Eestlaste hulgas pole ilmselt väga palju neid, kellel on õnnestunud esineda kuninganna Elizabeth II-le ja laulda kroonitud peast mõne meetri kaugusel Suurbritannia hümni «God save the Queen» (eesti k «Jumal, kaitse kuningannat»). Endine raadioajakirjanik Rein Kübarsepp aga saatuselt sellise võimaluse just sai.
Kuningannale esinenud eestlane: ta oli lausa legend
Enne Albionilt lahkumist üheksa aastat Inglismaal elanud Kübarsepalt, kes teenis Corbys leiba bussijuhina ning tegeles kohalikus harrastusteatris näitlemisega, küsiti 2012. aasta kevadel, kas ta on nõus laulma kooris, mis linnakest külastavale kroonitud peale tema sünnipäevavisiidil esineb.
«Linnajuhtidel õnnestus kuidagi kuninganna külla kutsuda ja kui ta juba nõusse saadi, hakkas kohe hirmus organiseerimine pihta,» meenutas Kübarsepp.
Corby värskelt renoveeritud teatrimajas töötas sel ajal kunstilise juhina üks Londonist palgatud noor ja entusiastlik mees. Viimane eestlasest harrastusnäitleja pehmeks rääkiski.
Koolilapsed esinesid koos proffidega
«Kunstilisele juhile anti ülesanne, et peab tekitama kuninganna visiidiks mingi eeskava ning ta võttis selleks kokku kõik aktiivsed hullud, minu kaasa arvatud. Üks kohalik tüüp kirjutas ekstra kuningannale pühendatud kahe- või kolmeosalise kantaadi ning samuti otsustati kokku panna orkester, kuhu kuulusid Corby koolides pillimängu õppivad noored,» rääkis Kübarsepp.
Tema sõnul avastati proovide käigus, et sellisel moel orkester siiski kuigi hästi välja ei vea ning otsustati tutvusi kasutades kaasata abijõude Londonist, otse kuningliku filharmoonia kontsertorkestrist. «Lõpuks olid meil kõikide pilligruppide kontsertmeistrid sealt. Tulemus oli päris kihvt,» tähendas ta.
Kuninganna saabumise päeval korjati kõik esinejad ja kutsutud varakult Corby teatrimajja kokku. «Käisime metallidetektorid läbi ja rohkem meid majast välja ei lastud. Alguses tegime paar korda proovi, hiljem lihtsalt istusime laval ja ootasime. Igal pool olid suured ekraanid, millelt võisime toimuvat otsepildis jälgida. Rahvast kogunes tänavatele hirmus palju, aga kõik ju saali ei mahtunud ning ei lubatud ka. Kohapeal oli vaid loetud arv kutsetega inimesi,» jutustas ta.
Et Kübarsepal oli fotoaparaat kaasas, siis jäädvustas ta toimuvat nii, nagu see lavale suurele ekraanile kuvatud videopildi kaudu paistis. Enne kuninganna saabumist pani ta fotoka igaks juhuks käest.
Mälestus toob siiani sipelgad ihule
«Kakskümmend minutit enne kuninganna saabumist kamandati kõik püsti. Kohale lendas mingi eriüksus, mille eesotsas oli ligi kahemeetrine daam. Nad kontrollisid kõikide ridade istmevahed uuesti üle ja kadusid seejärel sama kiiresti, kui olid tulnud,» meenutas Kübarsepp.
Järgmisel hetkel läks saali uks lahti, öeldi, et tõuske püsti, tema kõrgeausus tuleb. «Kuninganna astus sisse ja potsatas umbes kaheksa meetri kaugusele minust istuma – ma seisin kooris esireas,» jätkas Kübarsepp oma mälestuse jagamist.
Järgnes hümn ja seejärel umbes pooletunnine kontsert. «Kui kontsert sai läbi, tõusis monarh püsti, tänas ilusasti ja tulistas jälle minema. Meie istusime veel umbes kaks tundi majas kinni,» muheles Kübarsepp.
Ta tunnistab, et kui kõigele täna tagasi mõtleb – kes tema vastas saalis istus –, siis jooksevad siiamaani sipelgad üle selja. See oli ikkagi sündmus omaette,» tähendas Kübarsepp. «Võib ju mõelda, et kuninganna nägi välja nagu vanaema õunapuu otsast, aga kes oli ta tegelikult! Iga inimese lahkumine on kurb, ent kuninganna oli lausa legend. Tulevikku vaatan sellise pilguga, et mida Charlie suudab, oskab või tahab teha.»