Ukrainas on hukkunud keskmise Eesti maakooli täis lapsi

Viimane jumalagajätt Anastassijaga Harkivi 18. surnuaial. Roosa kirstu taga hoiavad üksteisest kinni tema ema ja isa. Foto: Dmitri Kotjuh

Üheteistaastane Anastassija Gritsenko oli 389. Ukraina laps, kes peagi juba seitse kuud kestnud sõjas surma sai. Ta maeti üleeile Harkivis. Eilseks oli ametlikult hukkunud laste arv tõusnud juba 391-le.

Et igaüks Eestis saaks selgelt aru, mida see arv tähendab, toon võrdluse, mis mulle loodetavasti andestatakse. Kujutage ette, et 1. septembril läheks Võrumaal Antsla vallas kooli 392 õpilast (nagu ka seal tegelikult läks kolm aastat tagasi) või Tartumaal Kastre vallas kooli 395 õpilast (nagu läkski kolm aastat tagasi), aga juba märtsi lõpuks ei läheks neist enam keegi. Sest neid lapsi pole enam. Nad on hukkunud pommi- ja raketirünnakutes.

Seitse kuud sõda Ukrainas tähendab, et maha on maetud Eesti mõistes suure valla täis lapsi.

Maha maetud. Nad on surnud.