:format(webp)/nginx/o/2017/03/21/6477779t1h61f7.jpg)
/nginx/o/2016/02/17/5055525t1hdb28.jpg)
/nginx/o/2022/09/16/14836068t1h816a.jpg)
- Seni välja kaevatud on hukkunud ilmselt juba millalgi kevadel ning maetud kaevikusse
- Kohalikud palusid luba matta oma lähedased samasse, sest ei suutnud matuseid korraldada
- Tundmatute haudu tähistavad lihtsad nummerdatud puust ristid
Haua lahtikaevamisel tuleb kõigepealt vänget laibalehka, alles siis ilmub labidate alt nähtavale laip. Kaks kuni kolm meest, olenevalt sellest, kui lagunenud on surnukeha, tõstavad laiba ettevaatlikult valgele laibakotile. Nüüd saabub ekspertide kord inimese jäänused üle vaadata ja öelda tema sugu ning esialgne surmapõhjus. Izjumis avastatud sõjaohvrite matmispaigas tuleb seda protseduuri korrata vähemalt 465 korda.
Umbes 150 meetrit pikk ja umbes 50 meetrit lai ilusa männimetsa alune on tihedalt kääpaid täis, haudade vahe on ehk pool meetrit. Hauad jooksevad mitmes reas. Kõigil haudadel ühelt poolt hööveldatud männilaudadest ristid. Ristid on nummerdatud: 1, 2, 3… 349, 360… 443, 444, 445. Siis üksikud hauad lõpevad. Reeglina on numbrid ristidel hästi loetavad, selge käekirjaga kirjutatud, aga viimastele ristidele on väga kribalalt kirjutatud. Nagu oleks viimased ohvrid maetud hoopis teiste inimeste poolt kui alguses.
Need on kõik tsiviilisikute hauad, mis avastati pärast seda, kui Ukraina väed olid eelmisel nädalavahetusel vabastanud Harkivi oblasti lõunaosas asuva Izjumi linna. Selle jubeda surnuaia rajas Vene armee.
Tsiivilisikute kõrvale on ühte suuremasse hauda maetud ligi 20 Ukraina sõduri surnukehad. Kui eile pärastlõunal matmispaigast ära sõitsime, oli tapetud sõdureid ühishauast välja toodud 16, aga silmaga oli näha, et neid on veel.
Kõik see meenutas mulle väga 15 aastat tagasi Venemaal Karjalas Sandormahis nähtud Stalini Suure terrori ohvrite matmispaika. Samasugune ilus männimetsaalune ja samamoodi tihedalt mitmes reas jooksvad hauakääpad.
Need siin on samuti Venemaa suure terrori ohvrid. Enamik neist nimetud ohvrid, kelle isik tuleb alles kindlaks teha. Nagu ka nende surma põhjus.
Hukkusid juba kevadel
Eile matmispaigas ajakirjanikele esinenud Harkivi oblasti prokuratuuri juht Oleksandr Filtšakov ütles veendunult, et kõik sinna maetud tsiviilisikud hukkusid kas Vene vägede pommirünnakus Izjumile, mis kestis üle kuu aja, enne linna okupeerimist aprilli algul, või tapeti sellele järgnenud viis kuud kestnud Vene okupatsiooni ajal.
«Kohe esimesena välja kaevatud surnukehal olid vägivaldse surma tundemärgid. Tal oli kaela ümber nöör. Ülejäänutel on iseloomulikud pommikilluvigastused,» ütles prokurör esimese kümne välja kaevatud surnukeha kohta.
/nginx/o/2022/09/16/14836073t1h3370.jpg)
Ühel tsiviilhukkunul oli hästi näha, et pommikild on tal pool jalga otsast rebinud. Ühishauast välja kaevatud Ukraina sõduritest vähemalt ühel olid käed kinni seotud.
Eile keskpäevaks välja kaevatud surnukehad olid kõik juba üsna lagunenud ning soojalt riietatud, mis Harkivi politsei esindaja sõnul viitab sellele, et nad hukkusid juba millalgi märtsis või mais, kui olid veel külmad ilmad.
/nginx/o/2022/09/16/14836069t1h8d79.jpg)
Eriti hoolikalt vaatasid eksperdid pärast väljakaevamist üle Ukraina sõdurite surnukehad. Nad otsisid mingeidki märke, mille järgi tuvastada tapetud sõduri nimi või vähemalt viide tema väeosale. Ilmselt olid matjad või tapjad need aga hoolikalt eemaldanud, sest peaaegu kõigile laibakottidele oli musta markeriga kirjutatud «tundmatu». Ainult ühe sõduri laibakotile oli kirjutatud tema täisnimi, sünniaasta ja et ta oli kuulunud 93. jalaväebrigaadi.
Kohalikud matsid samasse
Kalmistu läheduses elav Grigori (74) rääkis, et kohalike jaoks polnud see matmispaik saladus. Nad teadsid, et Vene matmiskomandod tõid siia linnast laipu. Tema sõnul tõid Vene sõdurid siia matmiseks need hukkunud või tapetud kohalikud, kelle sugulased olid teadmata.
/nginx/o/2022/09/16/14836074t1h5842.jpg)
Kohalikud ise palusid Grigori sõnul luba matta sinna samuti oma lähedasi, kuna nad ise ei suutnud matuseid korraldada. Sellepärast ei ole ka kõik need 445 hauda nimetud. Kümmekonna puuristi külge on pandud väikesed tahvlikesed hukkunu nime ja daatumitega. Mõnele hauale oli toodud kunstpärg.
Nimetutesse haudadesse on inimesed maetud nii, nagu nad toodi – lihtsalt visati riietes auku ja liiv peale. Nimega haudades lebab vähemalt osa surnuid kirstus.
Grigori 65-aastane abikaasa Ljudmilla hukkus 7. märtsil Vene armee pommitamises.
«Hakkasid pommitama. Me olime hoovis, jooksime keldri poole. Tal jäi keldrini puudu kõigest viis meetrit,» rääkis Grigori ja jäi mitmeks minutiks vait.
Kui ta end kogus, vastas küsimusele, mida ta tunneb Venemaa vastu: «Midagi ei tunne. Ainult valu.»
Ljudmilla jõudis ta matta korralikult – kirstus, tavalisele surnuaiale.
Kaevikust sai haudade rivi
Matmispaik asub kohe ühe kohaliku kalmistu kõrval Harkivi-Izjumi maantee ääres. Ümberringi on selged jäljed sellest, et samas paiknes mingi suurem Vene üksus, sest metsaalune oli täis tankikaevikuid. Ilmselt oli ka Ukraina sõdurite ühishaud olnud varem üks sellistest kaevikutest.
/nginx/o/2022/09/16/14836070t1hb2e6.jpg)
Lahkudes mineerisid Vene üksused ümbruskonna põhjalikult. Enne väljakaevamiste alustamist tegid Ukraina demineerijad terve ööpäeva kõva tööd. Ka väljakaevamist saatsid pidevad plahvatused kusagil taamal – demineerijad jätkasid oma tööd.
/nginx/o/2022/09/16/14836071t1h5299.jpg)
Politsei hinnangul kestab surnukehade väljakaevamine veel vähemalt kuu aega. Tempo on 50 hauda päevas. Väljakaevamistega tegeleb kümme prokuröride gruppi. Kaevajaid, kes kõik kandsid sinist kileülikonda, oli 50 mehe ümber, kes olid üksteist asendades ametis vahet pidamata.