne – Severodonetsk – Lõssõtšansk – Popasna – Zolote.
Ärkasid okupatsioonis
Ukraina kontrolli all oleva Luhanski oblasti elanike jaoks arenes olukord veebruaris traagiliselt: vaid mõne päevaga jäi kohalik elanikkond okupeeritud alale. 2. märtsil läksid Starobilski, Svatove ja teiste Luhanski oblasti põhjaosa linnade elanikud juba massimiitingutele Ukraina lippudega käes. Nad püüdsid sõna otseses mõttes oma kehadega peatada Venemaa soomusmasinate kolonne.
Vene vägede pealetungi jaoks strateegiliselt oluline Popasna linn langes esimestest päevadest peale kõige rängemate õhu- ja suurtükirünnakute alla. Pommitati nii tihedalt, et kohalike elanike evakueerimist oli praktiliselt võimatu korraldada. Selle tulemusel õnnestus siiski evakueerida 90 protsenti kohalikest elanikest, kuid see protsess venis 8. maini, mil Popasna läks Venemaa vägede kontrolli alla.
/nginx/o/2022/08/02/14734298t1h82b8.jpg)
Popasna lähistel hoidsid kaitset Lvivi 24. mehhaniseeritud brigaadi võitlejad. Brigaad kandis suuri isikkoosseisu kaotusi, kuid pidas vastu viimseni. Jalaväelased pidid väed välja viima alles pärast Vene vägede läbimurret Zolote linna piirkonnas, kus tekkis katlaoht.
Oblasti teises ääres Rubižne linnas osutasid Venemaa vägedele ägedat vastupanu Ukraina rahvuskaardi kiirreageerimisbrigaadi võitlejad. Just see allüksus võttis 24. veebruaril vastu esimese lahingu Hostomelis, kui Venemaa väed püüdsid hõivata Antonovi-nimelist lennujaama. Rahvuskaardiväelased viidi Luhanski oblastisse kohe pärast Venemaa vägede taandumist Kiievist ja Tšernigivi oblastist.
Rubižnes peeti lahinguid iga tänava pärast. Mõistes, et tänavalahingud võivad venida pikki kuid, hakkasid okupandid lennuväe ja kaugsuurtükiväe abil linna maatasa tegema. Pommitati praktiliselt iga maja, kus oleksid võinud paikneda mingidki vastupanukolded. Popasna, Lõssõtšanski ja Rubižne pärast peetud ägedate lahingute kolmandaks kuuks keskendus põhitegevus Severodonetski lähistele, kus asus Ukraina vägede selle suuna kõige lahinguvõimelisem grupeering. 3. juunil liitus Ukraina relvajõududega võõrleegion, mille koosseisus teenivad Ukraina poolel vabatahtlikud maailma eri riikidest.
Ka eksperdid eksivad
Paljud Ukraina sõjalised eksperdid oletasid, et Severodonetski langemisel lähevad Luhanski ja Donetski oblastid kohe tervikuna Vene okupantide kontrolli alla. Sellegipoolest läks Severodonetsk 24. juunil Vene armee kontrolli alla ja Ukraina väed taganesid peaaegu kaotusteta üle Siverski Donetsi jõe. Kuid kohe pärast Severodonetski hõivamist Vene grupeering praktiliselt peatas oma pealetungi. Relvaladudele sihitud järgnenud raketilöökide tulemusena Ameerika HIMARS-itest on tulelöökide arv Ukraina linnadele sellel suunal märkimisväärselt vähenenud. Ilmselgelt põhjustati okupatsioonivägede logistikale olulist kahju.
