Gruusia endale sõpru ei osta

Grigol Vašadze Foto: Peeter Langovits

Eelmisel nädalal Tallinnas Urmas Paetiga kohtunud Gruusia välisminister Grigol Vašadze rääkis intervjuus Postimehele, et suhted Venemaaga laabuvad kohe, kui vene rahvale antakse võimalus valida demokraatlik valitsus.

Ütlesite pressikonverentsil, et Gruusia suhted Eestiga on eeskujulikud. Mis vallas Eesti Gruusiale teed näitab?

Eesti tee NATOsse ja Euroopa Liitu oli juba algusest saadik väga erinev Gruusia omast. Meie oleme veel poolel teel, teie aga turvaliselt sees. Me ei soovi teilt retsepti, kuidas sisse saada, vaid seda, kuidas jõuda ühiskonnas konsensuseni, et nende kahe eesmärgi poole püüelda.

Gruusiale on eeskujuks teie reformide otsustavus, liberalism ja vabaturgu pooldav hoiak, korruptsiooni likvideerimine valitsuse ja isegi kohalike omavalitsuste tasandil.

Oleme väga andekad õpilased. Oleme nüüdseks iga korruptsioonivastase võitluse edetabeli eesotsas. Oleme õppinud teie rahandusreformidest, seepärast on näiteks meie rahvusvaluuta stabiilne. Ja Eesti majandusreformide õppetunnid on ka põhjus, miks Gruusia on ületanud maailma majanduskriisi enam-vähem ohutult.

Näeme Eestit eeskujuna, kuid me ei saa korrata iga teie sammu, sest meie geopoliitilised tingimused on erinevad.

Kuidas on president Mihheil Saakašvili reputatsioon Euroopa pealinnades ja Washingtonis pärast augustisõda muutunud?

See ei ole kuidagi muutunud. Teda peetakse minu riigi demokraatlikult valitud juhiks, väärtuslikuks partneriks ja kellekski, kes keeldub ette kujutamast Gruusia tulevikku väljaspool NATOt ja ELi. Viimane tõestus sellele oli pikk, väga üksikasjalik ja oluline kohtumine president Obamaga Ovaalkabinetis Wa­shingtonis.

Kas Gruusia on selle kohtumise tulemustega rahul?

Jah, ma ei saa üksikasjadesse laskuda, kuid jah, oleme väga õnnelikud. Nimetaksin kolm olulisemat punkti. Esiteks kinnitasid Ühendriigid täielikku toetust Gruusia soovile saada NATO täisliikmeks. Teiseks tõuseb meie sõjaline koostöö uuele tasemele. Ja kolmandaks alustame väga varsti läbirääkimisi vabakaubandusleppe üle.

Saakašvili peab tuleval aastal presidendi kohalt lahkuma. Mis te arvate, et ta tegema hakkab?

Põhiseadus ütleb selgelt, et keegi ei tohi üle kahe ametiaja president olla. Seega president Saakašvili enam kindlasti presidendiks ei saa. Ta ei ole oma poliitiliste plaanide kohta mingit avaldust teinud, seega ei saa ma midagi kommenteerida. Kuid usaldage mind: ükskõik, mis ta otsustab, saab see olema kooskõlas meie põhiseaduse ja Gruusia demokraatlike traditsioonidega.

Tulles Vene presidendivalimiste juurde – me kõik teame, kes need eeldatavasti võidab...
(Intervjuu toimus möödunud neljapäeval – toim.)

Teame muidugi.

Kas te ootate mingisugust suhtumise muutust Moskva poolt Gruusia küsimuses?

Olin Vene kodanik 35 aastat, kuni 2010. aasta novembrini. Kujutage ette – olla välisminister riigis, mille territooriumist 20 protsenti on okupeerinud Venemaa. Pöörame olukorra nüüd vastupidiseks. Kas kujutate ette, et Venemaal võiks olla välisminister, kellel oleks mingisugunegi side Gruusiaga? Ja ma ei pea silmas kodakondsust.

Me teame mõlemad, et Putin ennistatakse Kremlisse. Nagu ta oleks sealt kunagi üldse lahkunud. (Muigab.) On ju naeruväärne väita, et Putin pole riiki vahepeal juhtinud. Kas usun, et Gruusia-Vene suhted paranevad? Ausalt öeldes, praegu ei näe me sellisele usule mingit alust. Kas ma loodan siiralt, et asjad laabuvad? Jah, loodan. Ja kavatsen selle nimel palju tööd teha.

