INTERVJUU ⟩ Vene politoloog: Kremli agressioon muutis Vene naisõiguslased ennekõike sõjavastasteks aktivistideks

Meeleavaldaja kannab aprillis Londonis Venemaa saatkonna juures näol valgesinivalget värvikombinatsiooni, mis on saanud Vene sõjavastaste sümboliks, ning käes silti, mis viitab feministide sõjavastasele vastupanule. Foto: Vuk Valcic/ZUMA Press Wire/Scanpix

Venemaa sõda Ukraina vastu on pannud idapiiri taga tegutsevad kodanikuaktivistid jõude koondama, et paljastada Kremli tegevuse jõhkrust, ning rohujuuretasandi feministid mässavad hoolimata repressioonidest avalikult patriarhaalse korra ja militarismi vastu, ütles usutluses Postimehele Johan Skytte poliitikauuringute instituudi nooremteadur Natalia Kovyliaeva.

Venemaa naisõiguslaste tegevuse uurimisele keskendunud doktorandi sõnul oli varem feministliku liikumise keskmes naistevastane vägivald, kuid nüüd on fookus täielikult sõjal ning Ukraina põgenike ja tagakiusatud aktivistide abistamisel.

Mõne aasta eest sai Venemaal palju tähelepanud Hatšaturjani õdede juhtum (2018. aastal tapsid Krestina, Angelina ja Maria Hatšaturjan oma isa, kes oli neid seksuaalselt kuritarvitanud – toim) ning kõik arutasid koduvägivalla üle. Nüüd on teema päevakorrast kadunud. Kuivõrd sellised üksikjuhtumid mõjutavad ühiskonda pikemas vaates?

Koduvägivalla ennetamine on üks Vene feministlike aktivistide tuumikküsimusi. Rohujuuretasandi naisõigusaktivismi tõus on vastus Vene valitsuse hiljutistele sammudele, näiteks koduvägivalla dekriminaliseerimisele 2017. aastal, Margarita Gratšova juhtumile (naise abikaasa raius tal kirvega käed maha – toim) ja teistele sedasorti juhtumitele.

Sõja puhkemisega Ukrainas on feministide fookus nihkunud. Aktivistid aitavad Ukraina põgenikke ja toetavad psühholoogiliselt venelasi, kellele on esitatud süüdistus ja keda represseeritakse. Vägivalla lõpetamine Ukrainas on tähelepanu keskpunktis.

Samas uued koduvägivalla juhtumid ilmnevad Venemaal iga päev, mistõttu hoiavad naisõiguslased teemat päevakorras. On selge, et Hatšaturjanide juhtum pole esimene ega kahjuks ka viimane. Lisaks võib avalikkus olla teadmatuses veel enamatest vägivaldsetest juhtumitest, sest keegi ei kajasta neid ajakirjanduses.

Protestide, petitsioonide ja teiste feministlike aktsioonide eesmärk on muuta vägivallajuhtumid äratuntavamaks ja ühiskondlikus arutelus nähtavamaks. Viimastel aastatel on isegi peavooluväljaanded ja telekanalid muutunud koduvägivalla teemade arutamisel ennetavamaks. Ma arvan, et selles mõttes on meedias ja avalikkuses palju tähelepanu saanud üksikjuhtumitel ühiskonnas pikaajaline mõju.