:format(webp)/nginx/o/2022/08/24/14784081t1h17e4.jpg)
/nginx/o/2022/08/24/14784838t1hbeef.jpg)
- Seni lätlased vaid talusid Teise maailmasõja mälestusmärke avalikus ruumis.
- Vene propaganda paralleelid maailmasõja ja Ukraina sõja vahel nõudsid reaktsiooni.
- Et tegu pole vaid ajaloomälestistega, kinnitab Venemaa valuline reaktsioon nende eemaldamisele.
Esiteks peame möönma, et monumendid pole (ainult) ajaloomälestised ja minevikusündmuste vaikivad tunnistajad – avalikus ruumis asuvad monumendid on mõeldud kujundama poliitilist ja kultuurilist identiteeti.
Läti rahva üks esimesi samme, millega näidata Nõukogude ikke sümboolsete ahelate purustamist, oli Lenini kuju maha võtmine Riias ministrite nõukogu hoone ees 24. augustil 1991. Kõik seesugused ausambad üle Läti kadusid 1990ndate pöördelistel algusaastatel ühekorraga. Alates sellest on Läti elanikud talunud Teises maailmasõjas langenute mälestusele pühendatud monumente, hoolimata sellest, et kõik said aru: Nõukogude armee polnud Lätile sugugi parem okupant kui Saksamaa sõjavägi.
Alates Vladimir Putini võimule tulekust on Teise maailmasõja mälestused ja mälestamine kerge liigutusega muudetud oluliseks politiseeritud ideoloogiliseks tööriistaks Venemaa pehme jõu teenistuses.
Hoolimata sellest, et Venemaa püüdis varemgi – sissetungiga Gruusiasse 2008. aastal ja Ukrainasse 2014. aastal – külma sõja järgset geopoliitilist keskkonda ümber kujundada, muutus olukord dramaatiliselt pärast täiemahulist kallaletungi Ukrainale tänavu 24. veebruaril, praeguse sõja käigus toime pandud koledused tõstsid panuseid märkimisväärselt.
Venemaa propaganda kirg õigustada jätkuvat agressiooni kvaasiajaloolise sõnavaraga, samas kui Vene armee pani toime sõjakuritegusid, tegi selgeks, et sarnaselt natsisümboolikaga ka Nõukogude lippe ja sümboleid puudutav keeld või üldine vihakõne tõkestamine pole piisavad, et ennetada rünnakuid demokraatlikele väärtustele ja Läti riikluse alustaladele.
Läti rahvas väljendas selget tahet lõpetada igasugune Vene agressiooni ideoloogiliste sümbolite säilitamine avalikus ruumis. Katsed hoida sõjakurjategijate poolele pärast õudusi Butšas ning Kiievi ja Harkivi pommitamist rebisid Nõukogude armee sarnaseid kuritegusid kogenud Läti ühiskonda sügavad haavad.
16. juunil võttis Läti parlament vastu seaduse Nõukogude ideoloogiliste mälestusmärkide lammutamiseks, nende seas ka nn võidusammas Riias. 14. juulil toetas Läti valitsus 69 Nõukogude monumendi lammutamist. Paljud neist on juba maha võetud, paljud ootavad veel oma järge.
Kõigi nõukogude ideoloogiat kandvate mälestusmärkide, aga eriti Riia oma lammutamisega, pöörab Läti uue lehekülje oma ajaloos postsovetliku ühiskonnana.
Tõendiks sellest, et me ei kõnele neist monumentidest kui ainult ajaloomälestistest, on fakt, et see sümboolne nabanööri katkestamine postsovetliku kultuurikeskkonnaga on saanud märkimisväärset vastukaja Vene propagandas. Samuti on selge, et mitte kõik Lätis pole seesuguste sündmuste üle õnnelikud – on arvestatav hulk 1989.–1991. aastal Läti iseseisvumisele vastu olnud Interrinde toetajaid, pärast Vene armee üksuste välja viimist 1994. aastal maha jäänud Nõukogude sõjaväelasi ning mõned noorukid, kes toetavad Venemaa neoimperialismi.
Ma arvan, et sarnaselt kõigi teistega mõistavad nemadki nüüd, et käes on postsovetliku epohhi lõpp ja paljud inimesed peavad end uuesti defineerima uues reaalsuses. Venemaa sissetung Ukrainasse tegi lõpu meile tuttavale maailmale. Venemaa propaganda tõmmatud võrdusmärk praeguse agressiooni ning Teise maailmasõja ära solgitud ja võltsitud mälestuste vahele tegi Lätis lõpu demokraatia- ja läänevastase ideoloogia tähistele, mida seni mitte ei tervitatud, vaid kõigest taluti.
Tundub, et oleme nüüd tunnistajaks mitte ainult viimaste postsovetliku ideoloogia jäänukite lõpule Lätis, vaid ka praeguse Venemaa pehme jõu otsustavale kaotusele. Paljude lätlaste jaoks on tegu pikalt oodatud hetkega.