/nginx/o/2022/08/02/14734296t1h8406.jpg)
Täna käivad ägedad lahingud Luhanski ja Donetski oblastite halduspiiride lähedal. Nüüd on Venemaa suurtükiväe tule all Bahmuti, Slovjanski ja Kramatorski linnad. On ilmne, et sissetungijad ei kavatse seal peatuda, kuid ka Ukraina väed ei istu käed rüpes. Ukraina president Volodõmõr Zelenskõi ütles 18. juulil oma pöördumises rahva poole, et viie kuuga suutis Ukraina armee vabastada 1028 Ukraina asulat ja see protsess jätkub. Järgmisi lahinguid on oodata Lõuna-Ukrainas, see aga tähendab, et ka Luhanski oblastil on võimalus vabanemiseks, kuigi väike.
Kaheksa aastat tagasi tervitasid Luhanski oblasti elanikud Venemaad
Luhanski oblasti praegust okupatsiooni on venemeelsed jõud juba alates 2014. aastast nimetanud nn Luhanski rahvavabariigi territooriumide vältimatuks ja «seaduslikuks» tagastamiseks. Kuid 2014. aastal erines poliitiline olukord praegusest kardinaalselt. Tollel kevadel läksid paljud kohalikud elanikud propaganda mõjul tõesti miitingutele, toetades ideed eraldada oblast Ukrainast. Venemaa eriteenistustest inspireerituna toimusid mitmetes oblasti linnades miitingud. Okupeeritud aladel korraldati nn referendumid, kuid Ukrainal õnnestus taastada kontroll poole Luhanski oblasti territooriumi üle. Pärast Minski kokkulepete allkirjastamist peatus rindejoon Luhanskist mõnekümne kilomeetri kaugusel. Kaheksa aastaga on Ukraina toonud sellesse piirkonda miljardeid dollareid investeeringuid, ehitades teid, koole ja tööstusettevõtteid. Kõige dünaamilisemalt arenesid Luhanski oblasti põllumajandus ja keemiatööstus.
Rus.PM
Nähtamatu ületuskoht: kummipaadid ja kaevandustrossid päästsid sadu elusid
Kunagi jõuavad Luhanski oblasti kaitselahingud ka ajalooraamatutesse, ehk tehakse sellest ka film. Donetski oblasti territoriaalkaitse vabatahtlik Oleksandr Katšura aitab neil päevil aktiivselt rindevõitlejaid. Temast sai tunnistaja ja aktiivne osaleja sündmustes, mille kogemist ei soovi kellelegi. Kuid ilma Oleksandri ja tema kolleegide abita oleks Severodonetskist ja kogu Luhanski oblastist saanud paljude rahuliku elanike ühishaud. Aja selle intervjuu jaoks Oleksandriga leidsime territoriaalkaitse allüksuse teenistuse ja vabatahtlikuna tehtud väljasõitude vahel.
/nginx/o/2022/08/02/14734300t1hadce.jpg)
- Oleksandr, miks ei õnnestunud Severodonetskit hoida?
- Tegureid on palju, kuid ennekõike on põhjus vaenlase jõus, mis ületas meie armeed kümneid kordi. Teate, Ukraina relvajõududel oli plaan vaenlane linna meelitada ja seda nad põhimõtteliselt ka tegid. Tänavalahingute käigus hävitati palju vaenlase jalaväge ja tehnikat. Aga sellega on sama lugu nagu Popasna või Donetski lennujaamaga: kui pole enam midagi hoida, tuleb lahkuda.
Isegi märtsis, kui seal veel selliseid lahinguid polnud, hävis Bahmutis iga viies maja. Pärast tuli varemeid aina rohkem ja rohkem. Tulistamine aina kasvas ja toonane vaenlase suurtükivägi ületas meie oma kümneid kordi. Nad lihtsalt surusid kõik meie laskepunktid maha.
Kui viimane sild täielikult hävitati, polnud seal enam midagi hoida. Orlanid (Venemaa droonid – toimetuse märkus) lendavad kogu aeg pea kohal. Sa rajad pontoonidest ületuskoha, aga möödub paar tundi ja see hävitatakse. Viimase silla hävitamise järel algasid probleemid laskemoona kohaletoomise ning haavatute, kohalike elanike ja hukkunute väljaviimisega. Hakkasime sõjaväelasi abistama ja neid paatidega transportima.
