:format(webp)/nginx/o/2017/03/21/6477779t1h61f7.jpg)
/nginx/o/2016/02/17/5055525t1hdb28.jpg)
Vene väed jätsid Harkivi oblastist taganedes maha totaalselt mineeritud külad. Eile hukkus Vene armee spetsiaalselt maha jäetud tankimiinile sõitnud kohalike elanike autos kolm külameest.
Traagiline õnnetus juhtus oblasti põhjaosas, viie kilomeetri kaugusel Vene piirist asuva Udõ küla lähedal. Külaelanike auto sõitis seal teele jäetud miinile. Lisaks kolmele hukkunule sai rängalt vigastada autos olnud naine, rääkis täna Postimehele Zolotšivi omavalitsuse juht, meie mõistes vallavanem Viktor Kovalenko.
Kovalenkol on ränk koorem kanda. Kuue sõjakuu jooksul on tema ühest väikesest linnakesest ja kümnest külast koosnevas omavalitsuses hukkunud 74 elanikku ja saanud raskemalt vigastada ligi sada inimest.
Enamus hukkus suurtüki- ja raketilöökide tagajärjel. Aga on teada ka vähemalt üks juhus, kus Vene snaiper lasi lihtsalt lõbu pärast maha farmi loomi talitama läinud vanema mehe. (See hukkunute ja haavatute arv on üks protsent omavalitsuse elanikest! Praegu elab seal asulas ja külades 17 000 inimest, enne sõda elas seal reaalselt 25 000 inimest - J.P.).
/nginx/o/2022/09/15/14833206t1he8d1.jpg)
See on Harkivi omavalitsuste seas traagiline rekord. Üheski teises omavalitsuses, mis on jäänud sõja ajal Ukraina kontrolli alla, pole hukkunud nii palju rahulikke elanikke.
Venemaa piiri vahetus läheduses asuvaid külasid pommitas Vene armee kuue kuu jooksul lakkamatult. Alles viimased paar päeva on olnud rahulik. Aga nüüd hukkuvad kohalikud miinidel. Koos eilse õnnetusega on ohvrite arv nüüd juba 77 hukkunut. (Rindel on hukkunud 12 kohalikest küladest pärit meest ja seitse on Venemaal vangis. Inimkaotused on kohutavad - J.P.)
Vene armee jäetud «kingituste» tõttu on praegu ajakirjanikel keelatud pääs piiriäärsetesse vabastatud Ukraina küladesse. Kahjutuks tehtud miine viiakse iga päev minema mitu veoauto kastitäit. Seetõttu peame täna leppima Kovalenko kirjeldusega nendest küladest.
/nginx/o/2022/09/15/14833208t1h675e.jpg)
Mitu piiriäärset küla, mis asusid nö hallis tsoonis ehk Vene ja Ukraina vägede vahel, on tehtud maatasa ning seal ei ela enam kedagi. Lihtsalt seal pole ühtegi tervet maja. Suurim selline küla on seesama Udõ, kus enne sõda elas 1270 inimest. «Täna nägime, et seal on kõik majad kas täielikult purustatud või suures osas hävinenud,» rääkis Kovalenko. «Selge, et nüüd enne talve ei lähe sinna tagasi enam keegi elama.»
«Meie külasid pommitati ilmselt sellepärast, et seal seisid meie väed,» rääkis Kovalenko. «Mina arvan, et selle eesmärk oli tekitada meie inimestes viha Ukraina vägede vastu – umbes, et teie pärast pommitatakse meid! – ja nii ässitada üles kohalike protesti, sotsiaalset mässu sõjaväelaste vastu. Aga meie inimesed toetasid täielikult meie vägesid. Meil elab palju inimesi, kes on pärit Venemaalt, aga ka nemad vihkavad nüüd täiega Venemaad.»
Okupatsiooni all olnud ja nüüd vabastatud külade inimesed rääkisid Kovalenkole täna Vene sõdurite käitumisest.
«Vene sõdurid jätsid endast maha selle, mis on neil ka hinges: häbi, bardakk (vene k korralagedus), räpasus. Nad jätsid endast maha väga terava vihkamise enda vastu,» ütles paljukannatanud omavalitsuse juht.
«Inimesed rääkisid mulle, et nad isegi ei saanud aru sellest, et tualett võib olla majas, mitte õues. «Kujutad sa ette, nad s…vad majas sees,» rääkisid nad inimeste kuuldes üksteisele, seda häbenemata. Või siis läksid kuhugi majja tualetti, käisid s..l ja peale seda võtsid pangega vett ja loputasid alla. Perenaine ütleb talle, et vaata, siin on nupp, vajutad ja vesi uhub ise ära. Nad ei saanud sellest aru, kuidas see on võimalik. Mis inimesed need küll on? Meil on tavalised külamajad. Nad olid šokeeritud, kuidas inimesed seal elasid. Nad küsisid, et kuidas teil on selline luksus. Külaelanik vastab, et mis luksus: dušš ja tualett, tavaline maja. Nad vaatasid suurte silmadega meie remonditud lasteaedu – jah, see on tehtud tänu ühisprojektidele rahvusvaheliste organisatsioonidega – ja asfaltteid. Nad ei saanud aru, kuidas külas võib niimoodi nende mõistes rikkalt elada. Nad kiirgasid kadedusest ja see tekitas neis viha, loomalikku viha.»
