Vene vägede okupatsiooni all elavad inimesed keskenduvad paljuski igapäeva murede lahendamisele ja üritavad vältida kontakti võõrvõimudega, kuid mida lähemal rindejoonele ollakse, seda lootusrikkamalt usutakse sellesse, et peagi on võimalik tänaval tervitada Ukraina sõdureid.

Nii käib üks Enerhodari pensionäriproua jalutuskäikudel otsimas Ukraina mobiilivõrkude levi, et lugeda sõjandusanalüütikute hinnanguid Ukraina relvajõudude edenemisest, samas kui Hersoni mees lükkab põgenemist edasi, et mitte jääda ilma linna vabastamispeost, mida ta pikisilmi ootab.

Mariupoli varemete vahel tundub Ukraina armee aga nii kaugele, et lootus hakkab hääbuma, eriti kui tühi kõht ei jäta muud valikut, kui okupantidega koostööd teha, selgub vestlustest, mida BBC on pidanud Vene vägede kontrollitavatel aladel elavate inimestega.

Hersoni sõjaeelsest 280 000 elanikust pooled on lahkunud Ukraina kontrollitavatele aladele ning Borissi sõnul õppisid need, kes linna jäid, kiiresti iga hinnaga okupatsioonivõime vältima. «Neli või viis kuud tundus, et elasime oma moodi libertaarses ühiskonnas,» kirjeldas mees BBC-le. « Isemajandav, isereguleeriv.»

Olukord muutus tema sõnul juuli keskel, kui Herson täitus Vene luureteenistuse töötajatega, keda libareferendumi eel lisandus veelgi.

«Pärast okupatsiooni varises kogu mu elu kokku,» ütles BBC-le Vene vägede kontrolli all olevas Mariuplis elav endine õpetaja, kes palub end nimetada Aleksiks. «Venelased käisid korteririst korterisse, hävitades kõike Ukrainaga seotut. Minu kodus põletasid nad Ukraina sümbolid ja palju raamatuid.»

Kommentaarid
Copy