- Kuidas see toimus?
- Minu juurde tulid tuttavad poisid ja ütlesid, et sildu pole, meiega on kõik! Poistel olid soomustransportöörid, kuid paljud neist kas ei liikunud või olid vigastatud. Lisaks on Siverski Donetsi jõel paljud kaldad väga järsud, igasugune tehnika sealt läbi ei lähe. Seepärast avasin reklaamisaidid ja hakkasin otsima kasutatud paate. Lisaks küsisin internetis abi ja paljud inimesed andsid oma paadid meile.
Paljud aitasid nende jaoks raha koguda ja me ostsime üha rohkem paate. Ostsime neid veebikuulutuste järgi. Üks niisugune paat maksab viis-kuus tuhat grivnat, aga kui inimesed saavad teada, miks seda vaja on, annavad nad paadi sageli ära kahe-kolme tuhandega.
Kord tuli üks sõber minu juurde ja ütles, et vaja on köisraudteed ja selleks on tarvis terastrosse. Öösel sõitsime Toretskisse, leppisime kokku kaevandusega. Samal õhtul läksime soodatehase ületuskoha juurde ja tõmbasime need trossid läbi puude, vee alla, et neid ei oleks näha. Poisid ületasid jõe ilma aerudeta väga kiiresti, hoides kätega sellest trossist kinni. Siis tegime veel kolm sellist trossi, sinna panime alused, mida mööda sõdurid jooksid.
Võib öelda, et me saime seal hakkama võimatuga: öösel, täielikus pimeduses, ületasid inimesed jõe nende paatidega. Mõne tunniga suudavad kümmekond paati teisele kaldale toimetada terve roodu võitlejaid ja nende relvad (Ukraina relvajõudude rood ehk sotnja koosneb 80–200 inimesest – toimetuse märkus). Tänu sellele meetodile teostasime vägede väljaviimise praktiliselt ilma kaotusteta. Seda kõike tegime väikeste gruppidena ja ülekäigukoht oli hästi maskeeritud, drooni pealt oli seda praktiliselt võimatu märgata.
/nginx/o/2022/08/02/14734307t1h4216.jpg)
Okupandid võtavad linnad põletatud maa meetodil
Luhanski oblasti sõjaväelis-tsiviiladministratsiooni juht Serhi Haidai on nüüd nagu «kuningas ilma kuningriigita»: oblasti administratsioon asus Severodonetskis, kuid esimese tulistamise järel evakueerusid linnast kõik ametnikud. Haldusaparaat on säilinud ja administratsioon tegeleb jätkuvalt paljude päevakajaliste küsimustega, sealhulgas vabatahtlike abi jagamise ja põgenike abistamise koordineerimisega.
- Millises olukorras on praegu Luhanski oblasti linnad?
- Okupandid lihtsalt hävitavad neid. Severodonetsk pidas vastu ligi poolteist kuud – vähemalt kestsid nii kaua põhilahingud. Selle pooleteise kuu jooksul hävitati seal praktiliselt kõik: 90 protsenti hoonetest said tabamuse, 70 protsenti neist ei saa taastada. Need tuleb lammutada ja uued ehitada. Vene sõjavägi ei suutnud meid lahinguväljal võita, nii et nad lihtsalt tulistasid järjest kõike eemalt igat tüüpi relvadest, mis neil on: miinipildujatest, tankidest, suurtükkidest. Kasutati süsteeme Grad, Smertš, Uragan, Totška-U, lennuväge... Seal oli põrgu ja enam polnud mõtet linna hoida. Jah, need lahingud tekitasid Vene armeele tohutuid kaotusi, kuid pärast nii massilist tulistamist oleks olnud pseudokangelaslikkus jätkata Severodonetski hoidmist. Meie poisid hakkasid hukkuma geomeetrilises progressioonis.
