/nginx/o/2018/01/02/7457091t1h7300.jpg)
/nginx/o/2022/08/09/14748100t1hef13.jpg)
UKRAINA PÄEVIK 8.08: Vene okupantide pealetungist Donbassis paistab olevat õhk välja lastud. Kuigi nad veel üritavad rünnakuid Bahmuti, Avdijivka ja Piski suundadel, paistab see pisut peaga vastu seina jooksmisena.
Ukraina peastaabi hinnangul ei hoita vene üksustes luurelahingutega elavjõu pealt eriti kokku, saates üksusi samades suundades korduvalt kindlasse surma.
Lõunarindel paistavad ukrainlased olevat selgeks teinud, et Antonivskõi ja Nova Kahovka sildade remontimisel pole mingit mõtet. Õigupoolest, mõte küll on, kuid see ei vii venelaste sõjalogistika taastumiseni praeguses faasis. Tuumaelektrijaama intsidendid kruvivad pinget üles – kuni selleni, et vene okupantide ülemad on väidetavalt valmis mineeritud reaktoreid õhkima.
Vene okupantide kaotused Ukraina peastaabi andmetel olid päeva alguse seisuga järgmised: ründajaid 42340 (+140), tanke 1811 (+6), soomukeid 4070 (+15), suurtükke 960 (+2), raketiheitjaid 261 (+1), õhutõrjesüsteeme 132, lennukeid 223, helikoptereid 192 (+1), droone 754 (+4).
Olukord rinnetel
1) Paistab, et Harkivi suunal oli okupantide aktiivsus võrdlemisi väike. Ainult kaudtuli ja õhulöögid Harkivist kirdes ja kagus. Miski ei anna neile rahu Balaklijast lõunas – varem prooviti pealetunge Husarivkalale, aga kuna need ei õnnestunud, siis nüüd olid õhulöögid ida pool Zalõmanile, mis on järgmine sillakoht üle Donetsi jõe. Vene propaganda järgi käivat Harkivi kandis kõva pealetung, aga lahingud ikkagi sealsamas Dementiivka kandis, kus nad on alati olnud. Seega sisuliselt muutusteta.
2) Slovjanski suunal käisid kaudtulelöögid Izjumist läände ja lõunasse. Ukrainlased on demonstreeritunud Mazanivka kandis demilitariseeritud vene tehnikat. Abitu katse vene okupantide taktikalist olukorda parandada kusagil Bogoroditšne kandis lõppes nende jaoks tulemuseta. Ukrainlaste kaitse selles piirkonnas on paranenud.
Kui oli juba tunne, et veel 1-2 asulat ja Slovjanski piir jõuab kätte, siis tegelikult said ukrainlased pealetungi kenasti pidama. Pole aidanud ka üle jõe Svjatohirski platsdarmi ja Lõmani hõivamine – sealt ei järgnenud abilööke. Tundub, et mitmetel juhtudel oli Venemaa võimekust kõvasti ülehinnatud, lisaks hindasid nad end ka ise strateegiliselt üle. Izjumi operatiivsuuna seiskamine juhtus juba kevadel, pikka aega enne lääneriikide tehnikaabi saabumist.
Muidugi peaks kõigi nende «rindel muutusteta» uudiste valguses endale aru andma, et ka muutusteta olukord on uudisväärtuslik – meil on teadmine, et okupandid ei rühi edasi. Ja kui nad paigal tammuvad, siis ka see on suure vaeva tulemus, sest paigaltammumine polnud neil selgelt ette planeeritud.
3) Kramatorski suunal käis Donetsi jõe äärsete külade ja Siverski pommitamine suurtükkidest, reaktiivraketiheitjatest ja tankides, kus distants vähegi lubas. Kahes kohas korraldati õhurünnakuid – Hrõhorivka ja Ivano-Darjivka kohal, mis on vene okupantide hambaid juba pikalt murdnud.
4) Bahmutis on endiselt kuum ning suruõhk paistab okupantide kummidest välja vilisevat. Nad küll veel ründavad kirdest Soledari, Pokrovske poolt Bahmuti ja lõunapool Kodema ja Zaitseve suunal, kuid paistab, et nüüd on edasitungi potentsiaal seal ammendunud. Ukrainlased on korduvalt kahjutuks teinud nende väiksemaid luuregruppe, kes saadetud ukrainlaste positsioone tuvastama. Ei hoita väga elavjõudu seal, kõik läheb sõjakatlasse.
5) Advijivka ja Piski rünnakusuunad Donetski lääneserval on ukrainlastel kontrolli all – sinna tõmmati ilmselt reserve juurde suurtükiväe võimsuse suurendamiseks. Kuigi venelased veel üritavad, siis nende katsed summutatakse eos kaudtulega. Okupandid püüavad ka ise kaudtulega ukraina üksustele kaotusi tekitada. See vastasseis ei vii nähtavasti esialgu mingite oluliste muutusteni.
Donetskis lõunaosas üritasid vene okupandid samuti Marjinka ja Vugledarist lõunas asuva Ševtšenkove positsioone kompida, kuid said kõrvetada.
6) Zaporižžja rinde osas käis tihe kaudtuletegevus. Ei saaks isegi kindlat piirkonda välja tuua, sest nad sulasid seal kõik üheks ühtlaseks tulejooneks.
