:format(webp)/nginx/o/2017/03/21/6477779t1h61f7.jpg)
/nginx/o/2016/02/17/5055525t1hdb28.jpg)
Harkivi lähedal Tšuguevi linnas laupäeval Vene raketilöögis hukkunud 11-aastase tüdruku isa Andrei Gritsenko (45) rääkis täna Postimehele, et kõneles tabamuse hetkel oma tütrega telefoni teel ning tahtis teda hoiatada, et ta läheks varju. Poole sõna pealt telefonikõne katkes…
Miks te tahate rääkida avalikult oma tütre hukkumise loo?
Ma tahan, et võimalikult paljud inimesed teaksid sellest. Et ükskõik, millise lapse surm selles sõjas poleks lihtsalt üks järjekordne arv. Iga surma taga on inimese saatus, inimese nägu. Et inimesed saaksid aru, miks see juhtus. Et nad räägiksid seda edasi, et nad selgitasid seda kellelegi, et see ükskord ometi lõppeks!
Lapse surm on iga inimese jaoks kõige suurem häda, mis teda võib tabada. (Andrei võitleb pisaratega ning edasi räägib läbi pisarate – J.P.). Seda on võimatu tunda. Ma ei taha teda mäletada sellisena, nagu ta seal oli. Lööklaine paiskas ta majast välja, kümne meetri kaugusele. Ta lendas majast välja läbi kahe seina. Temast ei jäänud palju järgi. Ta oli üleni puruks. Tal ei olnud ühte silma, tal ei olnud sõrmi ega varbaid. Me peame matma 11-aastast tüdrukut suletud kirstus.
/nginx/o/2022/09/19/14842811t1h598b.jpg)
Ta sündis selleks, et elada, et rõõmustada elu üle. Nüüd ei ole kellelgi enam kunagi mingit rõõmu, ei temal ega meil. Me ei tea, kuidas edasi elada. Ärkame igal hommikul [abikaasaga] ainult ühe küsimusega meie silmades: kuidas edasi elada?
Meil pole enam mingeid soove. Elame lihtsalt sellepärast, et on vaja. On vaja minna surnuaiale, on vaja minna surnukuuri, on vaja dokumendid viia. Mis saab edasi? Ma ei tea. Ma ei taha, et kellegagi juhtuks nii [nagu meie perega].
Ta oli teie ainus laps?
Ainus. Ta sündis 9. mail 2011. aastal. Ma mäletan seda päeva siiani. Kui ta sündis, siis viisin ta süles oma kätel sünnitusmajast koju, mitte ei võtnud autot. Tahtsin teda süles viia, see oli suurim õnn minu elus. Ma tahtsin, et mul oleks tütar.
Kui pikk maa oli koduni?
Kaks kilomeetrit. Ma viisin teda süles, mitte kellelegi ei andnud kordagi. Alles kodus panin ta voodile. See oli parim hetk mu elus.
/nginx/o/2022/09/19/14842820t1h94f0.jpg)
Kuidas teie abikaasa praegu toime tuleb?
Ta on kohutavas seisundis. Homme on matused ja kui ta saab siis teada, et kirstu ei avata… Tema nägu ei suudeta taastada. Ma ei tea, kuidas naine selle üle elab. Ta on praegu rahustavate tablettide peal. Vaatab kogu aeg tütre fotosid.
Mis tol päeva juhtus, kui teie tütar hukkus?
Me tegelesime toiduainete veoga Tšugevi nendesse rajoonidesse, mida ei varustata. (Tšuguev on väike linn Harkivist 30 kilomeetrit kagusse. See oli pikka aega sellel suunal viimane linn, mis oli Ukraina kontrolli all kuni Izjumi vastupealetungini – J.P.).
Vedasime produkte sisuliselt bensiiniraha eest. Tol päeval Irina, minu naine, palus, et aitaksin teda ostudel. Ostsime vajaliku, ta sõitis neid ära viima linna serva, aga mina jooksin koju. Algas pommitamine.
Helistasin tütrele, et Nastjake, kallis, mine palun varju. Ta vastas, et hea küll, isa. Järgmisel hetkel oli vaikus. Telefonis oli täielik vaikus, sekundid lähevad. Ma proovisin tagasi helistada, aga ühendust enam polnud. Helistasin tuttavale, kes seal kõrval töötab. Palusin teda, et jooksku meie juurde ja viigu tütar varju. Kolm minutit hiljem helistas ta mulle tagasi ja ütles, et kutsu kiirabi ja jookse ise siia – maja sul enam pole.
Helistasin naisele, ta sõitis ka kohe kohale. Abikaasa hoidis last süles, kuni saabus kiirabi. Nastja rahustas teda: «Kõik läheb hästi, ema, ma olen ju elus! Ma armastan sind väga!» Abikaasa kallistas ja suudles teda.
Ta jõudis elusana haiglasse, aga kui pandi operatsioonilauale, siis selgus, et tema siseorganid olid nii kõvasti kannatada saanud. Ta suri verekaotuse tõttu (Andrei räägib kõike läbi pisarate – J.P.).