- Kas okupatsioonivõimud kavatsevad kasutusele võtta mingeid meetmeid, et liita «Luhanski Rahvavabariik» Venemaaga?
- Jah, loomulikult, nad jagavad Venemaa passe. Ma arvan, et kui nad jõuavad Donetski oblasti halduspiiridele, siis nad tahavad kindlasti Donetski ja Luhanski oblastid kiiresti Vene Föderatsiooniga liita. Milleks seda teha on tarvis, me mõistame kõik. Ukrainale tarnitud lääne relvad töötavad väga hästi ja kui me kogume piisavalt jõudu, et alustada vasturünnakut Luhanski ja Donetski oblastis, siis saab Putin maailmale kuulutada, et ukrainlased on läinud sõtta Venemaa vastu. Ta kuulutab välja üldmobilisatsiooni.
- Miks ei olnud teie arvates võimalik Luhanski piirkonda alguses hoida?
- Täieliku sissetungi alguses jätsid meie relvajõud kohe maha peaaegu 70 protsenti oblastist. Nii juhtus seepärast, et sissetung toimus üheaegselt eri suundadest. Kui meie sõjaväelased rajaksid pika kaitseliini demarkatsioonijoonest Harkivi oblastini, oleks see väga õhuke. See oleks juba ammu ilma raskusteta purustatud. Seda arvestades tehti samm tagasi ja juba viiendat kuud ei suuda okupandid Luhanski oblastit võtta. Sellel territooriumil, mis läbiti kiiresti, ei ole midagi hävitatud, sest meie väed ei tulistanud rahulikke külasid ja linnu. Aga vaat seal, kuhu rajati kaitseliin Kreminnast läbi Severodonetski, Lõssõtšanski, Zolote ja Popasna... Seal pühiti enam kui nelja kuuga kõik maa pealt ära.
Nendes linnades ja külades on täna humanitaarkatastroof. Venemaa sõjavägi tulistas haiglaid, pommitas kriitilist infrastruktuuri: gaasivarustust, veevarustust, kanalisatsiooni, elektriliine ja alajaamu. Kõik on hävitatud. Severodonetskis hõljub õhus tugev laibalõhn. Varemeid ei korista keegi, sest seal pole selleks tehnikat.
Mehed kardavad tööle minna, sest kui mees vormistatakse mingisugusele tööle, siis on suur tõenäosus, et järgmisel päeval tulevad sõjaväelased, annavad kutse kätte ja saadavad Ukraina vastu võitlema.
- Kas okupandid pakkusid teile koostööd, nagu pakuti Svjatohirski linnapeale?
- Kui lühidalt öelda, siis nad tegid ettepaneku kiirelt otsustada ja minna üle nende poolele. Oli mitu telefonikõnet ettepanekutega oblast üle anda ja okupantide poole üle minna. Kes täpselt helistas, ma ei tea, aga nad helistasid suunakoodiga +7 (Venemaa kood – toimetuse märkus) ja see oli niisugune, teate, tüüpiline Moskva kõnepruuk. Seetõttu meil vestlus ei õnnestunud ja nad said saadetud Vene laeva suunas.
/nginx/o/2022/08/02/14734259t1h7287.jpg)
Serhi Haidai
• 6. november 1975 – sündis Severodonetskis. • 2000–2015 – töötas eraettevõtjana Kiievis.
• 2014 – lõpetas Hmelnõtskõi Riikliku Ülikooli rahanduse ja krediidi erialal.
• 2008–2010 – töötas Kiievi linnavolikogu saadiku Oleksi Reznikovi, praeguse Ukraina kaitseministri abina.
• 2019 – alustas tööd Luhanski oblasti sõjaväelis-tsiviiladministratsiooni juhina.
:format(webp)/nginx/o/2022/06/02/14598079t1h1127.jpg)