(See jutt meenutas mulle ühte fotot, mida nägin peale Vene armee taganemist Kiievi alt, kus ühes külas oli keegi Vene sõdur kirjutanud: «Kes lubas teil nii hästi elada?» - J.P.)
/nginx/o/2022/09/15/14833210t1ha09e.jpg)
Kogu omavalitsuse peale on puruks pommitatud 1350 elumaja, hävinenud kaks koolimaja, kolm lasteaeda, kolm ambulatooriumi ja Ukraina kuulsa 18. sajandi poeedi Hrihori Skovoroda majamuuseum. Purustatud on Zolotšivi asulas asuva haigla peaaegu kõik kõrvalhooned. Lisaks pidevale pommitamisele suurtükkidest tabas Otepää vallast veidi suuremat omavalitsust ka 26 raketilööki.
Mitu raketilööki tabas Zolotšivi keskuses asuvat omavalitsuse ainsat haiglat. «Ma ei usu, et see oli juhus. Kuidas saab raketiga, pealegi mitme raketiga, juhuslikult tabada haiglat,» ütles haigla peaarst Oksana Jamtšuk (39) Postimehele.
Kokku pommitati 60 voodikohaga haigla ala Jamtšuki sõnul seitse või kaheksa korda, peale rakettide ka suurtükkidega. Pidevate pommitamise tõttu on tänaseks tööle jäänud 25st enne sõda haiglas töötanud arstist vaid viis.
Haigla peahoone katust tabasid kassettpommid. Täielikult on purustatud 20 voodikohaga haigla nö väike statsionaar. Õnneks ükski haige viga ega surma ei saanud, sest mõned kuud varem viidi sealt kõik haiged üle peahoonesse. Purustatud on ka eraldi seisnud lasteosakond, kus samuti õnneks ei olnud kedagi sees.
/nginx/o/2022/09/15/14833211t1h8681.jpg)
Kahjuks ei läinud nii hästi haigla kõrval asunud kahekorruselise kivimaja elanikel. Rusuhunnikuks muutunud maja tabas ilmselt haiglale mõeldud rakett, mis tappis kolm majaelanikku une pealt. «Ma olen täiesti kindel, et sihiti haiglat, sest mis mõte oli seda maja lasta raketiga,» ütles tabamuse saanud maja lähedal elav Vita (46).
/nginx/o/2022/09/15/14833212t1h67da.jpg)
Jamtšuki sõnul toodi aktiivse pommitamise kuude jooksul haiglasse sadu inimesi. Rekordpäeval korraga 20 inimest.
Vaatamata Harkivi oblasti põhjaosas Vene vägede koju tagasi peksmisele ei usu meie mõistes vallavanem Kovalenko, et pommitamised lõppevad. «Vaenlast ei tohi mingil juhul alahinnata, neil on veel kahjuks palju lennuväge, suurtükke ja rakette,» rääkis ta. «Meie inimesed saavad ka sellest suurepäraselt aru. Igaks juhuks oleme endiselt valmis aktiivseks evakueerimiseks.»
Aga kohalikud ei taha kusagile evakueeruda küladest, isegi kui ei saa tagasi elektrit ega gaasi. «Ahi ja küünlad (vene keeles kõlab see paremini: petška i svetška - J.P.),» rääkis Kovalenko. Nende abil kavatsevad kohalikud oma purustatud külades edasi elada.
«Nad korjasid aiast saagi, tegid hoidiseid sisse. Lisaks on nad saanud väga palju humanitaarabi. Neil on olemas kõik hädavajalikud varud talve üleelamiseks. Ainus suur probleem on küttepuud. Metsa ja metsatukkasid nagu on, aga sõja ajal on seal kategooriliselt keelatud käia. Inimesed on hakanud raiuma puid oma hoovides ja majade ümber. Meil on üle 4000 majapidamise, kes vajavad praegu küttepuid.»
/nginx/o/2022/09/15/14833213t1h5ff2.jpg)
Kirik on ukrainlaste jaoks tähtis. Vene piiri ääres on rõhuv enamus kogudusi Moskva patriarhaadi alluvuses. Õigem on öelda, et enne sõda olid, sest nüüd on nad kõik ennast tugevalt distatseerinud Moskva kirikuvõimust ja eriti patriarh Kirillist, kes toetab varjamatult Venemaa sõda Ukrainas.
«Kirikuga on meil lugu tegelikult lihtne. Meie batjuškad ei nimeta enam absoluutselt Kirilli ega Moskva patriarhaati jutluste ajal,» kinnitas Kovalenko. «Nad palvetavad Ukraina ja langenud kangelaste eest. Nad ei palveta Venemaa eest, nad palvetavad meie maa eest.»