Me sõitsime kiirabi järel. Ainus mõte oli peas: kõige tähtsam, et ta on elus. Kõigel ülejäänul – kas tal on sõrmed ja varbad – polnud tähtsust. Peaasi, et oleks elus. Aga… aga teda ei suudetud päästa…
/nginx/o/2022/09/19/14842845t1hd030.jpg)
Naabrid ütlesid, et alaliselt te selles majas ei elanud, kus tragöödia juhtus?
See oli meie maja, aga alaliselt me seal ei elanud (pere elab Harkivis korteris – J.P.). Kui algas sõda, siis oli meil palju vaba aega (tööd polnud – J.P.) ning olime kogu aeg seal. Hiljem taastati tsehh, kus töötame ja hakkasime jälle linnas tööl käima (Andrei töötab koos naisega õmblusvabrikus – J.P.).
Kolm korda nädalas vedas mu naine Tšuguevisse toiduaineid – teisipäeviti, neljapäeviti ja laupäeviti. Sel nädalavahetusel otsustasime, et võtame laupäeval tütre ka kaasa. Võtsime sellepärast, et viimasel ajal olime harva kõik koos. Üks on tööl, teine on tööl ja kõik koos ei saanud üldse olla. Võtsime ta kaasa, et veeta ühiselt need kaks päeva.
Ilm oli väga ilus, päike paistis. Rakett tabas meie maja kell 12.08. See oli see hetk, kui mul katkes temaga telefonikõne.
/nginx/o/2022/09/19/14842814t1hb214.jpg)
Kas ma sain õigesti aru, et ilmselt sihtis Vene armee raketiga teie maja lähedal asuvat naftabaasi?
Naftabaas on ju tühi. Kui seda esimest korda raketid tabasid (juba kevadel – J.P.), siis lasti sealt kõik kütus välja, et see ei kujutaks linnale ohtu. See oli tühi. Nad pommitavad väga tihti lihtsalt elumaju. Kas Harkivis Põhja-Saltivkas oli sõjaväe objekte? Mitte mingeid. Seal elasid tavalised inimesed ja te teate, kuidas neid pommitati.
Milline tüdruk oli Nastja?
Nagu iga kuuenda klassi laps, tahtis ta rohkem mängida kui õppida. Ta oli väga lahke, armastas väga loomi. Tal oli kodus kass, koerakutsikas, tšintšiljad, kalad.
Ta armastas väga meid suudelda ja kallistada. Me heitsime juba magama, aga ta võis tualetti minna ning tulla seejärel meie tuppa ning öelda, et isa, ma tahan sind veel kallistada ja head ööd öelda.
/nginx/o/2022/09/19/14842909t1h3e4e.jpg)
Kuidas te edasi hakkate elama, mõtlete sellest?
Ma ei tea. Me oleme kohustatud edasi elama, et mälestus temast elaks edasi võimalikult kaua. Inimesed loevad praegu temast, tunnevad kaasa. Neil läheb see kaastunne meelest, aga meil ei lähe see teadmine enam kunagi üle.
Ma tean, et inimesed loevad meie lugu, mõnel tulevad pisarad, kuid nad ei hakka nutma, sest see ei juhtunud nendega. Aga ma ei taha, et ühegi perega korduks see, mis meiega.
Mida tahaksite öelda sellele Vene ohvitserile, kes andis käsu lasta välja raketi, mis tappis teie tütre?
Ma isegi ei tea. Mul pole sõnu. Mu enda vanemad on venelased. Ma olen ise ka venelane, kes on Ukraina kodanik ja kes sündis Ukrainas. Ma mõtlesin alati, et Venemaa, see on hea, et Venemaa, see on jõud. Tuli välja, et see ei ole nii.
Ma olen uhke nüüd, et olen Ukraina kodanik. Üritame naisega omavahel rääkida ukraina keeles. Ma ei taha enam midagi ühist omada selle [vene] rahvusega.
Aga sellele ohvitserile… Öelda, et olen valmis tal käed ja jalad otsast rebima? See ei too mulle tütart tagasi. Kui vaatan talle silma, siis usun, et ta saab ise ka kõigest aru.
/nginx/o/2022/09/19/14842889t1hb088.jpg)
Teil on Venemaal sugulased?
Mul elab isa Venemaal, õde elab seal. Suhtlen õega, tal on kaks tütart. Nad elavad Belgorodis. Isaga lõpetasin suhtlemise ära umbes paar nädalat peale sõja algust. Isa rääkis mulle, et kannatage mõned päevad, pärast on kõik üks Venemaa ja me sõidame teile külla.
Ükskord ta jälle helistas ja palus, et ma näitaks [video teel] tema esimest abikaasat [kes elab Harkivis]. Too küsis talt otse, et miks sa veel seal oled ja miks pole Putinit maha löönud? Isa vastas solvangutega ja jutuga, et Putin on kõige parem president. Peale seda me lõpetasime suhtlemise.
Teie isa teab vähemalt, et Vene rakett tappis tema lapselapse?
Ma kirjutasin talle nüüd ja saatsin foto, aga telefonis seisab märge, et ta pole sõnumit veel lugenud. Arvan, et selle teate järel [suhetes] midagi muutub, aga kardan, et selleks on juba liiga hilja. Õde teab, mis meil juhtus.