Hommikul vara toimusid raketilöögid Melitopoli piirkonnas. Lubati palju hävitatud okupante ja tehnikat, eks homsest statistikast vaatame.
Seal on nüüd okupatsioonivõimud avaldanud mingi dekreedi pseudoreferendumi läbiviimiseks. Moskva väidab, et Venemaal pole sellega mingit tegemist ja kohalikud elanikud soovivad Venemaaga taasühineda. Eks see näitab, kui suuri lootusi pani Moskva kohalikele kollaborantidele. Ikkagi soovivad kõike niiviisi vormistada, et mitte ei okupeerita territooriume, vaid need soovivad ise Venemaaga liituda «vabastamise» järgselt.
Kõlab kuidagi väga tuttavalt see lugu. Kui kunagi keegi hakkab jälle Baltimaade vabatahtlikust astumisest Nõukogude Liitu jahuma, siis need tänased sündmused on heaks ajalookorduseks, kuidas see asi toimus. Kuna seekord kulgeb asi farsina, siis ei anna pead, et nad mingi referendumilaadse tootega ka lõpuni suudavad välja minna. Zaporižžja oblastit tervikuna ega keskust ju kätte ei saada ja kõige suurem linn on pideva tule all.
7) Hersoni piirkonnas on okupantide seis muidugi veelgi nukram, sest hommikused raketilöögid Antonivskõi ja Nova Kahovka sildadele kinnitasid ukrainlaste tulekontrolli ilmekalt üle. Oodati mitu päeva, millal vene okupandid kilplaslikud parandustöid tegema hakkavad ja nüüd lõid juba koos remondimasinatega seal kõike kordusena segi.
Venemaa lubas saata sinna parimad spetsialistid, kes ehitasid Krimmi silla. Nagu eile juba kirjutasin, siis ukrainlased ilmselgelt ootavad neid spetsialiste seal sillal koos kogu nende kallihinnalise nodiga, et saaks jälle ringmajanduse jaoks vanarauda teha. Kohene silla purustamine oleks ilmselgelt ressursiraisk. Ukrainlased suutsid saavutada olukorra, kus nad ei lammuta olulist taristuobjekti ära, aga samas ei suuda vastane enam logistikat sealtkaudu korraldada.
Õhurünnakute suundi oli kolm – Hersoni lähedalt Mõkolajivi suunas, Inguletsi jõe kandis platsdarmil ja Võssokopilja kandis, kus ukrainlaste grupeering ohustab vene üksuste varustamist.
:format(webp)/nginx/o/2022/08/09/14748097t1ha5d8.jpg)
Vahepeal siis täpsustati eelnevat õhutõrjesüsteemide hävitamist. Kuigi see on juba ööpäev vana info, panen ikkagi ajaloo tarbeks kirja, et kasutati radarivastaseid rakette, mitte HIMARS reaktiivraketiheitjaid. Tegu on tehnoloogiliselt keerulisema relvaga ja vene õhukaitse jaoks kehva väljavaatega.
Vene poolel spekuleeritakse Krimmi silla ründamise plaaniga, millesse ukrainlased plaanivad väidetavalt kaasata mõne teraviljalaeva. Plaan nägevat ette laeva tühjakslaadimist, konteinerisse pakitud raketiseadme pardale võtmist ja seejärel liikumist Gruusia suunal, kus see teeks kehva ilmaga väikese haagi Krimmi poolsaare suunas ja tulistaks raketid silla pihta. Kogu plaani taga olevat NATO ja selle ohvitserid, nii et juba retoorika annab aimu fantaasiarohkusest. No ja kuna mängu tulevad «NATO baasid Gruusias», siis on selge, et ka usutava faktoloogiaga pole eriti viitsitud vaeva näha. Ukraina jaoks tooks sellise plaani realiseerimine kirjeldatud kujul arvatavasti pigem negatiivseid tagajärgi kui kasu, sest võimaldaks Venemaal teraviljaleppest väljuda, aga Krimmi sild jääks endiselt püsti või ei suudaks ukrainlased sellise ühekordse operatsiooni järel seda tulekontrolli all hoida, nagu nad teevad Hersoni piirkonnas.
Kokkuvõttes meenutaks siis seda, et Putin kavandas midagi sarnast sellega, mis tal õnnestus läbi viia täpselt 14 aastat tagasi Gruusias – kiire sissetung, uute territooriumide hõivamine ja seejärel mingid kokkulepped, mis annavad ründajale eelise, seovad ohvri käed kokku ja kokkuvõttes ei pea Venemaa sealt midagi täitma. Kuigi veebruarikuus käitus Venemaa täpselt nagu augusti esimestel päevadel Gruusias 2008, siis alates esimesest paugust läks kõik neil kõik teisiti. Seda nimetataksegi strateegiliseks valearvestuseks.
Meenutan veel siia lõppu, et pärast Gruusia neljapäevase sõja kajastust liikusime koju tagasi Kiievi kaudu. Seal tegin intervjuu Eesti ordeni kavaleri Jevgeni Kisseljoviga, kes oli juba Venemaalt põgenenud ja ennustas järgmisena Krimmi vallutamist. Lisan selle prohvetliku intervjuu esimese kommentaarina.