Nii et kahepoolsed suhted sõltuvad režiimimuutusest Moskvas?

Kui vene rahvas valib tõeliselt demokraatliku valitsuse – valitsuse, mis ei käitu mingite imperialistlike luulude järgi, vaid vene rahva parimates huvides –, siis meie suhted klaaritakse kohe. Kas see võib juhtuda juba varem? Seda on väga raske öelda. Ma tõesti ei tea.

Olen selles küsimuses väga pessimistlik, sest kui vaadata praeguste Vene juhtide käitumismustrit – sõjaväebaaside rajamist okupeeritud Gruusia territooriumile, uue baasi loomist Novorossiiskisse (Venemaa peamine sadam Musta mere ääres – toim), strateegilist sõjaõppust Kaukaasia-2012 ja Vene ametnike ausat tunnistust, et need on suunatud Gruusia vastu –, ei ole meil eriti põhjust loota, et suhted lähiajal paraneksid.

Venemaa üritab veenda maailma riike tunnustama Lõuna-Osseetia ja Abhaasia iseseisvust. Mida teeb Gruusia, et rahahädas Ladina-Ameerika või Vaikse ookeani maad seda sammu ei astuks? Kas teete vastupakkumise?

Ei. Juba algusest saadik ei ole me endale sõpru ostnud. Me ei kavatse Venemaa tšekiraamatuga võitlust pidada. Me keeldume maksmast riikidele, et need ütleksid «ei» Venemaa katsetele tunnustada meie okupeeritud territooriumide nn iseseisvust. Sellist seisukohta austab enamik suveräänsetest riikidest.

Kui Vene välisminister hiljuti Vaikse ookeani riike külastas, hoiatasid Austraalia ja Uus-Meremaa, et ta ei üritaks osta Lõuna-Osseetiale ja Abhaasiale nn iseseisvust. Ja ta tuli tagasi tühjade kätega. Mis tähendab, et meie lähenemine on üsna realistlik. Gruusia ei ole selles võitluses üksi – EL ja USA teevad väga palju.

Ent ka teie ise külastasite hiljuti Austraaliat, Uus-Meremaad ja Fidžit. Kusjuures Fidžile kinkisite 200 arvutit.

Jaa, aga kingi saajaks ei olnud Fidži riik. Gruusial on unikaalne toode – sülearvuti, mis mõeldud 1. klassi minevatele lastele. Sellele võib vett peale valada või naela sisse lüüa – arvuti töötab ikka edasi. Selle saavad tasuta kõik Gruusias kooli minevad lapsed.

Minu Fidži kolleegid olid sellest väga huvitunud, nii me kinkisime Fidži koolidele 200 sülearvutit ja kavatseme neid veel jagada. Kuid me ei kavatse neile millegi eest maksta. See on tohutu erinevus. Tegemist on žestiga. Ja pealegi, olgem täpsed – seda ei kinkinud Gruusia, vaid Gruusia haridusministeerium. Venemaa ettepanekud algavad kümnest miljonist dollarist. (Naerab.)

Olete kurtnud, et teid häirib paljude riikide, ka Baltimaade komme siiani kasutada riiginimetusena Georgia asemel venepärast Gruusiat. Mis tähtsust sel on?

Sest meie ajalooline nimi on Georgia. Slaavi keeltes ei ole meil probleemi – vene, ukraina, valgevene keeles nimetagu nad meid Gruusiaks, sest nad on meid ajaloos nii kutsunud.

Ülejäänud maailm ning Baltimaad nende seas on meid alati Georgiaks kutsunud. See on meie maa tõeline nimi. Georgia on olnud Georgia alates Straboni ja Platoni aegadest.

Tahame muuta seda süsteemi, et meie riigi nime laenatakse vene keelest. Poliitikaga pole sel mingit pistmist, me ei taha Venemaad ärritada, nendega vägikaigast vedada.

Kas tahate head näidet? See on sama küsimus, mis Tallinna nimega – kaks l-tähte, kaks n-tähte. Me austame seda [reeglit], kuigi paljudes keeltes ei ole see üldse loogiline.